Millal hakkasid asjad allamäge veerema? Eelmise aasta septembris. Aasta tagasi näis Eesti koondise seis olevat väga normaalne, sest Häberli käe all oli võidetud Balti turniir ja rahvusmeeskond ronis välja Rahvuste liiga D-divisjonist. Ka valiktsükkel algas Eestil üsna hästi, sest mullu kevadel kaotasid sinisärgid Austriale võõrsil napilt 1:2 ja suvel tehti Bakuus pärast ilusat avapoolaega Aserbaidžaaniga 1:1 viik. Sellele järgnes küll 0:3 kaotus Belgiale, aga see polnud katastroof – valikturniiri alguses alistasid belglased sama skooriga Rootsi ja nad olidki heas hoos.

See tekitas septembriks meeskonnale lootuse, et kodus võiks anda lahingu Rootsile, kellel oli selleks ajaks kolmest matšist kaotatud kaks. Võimalikust heast tulemusest rääkisid nii mängijad kui ka juhendaja. Reaalsuses sai Eesti koduväljakul 0:5 sauna, sealjuures olid eestlased 11 411 pealtvaataja ees juba 39 minuti järel kolme väravaga taga. Kolm päeva hiljem kaotas Eesti võõrsil 0:5 ka Belgiale ja ühtäkki tekkisid koondise kohale mustad pilved.