Hispaania – Horvaatia kohtumine oli tegelikult kahe võrdse vaheline mäng. Ütleksin, et mängu alustas isegi paremini Horvaatia, aga mõlemad pooled mängisid väga head jalgpalli ning initsiatiiv haarati kordamööda. Esimese poolaja 1:0 värav ja Horvaatia keskkaitsja eksimus oli see, mis momentumi muutis ja mängu Horvaatia jaoks keeruliseks tegi. Kui teine kiire värav otsa tuli, tehti mäng ära – 2:0 värav oli selle mängu kontekstis juba kirstunael.

Teisel poolajal Horvaatia küll elavnes ja neil olid ka mingid võimalused, aga see polnud piisav. Hispaania poolt hästi kontrollitud ja mängitud kohtumine – suudeti kaitses olla tugevad ja rünnakul ära lüüa need momendid, mis tekitati, ja see on ka ühtepidi klassi näitaja. Sellistes mängudes ongi nii, et kes vähem eksib, tihti ka võidab ja Hispaania suutis seekord vähem eksida.

Hispaania edu seisneski nende oskuses Horvaatia eksimused enda kasuks pöörata ja individuaalselt oma klass maksmusele panna. Vaatamegi näiteks teist väravat, kuidas Fabián Ruiz mitme mehe vahelt kruttis ja keerutas. Ja tegelikult ka kolmas värav – milline sööt ja milline ajastus. Asjad tehti väga meisterlikult ära ja sellest täna piisas.

Platsil käinud mängijatest torkas täna silma Lamine Yamal, kes on oma esimest suurturniiri mängimas ning andis täna puhta väravasöödu kõrval ka hokisöödu. Eks me saame nüüd näha, kuidas ta end suurel areenil esile suudab mängida.

Põhjapanevaid järeldusi edasise turniiri osas tänasest mängust teha ei saa, aga Hispaania näitas ennast pigem heast küljest ja andis põhjust neisse uskuda. Arvan ka seda, et Horvaatia ei ole veel kuhugi kadunud, aga pigem säilitas ja ehk ka tõstis Hispaania täna oma aktsiaid.

EM-finaalturniirilt ootan ennekõike ägedaid ja lahtiseid mänge – et ei oleks kuive ja igavaid „nühkimisi“. Et oleks vaatemängulisust, see on peamine. Kes meistriks tuleb? Raske öelda, aga kui pakkuma peaksin, pakuksin Prantsusmaad. Ise ma ühegi riigi superfänn ei ole, aga kui, siis võib-olla hoian natuke pöialt Inglismaale.