Miks on jalgpallis osa särginumbreid ajalooliselt seotud mõne kindla positsiooniga?
Väravavaht – number üks. Paremkaitsja – number kaks. Paremäär – number seitse. Ründav poolkaitsja – kümme. Tipuründaja – üheksa. Ja nii edasi! Mitu särginumbrit seostub meile jalgpallis kindla positsiooniga. Kuidas on see aga niimoodi välja kujunenud?
Meie lugeja Tarmo saatis meile selleteemalise küsimuse: „Miks on mõned positsioonid suisa nii selgelt särginumbriga seostatud, et neid positsioone kutsutakse vahel lihtsalt numbri järgi? Näiteks saame ju kohe aru, millist rolli väljakul mõeldakse, kui räägitakse number kümnest või number kuuest.“
Seega – miks on osa särginumbreid ajalooliselt seotud kindla positsiooniga? Vastab Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar:
„Jalgpalli algusaegadel särginumbreid ei kasutatud – see tava hakkas juurduma alles eelmise sajandi teisel ja kolmandal kümnendil, kuid näiteks Inglismaal muutusid need kohustuslikuks alles hooajal 1939–40, MM-finaalturniiril kasutati särginumbreid esimest korda 1950. aastal.
Kuna pikalt olid igas mängus platsil ainult numbrid ühest üheteistkümneni ning suurem osa võistkondadest mängis võrdlemisi sarnase asetusega, kinnistusid igale positsioonile kindlad särginumbrid. Kuni kolmekümnendateni oli levinuim formatsioon 2-3-5 ehk püramiid, kus kaks kaitsjat olid numbritega 2 ja 3, poolkaitsjad 4, 5 ja 6 ning viiene edurivi 7, 8, 9, 10 ja 11, kus 7 ja 11 olid parem- ja vasakäär, 9 kesktormaja ning 10 ja 8 pisut allpool toimetavad ründemängijad. Sellest algasendist hakkas asetus aja jooksul edasi arenema: Inglismaal langesid keskpoolkaitsjad 5 ja 6 ajapikku kahe senise kaitsja (2 ja 3) vahele tänapäevasteks keskkaitsjateks, number 4 jäi aga kaitsvaks poolkaitsjaks. Number 8 langes samuti allapoole keskpoolkaitsjaks, ääreründajad 7 ja 11 äärepoolkaitsjateks.
Muudes riikides käis areng suures plaanis sarnaselt, aga väikeste nüanssidega. Ungaris ja Ida-Euroopas mindi 2-3-5 pealt üle 3-2-5-le, kus esmalt langes kaitsjate 2 ja 3 kõrvale vasakpoolseks kaitsjaks number 4. Neljase kaitseliini ajaks olid äärekaitsjatena kinnistunud 2 ja 4, keskkaitsjatena 3 ja 5.
Euroopast tollal eraldatud Lõuna-Ameerika jalgpallis arenes positsioonide nummerdus aga pisut teistmoodi. Argentinas oli küll algne 2-3-5 samasuguse nummerdusega nagu Inglismaal, kuid kuna seal arenesid levinuimad formatsioonid teisiti (vahepeal käisid läbi 3-2-2-3 ja 3-2-5, enne kui jõuti 4-4-2 ja 4-3-3 juurde), erinevad sealsed numbritavad Euroopa omadest pisut. Argentinas on keskkaitsjate numbrid enamasti 2 ja 6, äärekaitsjad 3 (vasakul) ja 4 (paremal). Number 5 on Argentina süsteemis kaitsev poolkaitsja. Brasiilia süsteem sarnaneb number 5 rolli poolest Argentina omaga, aga seal on keskkaitsjad 3 ja 4, äärekaitsjad 2 ja 6.
Väga pikalt oli levinud, et iga mängu algkoosseis koosnes numbritest 1–11 – igale mängijale unikaalse särginumbri andmine juurdus tippjalgpallis alles üheksakümnendatel, mis tõi platsile rohkem eri numbreid. Eesti koondise algkoosseis kandis aga näiteks sisuliselt igas mängus numbreid 1–11 kuni 2007. aastani.“
