See raamat võtab kokku perioodi 1950. aastate algusest kuni 1970. aastate alguseni ning räägib esimestest sõjajärgsetest velotuuridest ja rattapõlvkonnast, mis jõudis peagi Nõukogude Liidu paremikku ja suurtele rahvusvahelistele võistlustele. Tollal suure eksootikana tundunud välisreisid, võitlus koondisse pääsemise nimel, oma aja probleemid varustuse, tervise ja olmega, ka kokkupuuted dopinguga.

Põhjalikumad lood on oma aja tippudest Kalju Kochist, Peep Jöffertist, Liidia Hallikust, Nikolai Matvejevist, Johannes Rajalast, Rein Leegust jt. Raamatu lõpus on välja toodud Eesti ja NSVL velotuuride statistika, muuseumidest ja erakogudest on leitud palju haruldasi pilte.

Jurtšenko sõnul tuli raamatu idee kunagiselt võidusõitjalt ja treenerilt Vello Ainsalult. „Ta jõudis pärast Riho Suuna raamatu ilmumist 2020. aasta aprillis mitmel korral mind torkida, et võiksin vanema generatsiooni sõitjatest ka raamatu kirjutamise ette võtta. Ja lõpuks tema kihutustöö toimis. Ütleme nii, et pildi ette saamine tollasest ajastust ja sõitjatest võttis omajagu aega. Lihtne polnud, samas paganama huvitav. Eriti veel kui avastad nüansse, mis ei olegi varasemalt piisaval määral ära fikseeritud,“ ütles Jurtšenko, kellel on plaanis avaldada ka raamatu teine osa.

„Sahtlis on sama palju materjali veel. Teine osa tuleb, aga millal, hirmus keeruline öelda. Algselt oli plaanis kirjutada üks raamat, aga infot ja materjali kogunes nii palju, kus puht pragmaatiliselt tuli minna kahe raamatu peale. Kaks korda 500 lk on mõistlikum kui üks 1000 lk teos. Selline maht juba ehmataks lugejat.“

Jurtšenko tegi nii palju intervjuusid kui võimalik ja veetis palju aega raamatukogus, sest kaugeltki kõik raamatu kangelased ei ole enam elus.

„Ka raamatu kirjutamise ajal lahkusid meie hulgast kaks endiste aegade kõva võidusõitjat - Peep Jöffert, värske raamatu üks peategelasi, ja Jüri Randmaa, kelle lugu ilmub teises osas. Mul õnnestus nendega jutud ära rääkida ja mulle tundus, et mõlemal oli hingel asju, mida nad kohe tahtsid välja öelda,“ sõnas Jurtšenko.

Ta peab Eesti spordiloo jäädvustamst ülioluliseks. „See on kultuuripärandi üks osa. Kui me teame, kust me tuleme, millele rajanevad meie traditsioonid, näiteks jalgrattaspordis, siis me oskame paremate valikutega edasi minna. Vähemalt mulle tundub nii,“ leiab raamatu autor.

Jurtšenko usub, et see raamat võiks sütitada ka noori. „Kui nad saavad aru, kuidas 60 aastat tagasi sporti tehti, millised olid toonased väljakutsed, siis võib-olla tänased mured tunduvad pärast seda nuusata. Kõik, mis tundus varasemalt tüütu ja raske, on võimalik mõelda oluliselt vastuvõtlikumaks. Ja mõistagi, eeskujud innustavad. Ma tahan olla sama järjekindel ja sama edukas, kui olid Kalju Koch, Peep Jöffert, Liidia Hallik jt. Aga selleks tuleb lugeda nende lugu. Ilmunud raamat annab selle võimaluse,“ lisas Jurtšenko.