Teisipäeval pöörast väljakutset alustanud Ratasepa sõnul hakkasid lihasprobleemid teda kimbutama juba esimese maratoni ajal.

„Ütlen ausalt, et kogu tekkinud olukord pani mind uudsesse ja uskumatult keerulisse olukorda - ei oleks ka halvimas unenäos osanud ette näha, et kõigest mõnikümmend minutit pärast katsumuse starti mind selline ootamatus tabab. Kuigi ma teiste arvamuste järgi oma elu ei ela, oli mul siin väga raske end sellest mitte mõjutada lasta. Kogu see ettevõtmine oli suure meediatähelepanu all ja ootused suured, mistõttu katsumuse katkestamine kõigest 25 minutit pärast selle algust ei ole just unistuste stsenaarium. Aga see on reaalne risk, mis mul tuleb võtta, et saada võimalus avastada, milleks meie keha on kõigeks võimeline kui selle võimalikkusesse uskuda. Samas on oluline, et ma teen seda kõike vabatahtlikult ja riske kalkuleerides. Ka pärast tänast ma endiselt usun, et see on füüsiliselt ja ennast kahjustamata tehtav,“ teatas Ratasepp Facebookis.

„Tund enne neljanda maratoni starti sai mulle selgeks, et olukord liigub kiiresti halvemuse, mitte paremuse suunas. Kuigi vara on hetkel veel täpset diagnoosi panna, tegi mulle arsti taustaga sõber kiirelt selgeks, mis kõik on kaalul ja millega ma riskin, kui üritan jooksmisega jätkata. Seega tegin täna ühe raske südamega otsuse ning tean, et joostes kogetud vaimsed raskused ei ole sellega veel kaugeltki läbi. Nüüd tuleb selle kõigega leppida ja rahu sõlmida,“ lisas ta.

Ratasepa hinnangul said talle saatuslikuks valed jooksutossud. „Tean seda, sest nii kiiresti eskaleerunud lihaspinget on raske millegi muuga seletada. Pealegi kui 15 ringil tossud ära vahetasin, siis olukord stabiliseerus kiiresti ja sain jooksu jätkata, kuigi pöördumatu kahju oli juba tekkinud. Mitte et ma oleksin starti läinud uute ja järgi testimata jooksusussidega, vaid ma ei osanud ette näha, et ühed mu lemmikud karbonplaadiga jooksujalanõud staadionil kurvides selliselt mõjuvad. Seda enam, et olin ühte teist sarnast ja samuti hästi toimivat karbonplaadiga jooksususside paari 1. mail samal staadionil proovimaratoni joostes testinud ning siis mingeid muresid ei olnud,“ selgitas ultrasportlane „Oma tegemiste kõige suuremaks saavutuseks olen alati pidanud seda, et mul on õnnestunud 24 aastat suures mahus sportimisega tegeleda vigastustevabalt. Siinne üritusele joone alla tõmbamise otsus oli kantud samast põhimõttest.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena