Sporditaristusse on Tallinnas viimastel aastatel palju panustanud. Herne tänava kergejõustikuhalli kõrval on palju tähelepanu saanud jalgpalliväljakutega seonduv. Abilinnapeana valmistasin kultuuri- ja spordiametiga ette suurt plaani kuidas laste ja noorte treeningvõimalusi parandada ja spordile ruutmeetreid juurde võita. Olemasolevate väljakute rekonstrueerimine ja lisanduvate palliplatside ehitamine oleks võtnud lähiaastail linnaeelarvest arvestatava summa. Selle ühiskondlik kasu oleks aga märgatavalt suurem kui täna ehitusele minevad summad. Klubide oma panus uute objektide ehitamisse on suur. Olgu näidetena toodud Kalevi Jahtklubi uus hoone Pirital või Mart Poomi rajatud kompleks Männikul. Laenukohustused ei ole neid hirmutanud kui jutt on treeningvõimaluste parandamisest. On igati aus kui siia annab oma panuse ka maksumaksja.

Punasele tänava 8600 ruutmeetrisele kinnistule uue jalgpallihalli rajamine oli veel mõned kuud tagasi käegakatsutav. Kõrvalasuva sulgpallihalli ruumidesse eraldi sissepääsudega olmeruumide rajamine looks suurepärased tingimused. Kohtumisel, kus osalesid lisaks linnale, FC Levadia, Jalgpalli Liit panime peamised piiritähised paika. Plaani kohaselt oleks halli ehitusse panustanud nii liit kui ka klubi. Linna panuseks krunt ja ka raha. Konsulteerides Kultuuriministeeriumiga sain kinnituse, et ka riigi lubatud finantseeringuga, mis lubati Maarjamäe plaanist loobumise eest, saame arvestada. Nüüd on kuuldavasti riigi rahakotti hoidev rahandusministeerium oma lubadusest taganenud ja klubi haub taas Maarjamäe plaani. Sõnamurdjalik otsus tähendab seda, et klubi on petetud ja kogu varasem töö tundub asjatuna. Avalik sektor peab olema prognoositav ja valitsuse otsus peab andma kindluse, et nende sõna maksab.