06.05.2024, 05:00

Kolm legendi, kolm intervjuud. Jalgpallikarjääri tipphetki ja madalseise meenutavad Kristina Bannikova, Berle Brant ja Kethy Õunpuu

Raul Ojassaar

Ajakirja Jalka peatoimetaja

Kristina Bannikova Prantsusmaa vastu mängides.

FOTO: Rauno Volmar | Delfi Meedia

Sel talvel lõpetasid mängijakarjääri kolm Eesti naistejalgpallile väga olulist mängijat: Kristina Bannikova (32), Berle Brant (34) ja Kethy Õunpuu (36). Ajakiri Jalka tegi kõigiga karjäärilõpuintervjuu, kus küsis naistelt täpselt samu küsimusi – aga vastused olid mõistagi erinevad!

Kui lihtsalt või raskelt tuli otsus mängijakarjäärile joon alla tõmmata?

Ei tulnud raskelt – plaanisin juba aasta varem lõpetada, sest elan Pärnus ja paistis, et Pärnu naiskond hakkab ära lõpetama, olukord oli segane. Leidsin endale veel Saku Sportingu kujul väljundi – eesmärk oli koondises ilus arv – 100 mängu – täis saada. Kogu möödunud aasta mängisin mõttega, et kas ma jätkan või mitte. Küsimus oli selles, kas tekib taas suurem isu. Aasta jooksul sellist tuld aga siiski särama ei löönud. Otsus ise ei olnud raske, aga seda välja öelda küll oli – sain aru, et kui ma nüüd selle välja ütlen, siis ongi kõik. Eks natuke kõhklusi ja kahtlusi ikka oli ja rääkisin ka Saku uue peatreeneri Kaspariga päris pikalt, võtsin mõtlemisaega, aga lõpuks ei tekkinud kuidagi tunnet, et jätkaks aastakese veel.

Milline on sinu esimene jalgpallimälestus?

Elasin Pärnus lapsena Kuldse Kodu majas ning käisime tihti vendade, sugulaste ja naabripoistega hoovis mängimas. Jalgpalli mängisime ikka kaks kahe või kolm kolme vastu. Meil oli õunapuude, kaskede ja kuuskede vahel mitu „staadionit“ – kahe puu vahel oli värav ja kui kuskil veel paralleelselt kaks puud oli, siis oligi staadion valmis. Oli suvesid, kui mängisin palju jalgpalli, oli suvesid, kui ei mänginud üldse. Organiseeritud trenni läksin alles Tartusse ülikooli astudes. Kui aastalõputurniiril esimesed „päris“ mängud olid, siis tundsin end natuke nagu peata kana – seal olid ju juba positsioonid, ei olnud enam nii, et jookse, kuhu tahad! Mänguliselt ei olnud üleminek eriti keeruline, aga füüsiliselt küll, kuna vastupidavus ei ole kunagi mu trump olnud.

Milline oli sinu karjääri kõige uhkem hetk?

Kindlasti arvatakse, et 2020. aasta, kui tulin korraga Eesti aasta parimaks naisjalgpalluriks, naiste meistriliiga parimaks mängijaks ja võitsin ka koondise ilusaima värava eest antud Annika. Tegelikult olen ise uhkem selle üle, et aasta varem mängisin põhimõtteliselt kaks aastat järjest jalgpalli – läksin koduse meistriliiga pealt Itaaliasse, mängisin talvel seal, siis tulin Eestisse tagasi ja mängisin siin hooaja lõpuni. Suutsin terve olla ja tundsin end ka mänguliselt neil aastatel kõige paremini. Tunnustuste mõttes aga kindlasti 2020. aasta.

Kristina Bannikova sai 2022. aastal enne Kreekaga mängu EJL-i hõbemärgi omanikuks.

Milline oli sinu karjääri kõige kurvem hetk?

Mul pole muidu olnud vigastustega suuri muresid, aga eelmisel aastal läks mul karikavõistluste poolfinaalis õlg liigesest välja. Eks see konkreetne hetk oli ka valus, aga rohkem on meeles sellele järgnenud arstide vahet käimine – mulle öeldi, et nüüd on neli kuud pausi! Tegelikult tuli hiljem välja, et asi nii hull ei olnudki, ja kuu aja pärast sain isegi finaalis mängida, kuigi käsi oli teibitud, liikus vähe ja risk oli olemas.

Milline sinu löödud värav on sulle kõige kallim?

Kõik väravad, mis ei ole omaväravad, on kallid! Koondises löödud väravad on ka kõik erilised, aga esimesena meenub hoopis see, kui käisime Kaasanis universiaadil. Mängisime Inglismaa vastu, olin põhikoosseisus ja alustasime mängu lahtilöögist. Sealt mängiti pall Innale (Kiss-Zlidnis – toim.), Inna pani pika palli vastase selja taha, ma jooksin sinna, tegin puute ja sellest tuli kohe esimesel minutil värav. Mul käisid jõhkrad külmavärinad üle – mida asja, Inglismaa vastu esimesel minutil värav! Sain pallile varbaotsaga pihta ja vaatasin tükk aega, kuidas see rahulikult väravasse veeres. Lõpuks küll kaotasime 1 : 5, aga see värav jäi väga hästi meelde (naerab – toim.)!

Milline treener või millised treenerid on sind jalgpallurina kõige rohkem mõjutanud?

Kõik treenerid on minusse palju panustanud ja olen kõigilt midagi õppinud – Tammekast Aleksandra Ševoldajevalt, Pärnus Jüri Saarelt ja Jüri Talult, koondises Keith Boanaselt, Jarmo Matikainenilt, Sirje Kapperilt ja Anastassia Morkovkinalt. Vahepeal olin Vapruses ju iseenda treener!

Ševoldajeva oli mu esimene treener, ta pani mind positsiooniliselt paika ja aitas füüsisele kaasa. Koondises õppisin palju Keithilt, kuidas trenne läbi viia.

Mängisin Tammekas ühe aasta ära ja siis hakkasin juba samal ajal Tartu Santoses tüdrukutele trenne andma. Kõige rohkem olengi võibolla õppinud ise mängijana treeneritööd tehes, nii et mõnes mõttes on olnud kõige suuremad õpetajad need lapsed, keda treenin. Õppisin selle kaudu ka ise mängijana taktikalist poolt, treenerina mõtlesin paljud asjad enda jaoks ümber ja hakkasin ka mängijana neid väljakul proovima.

Muide, olin Santoses aastakese tänase koondislase Eva-Maria Niidu treener! Kui viimasel ajal koos koondises olime, siis ikka naersin, et kunagi olin su treener, nüüd mängime koos koondises.

Kuidas on naiste meistriliiga muutunud võrreldes selle ajaga, mil sina seal mängimist alustasid?

See osa pole muutunud, et on üks-kaks head võistkonda ja siis ülejäänud, kes rohkem omavahel konkureerivad. Minu alustamise ajal olid need tugevad kindlasti Pärnu JK ja Levadia, nüüd on need Flora ja Saku. Kindlasti on aga muutunud suhtumine naistejalgpalli ja sellesse, kuidas seda kajastatakse. Kasvõi see, et meie siin räägime! Treeningute arv on tõusnud, treenerid on kindlasti kompetentsemad. Noorte tehniline tase on kindlasti kõrgem kui siis, kui ma alustasin – ja ma ei alustanud ju väga kaua aega tagasi!

Mida jääd jalgpalli mängimisest kõige rohkem igatsema?

Kindlasti sotsiaalset poolt, kõike riietusruumis toimuvat. Tiimitunne, emotsioonid väljaku peal – sellest hakkan kindlasti puudust tundma. Enam ei ole sellist oma inimeste punti, kellega koos midagi ühise eesmärgi nimel teha. Tööl on ju ka kollektiiv, aga see ei tekita selliseid emotsioone nagu jalgpallimäng või isegi trenn.

Mida on jalgpall sulle inimesena andnud?

Väga palju sõpru ja tutvusi, laiendanud silmaringi – eelkõige koondisega reisides olen saanud ka palju erinevaid kultuure näha. Koostööd tuleb teha paljude erinevate isiksustega, kõigiga tuleb läbi saada. Lisaks ka seda, kuidas ebaõnnestumistega toime tulla, ja ka seda, kuidas siis hakkama saada, kui kõik on hästi. Organiseeritud, kohusetunne, vastutustunne. Ja lisaks muidugi hea füüsiline vorm ja väljanägemine!

Kui lihtsalt või raskelt tuli otsus mängijakarjäärile joon alla tõmmata?

Olin seda mõtet oma peas veeretanud juba mõned aastad. Kuid siis ei tundunud veel õige hetk olevat. Ma arvan, et selle hetke tunneb igaüks ära. Minul sel talvel see tunne tekkis. Omajagu aastaid (23!) sai mängitud ju ka ja nüüd on soov elus mingid uued uksed veel avada. Minu puhul mängis suurt rolli ka mu keha tervislik seisund – mul on vaja hakata oma keha kuulama. Viimasel hooajal oli mul vaid mõni üksik nädal, kus sain valuvabalt väljakule astuda ja endast maksimumi anda. Sellest palju ei räägita, kuid see käib tihtipeale jalgpalliga käsikäes – sportlasena suudadki end viia sinnamaale, et nii keha kui vaim kohaneb. Kuid ühel hetkel on vaja mõelda, mis nii edasi saab.

Milline on sinu esimene jalgpallimälestus?

Esimene mälestus on sellest, kui ma esimest korda Pärnus trenni läksin. See oli 2000. aasta juulikuu, veetsime sõbrannaga staadionil aega ning Jüri Saar kutsus trenni. Elasin staadionist üle tee, seega jooksin ruttu koju tossude järele ja nii see läks. Sõbranna küll enam trenni ei jõudnud, kuid mina olin ka järgmised korrad alati kohal ja nii oligi peagi aeg oma esimesed putsad osta – Lottod!

Milline oli sinu karjääri kõige uhkem hetk?

Seda on väga raske öelda. Neid hetki on palju. Näiteks esimene meistritiitel või kui tegime Pärnu JKga ajalugu ning saime esimese Eesti naiskonnana naiste Meistrite liiga alagrupiturniirilt edasi. Või kui vanemad said esimest korda teleülekandest mängu vaadata, või otseülekannet Eurospordist Wolfsburgi vastu! See oli suur asi. Aga ma arvan, et ma olen tegelikult kõige uhkem, et ma suutsin kõik need aastad töö, jalgpalli ja eraelu omavahel toimima panna. Sealjuures puudusin ma harva trennidest ning kõik asjad said õigel ajal tehtud.

Milline oli sinu karjääri kõige kurvem hetk?

Ma arvan, et vigastused. Mind on kimbutanud päris mitu vigastust juba varajastest aastatest peale ning iga vigastus jättis paraku oma jälje. Eks ikka mõtled, et mis oleks siis olnud, kui kõige „magusamal“ ajal ei oleks seda või teist vigastust olnud, aga see käib asja juurde ning ma ei kahetse midagi. Arvan, et tulin igast taastusraviprotsessist tugevamana platsile tagasi – mitte alati füüsilises, aga just vaimses võtmes. Kui see protsess läbi teha, siis kasvatab see inimesena palju.

Milline sinu löödud värav on sulle kõige kallim?

Kaitsemängijana ma ülemäära tihti ei skoorinud, seega kõik löödud väravad olid erilised. Enamik nendest sündis suhteliselt sama mustri järgi – nurgalöögist peaga. Aga pean tunnistama, et tundsin veelgi suuremat rõõmu, kui sain hoopis vastase väravalöömise ära rikkuda.

Milline treener või millised treenerid on sind jalgpallurina kõige rohkem mõjutanud?

Üht on võimatu teistest rohkem esile tuua. Kõik nad on mulle midagi kaasa andnud ja õpetanud!

Kuidas on naiste meistriliiga muutunud võrreldes selle ajaga, mil sina seal mängimist alustasid?

Ühelt poolt on muutunud väga palju – tänapäeval alustavad noored tüdrukud jalgpalli mängimisega väga palju varem. Praeguseid noori on lausa lust vaadata – nad mõtlevad nagu jalgpallurid! Sihid on palju selgemad. Võimalused on suuremad. Jalgpalli enda mängustiil on aastates oluliselt muutunud. Kindlasti on treeningu ülesehitus palju teadlikum. Taktika komplekssem. Teisalt sooviks, et see areng oleks toimunud suuremate hüpetega. Me oleme endiselt kohas, kus liiga sees on tasemevahe väga suur, tasavägiseid mänge saab hooaja lõikes väga vähe ning suur hulk talendikaid noori ei jõuagi suuremate tegudeni, sest on sunnitud ühel hetkel otsustama töö ja jalgpalli vahel. Sama kehtib ka treenerite puhul.

Mida jääd jalgpalli mängimisest kõige rohkem igatsema?

Protsessi ja mängu ennast: alustades hooaja ettevalmistusest, kus ehitad vaikselt asja üles, kuni võistluspäevade adrenaliini ja mängujärgse analüüsini välja. Seda pidevat protsessi, kuidas kogu aeg grammike kuskilt juurde panna. Kindlasti ka inimesi ja võistkonnavaimu – on nii oluline, et toetav kogukond on kogu aeg ümber.

Mida on jalgpall sulle inimesena andnud?

Kuna jalgpall on võistkonnaala, siis leian, et see annab üleüldse väga hea vundamendi inimestega suhtlemisel ja arvestamisel. Jalgpall on kindlasti andnud mulle väga hea distsipliini ja rutiiniga toimetuleku oskuse, õpetanud järjepidevust ja tarka ajaplaneerimist, oskust inimestega koos töötada ja inimesi koos tööle panna. Need oskused on mind väga palju nii töös kui elus kandnud.

Kui lihtsalt või raskelt tuli otsus mängijakarjäärile joon alla tõmmata?

Ühtpidi lihtsalt, teistpidi raskelt. Sisemiselt tundsin, et on õige aeg – olen alati mõelnud, et selle hetke tunnen ise ära. Üritan elada nii, et teen asju, mis annavad mulle sama palju vastu, kui ise sinna enda energiat annan – kui tasakaal kaob ära, siis tuleb midagi muuta. Eelmise aasta lõpu poole hakkasin mõtlema, et vist on aeg lõpetada. Elus on ka muid asju peale jalgpalli, mis vajavad energiat ja fookust. Nüüd saan jalgpallist üle jääva energia ja aja uutesse eesmärkidesse ja unistustesse suunata.

Raske oli see seetõttu, et olin 25 aastat selles rütmis elanud, et käin õhtuti trennis ja nädalavahetuseti mängudel, see on nii kehas sees. Kahetsust pole aga kordagi tekkinud, tundub, et tegin otsuse õigel ajal. Olin endaga heas kohas ja ma ei pidanud vigastuse tõttu lõpetama.

Milline on sinu esimene jalgpallimälestus?

Esimesed jalgpalliga seotud mälestused on Kristiines hoovis paneelmajade vahel sõpradega palli mängimisest. Olime kõik pidevalt õues, mängisime muid pallimänge ka, aga ühel hetkel hakkasid sõbrad, kellega hoovis mängisin, jalgpallitrennis käima ja läksin nendega ühel päeval kaasa. Trennid toimusid Mustamäe gümnaasiumi murustaadionil – kõksisin seal niisama värava taga, kui treener Olev Reim ka mind trennist osa võtma kutsus. Nii minust selle võistkonna liige sai.

Tol ajal vist ei olnudki tüdrukute võistkondi, võibolla kuskil mõni üksik leidus, seetõttu ei olnudki mul muud valikut kui poistega koos mängida. Ma arvan, et poisid ja tüdrukud võiksid nooremates vanuseklassides kindlasti koos treenida ja mängida – vähemalt need tüdrukud, kes tunnevad end poistega koos sporti tehes mugavalt. Poistel on tüdrukutelt nii mõndagi õppida ja vastupidi. Tüdrukud on üldiselt kohusetundlikumad ja püüdlikumad, poisid energilisemad. Mina küll ei mäleta, et mul oleks poiste seas raske olnud – olin üks võistkonna liidritest.

Milline oli sinu karjääri kõige uhkem hetk?

Üht hetke on keeruline välja tuua. Isiklikus plaanis on olnud erilisemad hetked Eesti parima naisjalgpalluri tiitel, EJLi hõbemärgi saamine ja 100 mängu täitumine rahvuskoondises. Võistkondlikult aga esimene meistritiitel 2018. aastal FC Flora naiskonnaga. See oli meile kõigile eriline, eriti neile, kes olid selles protsessis pikalt sees olnud. Naistejalgpallis kipub meil nii olema, et pikalt on üks valitseja ja läheb kaua aega, enne kui tiitel uude kohta rändab. Meie jaoks oli see hetk, kus see suur töö ja pühendumine, mis aastate jooksul trenni ja mängudesse sai jäetud, end lõpuks ära tasus.

2014. aasta parim naisjalgpallur Kethy Õunpuu

Milline oli sinu karjääri kõige kurvem hetk?

Iga sportlase jaoks on raskemad hetked vigastused. Kui need tekivad, siis sel hetkel on raske mõista, miks nii juhtus. Alles mingi aeg hiljem võibolla mõistad põhjuseid. Kui paranemisaeg osutub pikaks, on vaimselt päris raske. Aastaid tagasi oli mul tagareievigastus, millega käisin aasta aega mööda arste. Sain mitu diagnoosi, aga midagi paremaks ei läinud – ei harjutuste, ei puhkuse, ei ravimitega. Lõpuks jõudsin õnneks Lauri Rannama juurde, kes reaalselt süvenes ja selgitas välja, mis vigastusega tegemist ja kust see alguse saab. Sain tänu temale päris kiirelt tagasi väljakule. Eelnev pikk teadmatus oli väga raske. Samuti selle poole nägemine, kui vähe tegelikult süveneti, ja kohati oledki sportlasena selles protsessis üksi. Isegi kogenud arstidel oli lihtsam kohe süst teha või ravim välja kirjutada, mitte päriselt süveneda, kust probleem tegelikult alguse saab.

Milline sinu löödud värav on sulle kõige kallim?

Koondises olen ainult kolm väravat löönud – teine neist oli Balti turniiril Läti vastu, kui suurelt võitsime. Pall puhastati karistusala joonele ja lõin ilusa kaareka taha nurka. Flora eest lõin ka sarnase värava Balti liiga kolmanda koha mängus – see oli võiduvärav Pärnu JK vastu lisaajal. Need olid ilusad väravad, kui tabasin palli ühe puutega väga hästi. Eks ilusaid väravaid on veel olnud, aga teistel pole ehk olnud sellist kaalu nagu neil kahel.

Milline treener või millised treenerid on sind jalgpallurina kõige rohkem mõjutanud?

Igal treeneril on kindlasti oma mõju olnud, aga toon kolm nime välja. Minu esimene treener Olev Reim, tänu kellele ma üldse jalgpalli juurde jõudsin, andis mulle kindlasti vundamendi, tehnika ja jalgpalli ABC. Täiskasvanuna sain klubitreeneritest kõige kauem mängida Aleksandra Ševoldajeva juhendamisel. Olin ise juba selleks ajaks mingis mõttes väljakujunenud mängija, aga sellest hoolimata sain väga palju mõtestatust ja taktikalist poolt juurde. Trennid olid väga head ja treeneri nõudmised mängijatele suured – see tõstis ka meie kvaliteeti. Mul ei olnud varem klubides nii põhjalikke treenereid olnud.

Koondisetreeneritest tooksin välja Keith Boanase. Ta oli koondise juures päris pikalt ja olin ka ise sel ajal koondise põhituumikus. Ta tõi üldse Eesti naistejalgpalli väga palju uut ja värsket, nii mängijatele kui treeneritele. Tema trennid olid väga põnevad – palju oli mängulisust ja läbi mängude asjade kinnistamist ja õppimist. Varasemalt tehti rohkem drille.

Kuidas on naiste meistriliiga muutunud võrreldes selle ajaga, mil sina seal mängimist alustasid?

Alustasin ju üldse sellises naiskonnas nagu EVL United, mis mängis Kehtnas. Poistejalgpallist oli mul vaja teha samm naiste sekka ja Floras toona tüdrukutevõistkonda ei olnud, nii et käisin vaatamas naiskonna trenni. Seal olid ikkagi naised, mina olin aga alles pisike tüdruk ja sinna minek tundus sel hetkel veidi hirmus. Gunnar Kure oli aga siis kokku panemas tüdrukutevõistkonda, kus oli tüdrukuid Kehtnast, Raplast, Lellest ja Kohilast. Hakkasime tüdrukuteliigat mängima ja järgmiseks sammuks oligi sealt juba naiste meistriliiga. Mäletan, et saime seal alguses ikka korralikke sahmakaid – mõni üksik vanem mängija oli võistkonnas, aga suur osa naiskonnast olid 15–16aastased noored. 0 : 20 skoorid tabeli tippudega olid alguses tavalised!

Kui seda aega praegusega võrrelda, siis täna meil nii suuri kääre taseme mõttes õnneks liigas ei ole, aga samas ei saa ka öelda, et tabeli tippude ja viimaste vahel ei oleks tasemevahet. Vähemalt ei ole skoorid enam nii suured, praegune liiga on ikka natuke ühtlasem. Mängijad jõuavad täna juba palju varem jalgpalli juurde ja treeningud on palju teadlikumad. Samuti on võistkondades taustsüsteem palju suurem. Kui kunagi oli peatreener ja heal juhul veel mõni üksik inimene personalis, siis täna on enamikus naiskondades ikka peatreener, abitreener, väravavahtide treener ja füsioterapeut. Üleüldine kvaliteet ja standardid on kindlasti aastatega paremaks läinud.

Mida jääd jalgpalli mängimisest kõige rohkem igatsema?

Mängu ennast! Seda, kui mäng algab ja lähed sinna täiesti sisse. Kõik muud mured ja mõtted jäävad seisma – see on nagu meditatsioon. Seda meeletut tööd ma igatsema ei jää, aga jalgpallimängu, mis pakub iga kord uusi olukordi, küll. Samuti seda, kui võistkonnaga ühiselt pingutades saavutad hea tunde ja eesmärgi.

Aga kui mul on võimalik kord nädalas lihtsalt oma lõbuks trennis käia, siis teen seda hea meelega.

Praegu on lõpetamisest möödas juba mitu kuud ja naljakas on mõelda – kuidas ma ometi seda kõike üldse nii pikalt tegin? Kõik nädalavahetused ja pooled nädalasisesed õhtud panin ju jalgpalli nimel kinni. Kui ühel hetkel sellelt rattalt maha astud, siis on selline tunne, et nüüd on nii palju vabadust! Elu on palju spontaansem – kui tahan nädalavahetusel kuhugi sõita, siis lihtsalt lähen. Muidu oli ju nii, et jaanipäeva paiku oli nädal aega puhata ja ülejäänud puhkus oli novembris või detsembris, kui trennidest oli paus. Elu käiski jalgpallikalendri järgi, kuigi ma ei olnud ju proff, ei saanud mängimise eest raha. Päeval käisin tööl ja õhtul läksin trenni. Kui oled koondise- ja meistriliiga mängija, siis pühendumine on suhteliselt sama nagu profispordis. Iseendale on ju ikka standardid ja ootused.

Mida on jalgpall sulle inimesena andnud?

Kuna tegemist on võistkonnaspordiga, siis kindlasti on jalgpall õpetanud teistega arvestamist ja koostöö tegemist ning muutnud väga kohusetundlikuks. Isegi kui on halb päev või oled väsinud, siis lähed ikka trenni, sest teised on sinuga arvestanud. Jalgpall on andnud ka hästi palju sõpru, lähedasi inimesi – ka jalgpalliliitu tööle asumine on tänu jalgpallile tekkinud.

Alati ju ei võida ja asjad ei tule väljakul alati välja. See on kindlasti ka inimesena tugevamaks teinud ja andnud sihikindlust. Ükskõik millises valdkonnas elus on ju samuti nii, et vahepeal tekivad rasked hetked – kuidas nendest läbi murda või tugevamana välja tulla? Seda on jalgpall kindlasti andnud.

Kommenteeri Loe kommentaare (18)