Turniiri alguse pidulik õhtusöök peeti neljapäeva õhtul Hipodroomil baierimaa stiilis restoranis ning linna- ja liidumaa juhid kõnelesid sedavõrd baierlaste moel, et kohati tekkis tunne, nagu oleksime tagasi 1923. aasta novembris. See oli naljakas ja pilkude järele hinnates polnud mina ainus, kes sarnasust tähele pani, aga asjast ei kõneldud.

Kohalikud olid riietatud põlvpükstesse või avara dekolteega kleitidesse ning selline nägi välja ka õhtusöögi teist poolt sisustanud ansambel. Tõsi, nende repertuaar meenutas Kommionude oma Saaremaa jaanituledelt. Laulude valik oli pettumus ja sellest kõneldi.

Mängueelsel hommikusel jalutuskäigul torkas silma laternapostidele kleebitud silt It´s OK to be white ja see tuletas meelde EM-i eelset küsitlust Saksamaa koondislaste nahavärvi kohta ning tekitas mõtte, kas mitte hoopis mustanahaliste teemal mistahes nurga alt kõnelemise rassistlikuks tembeldamine ei ole rassistlik.

Kultuuriteema võttis kokku šoti fännide hingeminev hümnilaulmine – seda saatis mõte, et ilma oma riigita rahva jaoks on kultuur olulisem, kui riigiga rahva jaoks. See mõte oli kantud murest kodumaa pärast ning masendava alatooniga. Samal hetkel märkasin minust kümne meetri kaugusel istuvat Ungari peaministrit, mis tegi tuju paremaks.

¤ ¤ ¤

Turniiri esimene mäng algas tavapäraselt närvilise võitlusega, kusjuures esimese mõtestatud pallivaldamisega said hakkama šotlased. Olin – kusjuures taas kultuurilistel põhjustel – sakslaste poolt, aga sel hetkel tekkis tunne, et äkki nad põlevad läbi ning tuleb üllatus.

Kohe peale seda said sakslased mängu sisse. Minu järgmine mõte oli, et nad hoiavad vastaste mängu ülesehitamise ajal nende potentsiaalse mängujuhi Scott McTominay kenasti pallist eemal, aga juba hetk hiljem oli selge, et pallist eemal hoitakse kogu šotlaste keskväli. Kuue-seitsme mehega tehtud pressing oli suurepärane ja kui šotlastel õnnestuski mõnel üksikul korral sellest läbi mängida, siis korralikku kontrarünnakut ikkagi teha ei suudetud.

1:0 tuli kiiresti ja lihtsalt ning ühe Nagelsmanni toodud uue näo – 21-aastase Leverkuseni ründaja Florian Wirtzi – jalast. Staadionil tundus, et Šotimaa koondise väravat valvanud Inglismaa teisel liigatasandil Norwichis mängiv Angus Gunn oleks võinud olukorras paremini hakkama saada, sest ta sai pea kogu käe pallile taha, aga see läks ikkagi posti kaudu sisse. Sarnane mõte tuli ka Emre Cani viienda värava juures, kuigi siis oli Gunni nähtavus piiratud ja ta reageeris hilinemisega.

Sakslaste teine ja neljas värav ning veel paar olukorda olid vaimustavalt mängitud – vastaste kaitseliini läbistav sööt mängiti olukorras, kus selleks ruumi peaaegu ei olnudki ning ajaliselt murdosa sekundi täpsusega just siis, kui söödu kohalejõudmine ainuvõimalik.

Saksamaa koondis oli näljane ja meenutas selle nurga alt Martin Reimi peatreeneriaegset koondist, mis meile Mainzis kaheksa väravat lõi.

Tartan Army teisel tribüünitasandil istunud liikmed hakkasid teise poolaja keskel lahkuma – romantikuna oleksin mõistagi soovinud, et nende kultuurikiht oleks kestnud keeruliseski olukorras.

¤ ¤ ¤

Saksamaa oli turniiri avamängus võimas. Neueril ei olnud kogu mängu jooksul mitte midagi teha ja Rüdigerist väravasse põrganud pall oli tööõnnetus. Šotimaa koondist mängu ei lastudki. Kui Saksamaa jätkab selliselt, siis neile vähemalt alagrupis vastaseid ei ole.

Šotimaa koondise mängijad seisid lõpuvile järel oma toetajatest kaugemal, kui seda tavaliselt tehakse ja tänasid neid. Scott McTominay lahkus sealt esimesena, tükk aega enne teisi ning kiirustas garderoobi.

Nagelsmann on saanud uue Saksamaa koondise valmis täpselt õigel ajal. Florian Wirtzi 18 koondisemängu tähendab, et ta päris uustulnukas ei ole, aga algkoosseisus olnud Stuttgarti mehe Maximilian Mittelstädti 4, Leverkuseni Bayeri Robert Andrichi 5 ning vahetusest tulnud Brightoni jalgpalluri Pascal Grossi 7 maavõistlust teevad neist värsked tulijad.

¤ ¤ ¤

Kirjutan neid ridu hotellitoas ja lahtisest aknast jõuab minuni mängujärgne kultuur – vaheldumisi saksakeelseid ja šotimurdelisi laule kõrtsilaudade tagant. Kui tulemust ei teaks, siis laulude põhjal võitjat määrata ei saaks.

Saksamaa taastas jalgpalliväljakul minu mängueelsetes mõtisklustes puudunud poliitkorrektsuse jalgpallilises tähenduses. Eks näeb, mis edasi saab. Mänge Šveitsi ja Ungariga saab ju vaadelda sarnase nurga alt.