KOMMENTAAR | Hitleri-Saksamaad karistati, Putini-Venemaad mitte

Eestlastele oli pärast iseseisvuse taastamist ülimalt meeliülendav sündmus Erika Salumäe võit Barcelona olümpiamängudel 1992, korvpalliusku leedulaste jaoks aga andis sama võimsa emotsionaalse laengu nende rahvuskoondise pronksmedal samadel mängudel, kirjutab Hannes Rumm Eesti Olümpiakomitee ajakirjas „Liikumine ja sport“.

Esimesed olümpiamedalid oma rahvuslipu all tõidki Leedule legendaarse Arvydas Sabonise ja Šarūnas Marčiulionise veetud kossutiim ning kettaheitja Romas Ubartas. Võrdluseks: Eesti Vabariigi lipu all oli Nõukogude okupatsiooni alguseks võidetud juba 21 medalit, neist 6 kulda.

Teoreetiliselt oleks võinud Leedule riigi esimese olümpiamedali tuua nende korvpallikoondis, mis 1937. aastal võitis EM-tiitli. (Tõsi, paari USA-st ajaloolisele kodumaale meelitatud staarmängija abil.) Paraku ei pääsenud ükski Leedu sportlane 1936. aasta Berliini olümpial võistlema Natsi-Saksamaa poliitilise kättemaksu tõttu.

Riikide suhted olid väga pingelised, sest Saksamaa soovis oma võimu alla tagasi võtta Klaipeda piirkonna. Lisaks mõisteti Leedus 1935. aastal terrorismikuritegudes suisa surma mõned Saksamaa rahastatud natsliku organisatsiooni liikmed.

Kättemaksuks survestas Saksamaa rahvusvahelist olümpiakomiteed nii, et Leedu ei saanudki ametlikku kutset olümpiale. Ajal, mil Eesti rahvuskoondis Berliinis palli mängis, jäid Leedu korvpallurid ajaloo esimesest korvpalliturniirist ebaõiglaselt kõrvale.

Sõja algatajaid mängudele ei lastud

Ent Leedu kõrvale jäämine natsi-olümpialt on suur erand. Üldiselt on olümpiamängudelt kõrvale jäetud ainult neid riike, mis on olnud poliitiliselt tõelised paariad.

Pärast esimest maailmasõda jäeti karistuseks 1920. aasta olümpiamängudelt kõrvale Saksamaa, Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi. Kuigi sõja puhkemise eest kandsid vastutust ka teised riigid – näiteks Vene keisririik –, karistati olümpiamängudelt kõrvalejätmisega ainult sõja kaotajaid. Muuseas, 1920. aasta mängud pidid toimuma Budapestis, aga 1919. aastal otsustati algselt Austria-Ungari keisririigile antud mängud üle viia Antverpenisse Belgias.

Pärast teist maailmasõda ei lubatud 1948. aasta olümpiamängudele Saksamaad ja Jaapanit karistuseks sõjakoleduste põhjustamise eest.

Need juhtumid, kui rahvusvaheline olümpiakomite (ROK) ei lase mõnd riiki karistuseks olümpiamängudele, on palju vähem tuntud arvukatest kordadest, kui olümpiamängudelt on poliitilistel põhjustel vabatahtlikult kõrvale jäädud. Näiteks 1956. aastal boikottisid Holland, Hispaania ja Šveits Melbourne’i mänge, sest Nõukogude Liit oli maha surunud ungarlaste ülestõusu kommunistliku valitsuse vastu. Aga liidu koondis osales mängudel ja kasutas Melbourne’is võidetud medaleid riigisiseses propagandas edukalt ära.

Järgmise riigina jäeti poliitilistel põhjustel olümpiamängudelt alates 1964. aastast kõrvale Lõuna-Aafrika Vabariik (LAV). Aafrika üks rahvaarvult suuremaid ja majandusarengult edukamaid riike jäeti kõrvale apartheidipoliitika ehk mustanahaliste elanike õiguste allasurumise pärast.

LAV-i karistamise algus langes aega, kui Aafrika riigid iseseisvusid koloniaalvõimu alt ja nende sõnaõigus ROK-is suurenes järsult. LAV naasis olümpiamängudele alles 1992. aastal, sest selleks ajaks oli apartheidipoliitika lõppemas.

Käputäis venelasi on Pariisis kohal

Mustanahaliste elanike õiguste eiramine sai 1972. aastal saatuslikuks ka Rodeesiale (alates 1979. aastast Zimbabwe), kes otsustati Müncheni mängudelt kõrvale jätta häältega 36 : 31 vaid neli päeva enne avatseremooniat. Ja seda hoolimata asjaolust, et ROK-i toonane president, ameeriklane Avery Brundage võitles Rodeesia osalemise eest.

Hilisemad ROK-i presidendid on oma organisatsiooni kindlalt kontrollinud. Nagu ütleb spordiajakirjanik Ott Järvela: „Ükski ROK-i president pole alates Juan Antonio Samaranchi valitsusaja algusest 1980. aastal kaotanud ühtki olulist hääletust.“

Vene Föderatsiooni ja selle vasallriigi Valgevene sportlased saavad tänavustel Pariisi mängudel osaleda, sest ROK jättis president Thomas Bachi survel agressorriigi sõja algatamise eest karistamata. Ainult osa rahvusvahelisi alaliite otsustas mitte lasta Vene sportlasi starti. Seetõttu võistleb neid Pariisi mängudel vaid käputäis.

Õiglane oleks olnud, kui Venemaa kuuluks olümpiamängude ajaloos samasse ritta teise maailmasõja algatanud Natsi-Saksamaa ja imperialistliku Jaapaniga. Algatas ju Putini-Venemaa suurima sõja Euroopas pärast Hitleri-Saksamaad. Jättes sellise otsuse tegemata, rikkus Bachi juhitud ROK oma hea nime lääneriikides ja julgustas Putinit sõda jätkama.