Suvistele Pariisi paraolümpiamängudele püüdlev Juul on pedaale vändanud ligi kakskümmend aastat, sadulasse sattus ta meeldiva juhuse tahtel. „Ülikooli ajal juhtusin mõnele võistlusele, sealt tekkisid tuttavad ja niimoodi see tasapisi läks. Eesmärgipärane ja tulemustele suunatud tipposrt polnud mul alguses üldse plaanis,“ meenutas ta.
C5 klassis võistlev Juul osales 2016. aasta Rio de Janeiro suveparaolümpiamngudel ning pälvis 20 km eraldistardist maanteesõidus üheksanda ning 75 km grupisõidus 15. koha. Võistlusrattur loodab, et tal avaneb võimalus ka Pariisis starti astuda, ehkki hetkel hindab ta oma šansse pigem tagasihoidlikeks. Kuna rattamaailmas võistlevad parasportlased tavaeliidiga samadel maailmameistrivõistlusel, kuid mõistagi erinevates võistlusklassides, seab ta enda jaoks nende võistluste vahele võrdusmärgi. „Ratturite jaoks on MM-id hirmtähtsad, ma võib-olla natuke isegi alahindan paraolümpiamänge. Kui saad MM-il koos tavaeliidiga võistelda, siis see on hingele sama oluline nagu paraolümpiamängudel starti asumine.“
Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.
Saate transkriptsioon vaegkuuljatele:
Maikel Mõttus:
Tere, aprilli, head kuulajad. Eesti Paralümpia Komitee ja Delfi koostöös läheb eetrisse raadiosaade „Tõelised võitjad“ ning selle valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Saatejuht Maikel Mõttus toetab ägedate päikseprillidega SU.VI Eyewear. Ja me olemegi taas siin härra Jüri Lehtmetsaga. Et võtta vastu oma esimene kevadine külaline.
Mari-Liis Juul otse Rio de Janeirost , Brasiilia pararatturite trekisõidu maailmameistrivõistlustelt. Tere hommikust, saame öelda sulle Mari-Liis ja sulle ka Jüri.
Jüri Lehtmets: No tervitus, ilus päikseline päev täna!
Mari-Liis Juul: Tere hommikust!
Maikel Mõttus:Jah, sobiv saate tegemiseks. Et kuidas on, kas Brasiilias oli päikselisem kui siin, kui sa tagasi tulid mitte küll täna, aga natuke aega tagasi.
Mari-Liis Juul:
Pühapäeval oli terve päev vihma.
Maikel Mõttus: Aa, kohe niimoodi.
Mari-Liis Juul: Ja aga enne seda oli tõesti, oli päikest ja oli palavust ka.
Maikel Mõttus:
Ah, et siis sa said ikkagi täis elamuse nagu. Aga kuidas, kui räägime, alustame rattasõidusuunda minemist, et kuidas siukse kuuma troopilise ilmaga selle rattasõiduga tegeleda.
Mari-Liis Juul:
Ega väga mugav ei ole muidugi. Ka kohalikud ratturid ikkagi lähevad hommikul kell viis trenni, et kella kaheksaks kodus tagasi olla.Lõuna ajal keegi keegi õues ei sõida.
Maikel Mõttus:
Keegi õues ei sõida? Tundub, tundub loogiline ja ma saangi sult küsida, siis jätkuks ka meie esimese küsimuse, et kuidas sa sattusid enda valitud spordialaga tegelema ja kaua sellega tegelenud oled.
Mari-Liis Juul:
Kodus just mõtlesin, et kas oli kuskil 2004-2005, kui ma hakkasin nii-öelda rohkem rohkem rattaga sõitma. Ülikooli ajal, siis tuli sellistest enda rahulikest matkadest välja ja juhtus juhtusin mõnele võistlusele, sealt tekkisid tuttavad, kutsusid järgmistele ja niimoodi tasapisi, et sellist päris eesmärgistatud ja tulemustele. Et ei, ei olnud alguses üldse plaanis.
Maikel Mõttus:
Aga orgaaniliselt siiski asi nagu arenes ja jõudsid kuhu sa oled jõudnud, oled täna meil siin?
Jüri Lehtmets:
No mäletad, kui nii saab öelda, et näed oma esimest treeningut ja mis emotsioonid jäid esimeselt nagu päris võistluselt.
Maikel Mõttus:
Et kui sa ütled, et sa alustasid nagu omas tempos rahulikult, millal sa nagu mõistsid, et nüüd on esimene trenn ja et kohe tuleb esimene võistlus.
Mari-Liis Juul:
Sellist ametlikku trenni ei ole, sest ma olen kogu aja ikkagi peamiselt ise oma peamiselt oma peaga ikkagi mõelnud ja teinud kõiki neid asju.
Mari-Liis Juul:
Võib-olla jah, see esimene võistlus oli, selline, oli üldse duathlon Tartus... Pärnus, Pärnus.
Mari-Liis Juul:
Sattusin ka mööda Eestit, oli rattaga matkamas ja lihtsalt panin oma nii-öelda matkaratta sinna võistlusrataste vahele. Ja kogemata lihtsalt läks hästi, ma teadsin, et ma joosta ka väga hästi ei jõua, aga rattaga siis jõudsin nendele harrastajatele naistele natuke sain mööda ja finišijoonel siis oli ka sihuke paari sentimeetri mäng oli seal lõpus ja ma võitsin ja noh, eks sealt tulid tuli see tahtmine, tahtmine oli, no ütlen, selline motivatsioonilaks.
Maikel Mõttus:
No, ma kujutan ette jah, et see on ju päris ehtne võidujoovastus õige.
Jüri Lehtmets:
Et Pärnu kesklinnas paned oma maastikuratta paika ja siis saad seda võidurõõmu tunda.
Mari-Liis Juul:
Noh, see oli muidugi nende harrastajate klassi naiste osas, aga ikkagi seal oli niisugune päris üks ühele ja, ja täit täitsa lõpp lõpu peale jäi.
Jüri Lehtmets:
Võit on võit, sellepärast sa oledki saates Tõelised Võitjad.
Jüri Lehtmets:
Et ma võin sult küsida, et mis see võistlemine sulle siis annab ja mis su suurimad saavutused su enda arvates on? Aastate jooksul?
Mari-Liis Juul:
Eks see annabki ikkagi sellist oma eneseteostust.
Mari-Liis Juul:
Kuidagi eesmärk on selline, et ikkagi alati jääb natuke puudu, et sportlane rahul oleks tulemustega, et seda. No järgmine võistlus, järgmine võistlus peab tulema ja õnnestuma. Et võib-olla niisugune enda piiride otsimine on see, mis motiveerib. Aga jah, jälle, et ma ühte siukest suurt saavutust ei oska öelda, pigem ongi see, et kust, ma peale olen hakanud ja kuhu ma praegu jõudnud olen.
Maikel Mõttus:
No aga see ongi üks väga suur saavutus, kui seda nii võib võtta.
Mari-Liis Juul: Nojah
Maikel Mõttus: Et täitsa sobiv selleks.
Jüri Lehtmets:
Aga kui kaua sa oled nüüd selleks Paraolümpiaks ette valmistunud, mis nüüd suvel ees seisab ja kuidas ettevalmistamine just käib, et ma saan aru, et sa olids nüüd tükk aega treeninglaagris. Mida treeninglaager kui selline tähendab?
Mari-Liis Juul:
Treeninglaagrist ma tegelikult ei olnud pikalt, ma sain ainult 10 päeva Hispaanias laagris. Treeninglaager on see, et sa oled täielikult ainult sellele treeningule pühendunud, et töö, kooli mõtteid ei lase juurde. Kaks korda päevas trenni vahepeal süüa, natuke puhata. Et see, see on, see selline elu, mis peab meeldima ja mida peab igatsema siin.
Maikel Mõttus:
Kas seal treeninglaagris nagu kuidas ma küsin, kas seal lisaks toidule saab nagu valgupulbreid ja kreatiini niisuguseid huvitavaid toidulisandeid ka? Vitamiine näiteks antakse iga hommikut, näe sinu vitamiin norm näiteks?
Mari-Liis Juul:
Ei, mina, mina? Jah, üks üks multivitamiin on, mida ma tarvitan, aga see ei ole mitte ma ei väga väga spordis spetsiifilisi asju eriti palju juurde ei söö.
Maikel Mõttus:
Selge oli tahtmine seda seda teada saada aga saame sealt küsida, et oota sa ikka olümpiamängudeks siis nagu rihid, et mis su eesmärk on nendel olümpiamängudel ja millist kohta ja medalit sa soovid?
Mari-Liis Juul:
Vaat see on ka nii kuidagi 50-50, et kuna see koht pole veel üldse kindel ja pigem ongi kahtlane nüüd selle just rattasõidu osas, et hästi jällegi keeruline on siin ühesõnaga seletada, kuidas riikidele nende kohtade tulemine on. Et siis pigem ja rattasõidus on ka tegelikult natuke võib olla erinev teistest aladest, et meil on need MMid on ka ikkagi hirm tähtsad. Et, mina olen pigem jah natuke see võib-olla, natuke võib-olla alahindan neid paralümpiamänge. Et ma ütlen ikkagi, et see, kui meil on MM, on koos tavaeliidiga,, et see on võib-olla isegi niisama tähtis kui olümpiamängud, mis nüüd sügisel tuleb, meil on see septembris, et ma pigem valmistunud selleks. Sinna saamine on kindel ja see on, ma ütlen, et minu jaoks minu hingele on see umbes sama suur nagu olümpiamängud.
Maikel Mõttus:
Aga selleks on sul ju täielik õigus sellest niimoodi mõelda ja tore, et, see siis on ka samaväärset pinget pakkuv, ütleme nii.
Jüri Lehtmets: Jah, ma saan aru, et paraolümpial sa pead oma klassi omadega pusima, aga Mmil sa saad pildi nagu kogupildist, et kus sa sellel maastikul üldse asetsed?
Mari-Liis Juul:
Noh, eks need tavaeliidi ratturid, nad on ikkagi peajagu üle igatpidi, aga tõesti meil on praegult, on naiste eliidil ja Meie pararatturite c5 täpselt sama rada peame sõitma, et, et sa saab täpselt otsese võrdluse ka. Et nemad lihtsalt tund aega hiljem sõidavad.
Jüri Lehtmets:
Et siit tuleb mängu see klasside vahe ka, et miks see oluline on, et muidu sa muidu ei täpsustatud, et muidu sõidaks, lihtsalt sul need proffid lihtsalt tagant üle ja kõik.
Maikel Mõttus: Ongi kogu moos
Jüri Lehtmets:
Ja sa arvaks, et oled maru kehva, aga see võrdlusbaas on lihtsalt erinev.
Maikel Mõttus:
Jah, väga huvitav, et sihuke võrdlusmoment üldse tekib, aga asjale lisab juurde nagu ma saan aru.
Mari-Liis Juul:
Ja mõnes kohas just trekil saabki neid otse võrdlusi ja saab niigi, aga et kui on täpselt sama rada ja sama maastik, et siis saab veel paremini tõiesti.
Maikel Mõttus: Just
Jüri Lehtmets: Aga kuidas sa tuled toime tagasilöökidega? Ehk jagad mõnda august välja tulekut, et kui ma lugesin, siis tundus, et see sportlaskarjääriga alustamine oligi üks neist?
Maikel Mõttus: Aga me oleme õnnelikud ka siis, kui sul neid üldse ei ole.
Mari-Liis Juul:
Ikka neid pettumusi, noh nagu ma vist alguses ütlesin, eks enamus võistlusi on ikkagi niimoodi, et ja jääb see oma maksimum saavutamata ja noh selle selle üle veel rohkem on siis, kui see paari aasta tagant jälle tuleb, et oh nüüd ma sain enda endast kõik anda, tõesti, läks hästi. Aga pigem jah, kui on midagi, läheb vahetult enne võistlusi täielikult aia taha ja kuskilt hakkab valutama, kust üldse ei tohiks vallutada ja sa tead, et sa tead juba stardis, et noh, ei, ei, ei tule täna, et peab lihtsalt lõpuni jõudma.
Jüri Lehtmets:
Kõige valusam on seevist , kui jalgrattaga midagi juhtub, et endal on vorm hea ja siis jalgrattal pidur ei tööta või midagi muud sellist?
Mari-Liis Juul:
Oh jaa! neid juhtumeid oli just esimestel aastatel, kui mul oli mehhaaniliste vahetajatega pidin ise noh, hästi palju ratast ümber sättima siin eraldistardi ja grupisõidu vahel ja siis ma ei saanud neid käike paika ja mul polnud pidureid paigas. Kõik logises just võistlustel.
Maikel Mõttus:
Vabas vormis!
Ma saan aru siis, et sa oled ka siis natuke mehaaniku ameti omandanud, lisaks sportlaskarjäärile tänu sellele.
Mari-Liis Juul:
Ja vot see on ka see, et kust ma alguses tulen ja kuhu ma praegult jõudnud olen. Siin tegelikult ka trekivõistlustel ma juba täitsa kindla südamega lähen, võtan ratta kaasa ja panen ise ratta kokku ja sätin ümber ja et nüüd mul on neid tehnilisi ja mehaaniku oskusi juba oluliselt rohkem kui alguses.
Maikel Mõttus: Arvata on
Jüri Lehtmets:
Saan aru, et Eesti oludes peab üksi päris palju pusima, et sul ei ole mingit hullu tiimi taga, et seal nagu ma ei tea, nagu vormelis kes ratta kokku panevad. Ja siis lähed rajale, et ise tuleb vaadata ja vist ma saan aru, täitsa jalgratta poodisid mööda tuustida, kui midagi väga valesti läheb.
Mari-Liis Juul:
Ja ma olen, ma olen olnud selline kass, kes kõnnib omapead, tõestipole suutnud endale tiimi taha hankida. Et olen üksi kas siis hakkama saanud või pigem pidanud hakkama saama.
Maikel Mõttus:
Aga kas sa tunneksid, et sa tahaksid tiimi endale taha?
Mari-Liis Juul:
Ma kindlasti tundsin, et mul alguses oleks olnud vaja kõike juba treeneri teadmisi ja just mehaaniku oskusi, et aga noh, tol hetkel lihtsalt polnud võimalik.
Maikel Mõttus:
Aga noh, nüüd ma saan aru, et sa oled ise need teadmised omandanud ja toimetad, aga siiski ma küsin sult, et kuidas aitab sind su perekond ja teised toetajad sellel teel?
Mari-Liis Juul:
Oi, perekond ja naabritest sugulased ikkagi hoiavad kodu korras, ühesõnaga hoiab, hoiavad kott kodu püsti, et tõesti neid treeninglaagreid ja võistlusreise on hästi-hästi palju. On vaja ju ta talv läbi ikkagi tuba soojas hoida, et päris torud kinni ei külmu. Ja nüüd viimasel aastal on isa ka minu juurde kolinud, et päris palju ikkagi aitab. Aitab kodu püsti hoida.
Maikel Mõttus:
Seda on ainult rõõm kuulda, et selline tore toetustiim on ümber ja kas sa siis kuidas ma sult seda küsin, palju sa siis aastas Eestis saad olla üldse? Jääb mulje, et seda väga palju ei ole?
Mari-Liis Juul: No on ikka, on tegelikult ikkagi
Maikel Mõttus: No väga hea
Jüri Lehtmets: Et kogu aeg lennus ei ole päris
ja vot on tegelikult neid rattavõistlusi on palju ja seal vahel peab, vähemalt talvel peab, peab käima natuke selline sellistes kohtades, kus saab väljas asfaldil sõita.
Mari-Liis Juul: Et noh, Eestis ongi muu elu on nii, nii palju vahel.
Maikel Mõttus: Et ei saa keskenduda, ma küsin, sellise huvitav küsimus, et kas sul on ka tekkinud mingi lemmik siis Trek või sihtkoht, kus sulle alati meeldib võistlema minna?
Jüri Lehtmets:Või siis treenima?
Mari-Liis Juul:
Ma pigem ütleks, et need võistlusrajad on hästi erinevad ja, ja seal, kus ma käinud olen, on hästi, mis, mis on võrreldes Eesti omadega, on ikkagi need suured pikad ja järsud tõusud. Et mida, mida Eestis ei leia, kuhu lihtsalt lihtsalt tahaks, et on Saksamaal ühes väikses Eltsachi külas oli, meil, oligi.
Mingi 15 kilomeetrit lihtsalt otse mäkke eraldistart. Ja teine, mis mulle meeldib, on nüüd kevadel tuleb ka, on hästi ilusas sellises looduslikus kohas on Itaalias Maniaagos on ka meil maailmakarika etapp, et noh, mis on tegelikult hästi nõudlik sihuke rada, aga, aga just ongi see, et Eestis ei saa sellisel sellistes kohtades võistelda.
Jüri Lehtmets: Aga on mõni rada, mis üldse ei meeldi, et jälle tuleb minna? On mõni selline ka?
Mari-Liis Juul:
Alguses ma mõtlen, et mis meil on niisugune hästi-hästi tüüpiline Belgias on lihtsalt rannikule edasi-tagasi, et kui seal on jälle kõva küljetuul ja ainult see oli liivatormis sõita, tuleb.
Jüri Lehtmets: See ei kõla küll hästi
Mari-Liis Juul:
Aga samas, kui seal kohal olla, et siis jälle võtad endast maksimumi ja see on oluline.
Maikel Mõttus:
Et see nagu aitab sellega ikkagi leppida, siis ütleme nii.
Mari-Liis Juul:
Ja, ja noh, ma ütlen, et kohapeal kõik okei, aga enne mõelda, et jälle lihtsalt igav, edasi-tagasi rada ja ühtegi jõnksu ka pole, et üles-alla saaks sõita.
Maikel Mõttus:
No näed, siis me saime selle raja valikute osas ja asjade osas hulka targemaks, loodetavasti kuulajad ka.
Jüri Lehtmets:
Aga mis on sinu unistused või soovid spordiala võtmest nagu ütleme siis järgmisel hooajal või viie aasta pärast?
Mari-Liis Juul:
No minu salasoov on ikkagi, et kuna mul natuke on see hingepeal see trekk, jälle üks asi, mida Eestis ei saa kuidagi ja kuna meil ju ühtegi trekisõiduvõimalust ei ole Eestis. täitsa konkreetne ajaline soov, et ma esimesena saaksin kolme kilomeetri jälitussõidu saaksid nelja minuti juurde. Ja siis võiks hakata mõtlema sealt sealt veel alla poole.
Maikel Mõttus:
Ilusalt spetsiifiline.
Jüri Lehtmets: Aga kui on siin ettevalmistused, siis ma saan aru, et sul on väga erinevad distsipliinid, mille peal sa jalgrattaga võistled? Võib olla annad ülevaate, et milliseid distsipliine sa harrastad, mis sulle meeldib ja mis võib-olla nii hästi välja ei tule?
Mari-Liis Juul:
Et jah, jalgratas on selles mõttes ka sarnaselt ujumisele, et seal on hästi-hästi palju erinevaid võimalusi, et no kõik kõige lühem distants, meil on ju Trekil on 200 meetrit. See on küll niimoodi, et kolmanda ringi lõpus, et noh, tegelikult kolmanda ringi lõpus võetakse see 200 meetrit aeg, et nii kaua aega hoogu koguda, et noh, võib öelda, et tegelikult kõige lühem distants on, siis on trekil paigaldis paigalt stardist on 500 meetrit. Seal vahemikus kõik siis kuni maanteel on grupisõidud, on meie klassil on kuni 85- kilomeetrit.
Maikel Mõttus: Seda on ikka päris palju.
Mari-Liis Juul: Noh, jah, tegelikult ta võiks olla isegi veel pikem, et seda arutatakse, kas võiks seda piiri natuke veel ülespoole ajada. Aga jah, sealt vahel kõik. Alguses kui ma hakkasin sporti tegema, siis ma mõtlesin, et minu alad on ainult need eraldi stardid pikemad, et ma seda jõuan, aga nüüd kuidagi on läinud, et näiteks eelmise aasta trekisõidul ma sain kõige parema koha just selles 500 meetri paigalt stardiga sõidust. Ja kaheksanda, mis ma tõesti tegin seal poolteist sekundit enda rekordi parandust, mis on tegelikult selline üüratu selle, selle 40 sekundi jooksul on see parandus protsent on päris suur. Tegelikult mul sellist väga kindlat enda ala nüüd polegi lnud, et pigem on see, et need, need alad, mida ma arvasin, mida ma ei oska ja mida ma ei saa, et, et need, need on nii palju järgi arenenud.
Maikel Mõttus:
No see on ainult meeldiv, kui saab niimoodi öelda enda arengu kohta.
Jüri Lehtmets:
Et saab nii võistelda nii-öelda üksi aja peale. Kui ka gruppis siis möllates.
Maikel Mõttus:
Just aga ma küsin sult sellise huvitava küsimuse, et kuidas meelitada puudega noori ja lapsi paraspordiga tegelema? Kas sa näed kuskilt oma mantlipärijat juba tulemas?
Mari-Liis Juul:
Jälle raske, raske küsimus. Nüüd küll jah, poliitiliselt noh, ülemaailmselt on rataspordiga natuke see häda, et meil paraspordis on ainult need liitklassid. Noortevõistlusi eraldi ei ole.
Maikel Mõttus: A kohe niimoodi...
Selles suhtes ongi natuke keeruline just lapsi ja noori saada sellest, et seal on ikkagi vastupidavusala pigem las nad alguses teeks kergejõustiku ja ujumist onju. Ja eks see varustus on ka kallis, et kohe nüüd öelda, et kõik noored peaksid väga varasest east rattaspordile pühenduma, et ma arvan, et, et seda ei peagi tegema.
Maikel Mõttus:
Kui kallis ta umbes on? 10 000 -15 000 tuhande kanti?
Mari-Liis Juul:
Väga erinevad, sest noh, ma ütlen, minu ratas on täitsa kõige tavalisema ratas on ju, et minul pole mingeid mugavusi, aga kui peab käsirattaid just seda istumist korvi on enda mõõtude järgi ja pole selline teha tehase toodang, et siis ta tõesti on kindlasti üle 10 000.
Maikel Mõttus:
No ja siis saavad inimesed arvestada sellega, kes mõtlevad, et võiks hakata rattasõiduga tegelema nii noored kui, kui siis vanemad inimesed.
Mari-Liis Juul:
Aga noh, kindlasti on neid algtasemel, et lihtsalt oma tervist korras hoida ja aeroobset vastupidavust arendada, et ei pea ju see tippmudelid olema kohe.
Jüri Lehtmets:
Ja sellepärast ei pea unistust varna lükkama kui sul see jalgrattas just tippklass pole.
Maikel Mõttus:
Jah, et ärge loobuge sellest, et võimalusi on nagu ma aru saan.
Jüri Lehtmets:
Aga mis on antud spordialal see mida kindlasti peab teadma ja tegema ja millised isikuomadusi on vaja, et püsida selle juures?
Mari-Liis Juul:
Eks seeda peab teadma, et see võtab pikalt aega et kui on selline idee, et nüüd ma hakkan, onju vastupidavus sportlaseks.
Mari-Liis Juul:
Põhi peab all olema, onju, et mitu-mitu aastat ikkagi võtab see enda südame ja veresoonkonna, kopsude treenimine aega, et seda puhtalt.Ka seal aeroobset tsoonis olemist, et seda, seda on pikalt, sest ratta treeninguid ju on ikkagi.Noh, võivad sinna viie-kuue tunnini või välja minna ka, et ei ole nii, et korraks käid staadionil ja siis on treening tehtud.
Maikel Mõttus:
Aa, okei nojah, et kust sul see põhi tuleb, mis sul seda võimaldas?
Mari-Liis Juul:
Nagu ma ütlesin, et eks mulle lihtsalt meeldis rattaga liikuda, Eestimaad mööda ringi matkata et ja siis, kui on eriti selline suur telkidega, oma magamisasjad ja söögiasjad, veekotid veel kaasas ka, et seda jalgade jõudu sealt nendest Eesti väikestest künkast üles pressimist, et see kuskilt sealt tuleb.
Maikel Mõttus:
Kuskilt sealt. No jah siis saame öelda, et saladus peitub Eesti väikestes küngastes.
Mari-Liis Juul: ja Hästi raskes rattas
Maikel Mõttus: Oh, selle võivad kuulajad endaga kaasa võtta ja katsetada, et edu siis küngaste otsimisel.
Jüri Lehtmets:
Sellelt pinnalt tundub, et see on natuke vähem nüri kui ujumine.Tundub küll vaheldus looduse näol vähemalt. Pole mingi must joon basseini põhjas.
Maikel Mõttus:
Jaa. Aga oled sa mõelnud ka seda, mida sa pärast sportlaskarjääri lõppu teed? On sul mingeid väljavaateid, eesmärke, soove?
Mari-Liis Juul:
No mingid mõtted on olemas, et natuke ikkagi jääda siia paraspordi ja pararatta juurde. Et eks me oleme siin just nendes välismaalaagrites, mis rahvusvaheline jalgrattaliit korraldanud, et ka rääkinud. Et mind natuke oodatakse, nendele ka sinna taustatiimi koolitustele, aga pigem jah, siis kui ma olen ise juba jalgratta nii-öelda karjääri lõpetanud.
Maikel Mõttus:
No siis väljavaated on ju olemas. Et see teadmine on alati meeldiv.
Jüri Lehtmets:
Üpris tihti on oluline teada, et kus on võimalik möllata.
Maikel Mõttus:
Et anna siis neile ikka märku, et sa soovid sinna koolitustele jõuda, ära lase võimalust käest.
Mari-Liis Juul: Jaa
Jüri Lehtmets:
Aga see on üks meie lemmikuid. Et mida teeksid miljoni euroga enda ja oma spordiala heaks?
Maikel Mõttus:
Jah, ja ma teen kohe julge oletuse. Trekiraja ehitamiseks miljonist jääb väheks.
Mari-Liis Juul:
Ja kindlasti jääb väheks, aga noh, vähemalt see selle väikse seemne paneks küll sinna tõesti, et.
Eks, eks siin on vaidlus täpselt.
Kui see tuleks, et kui uhke olema, peaks, et selles osas jälle minu nägemus võib-olla natuke läheb lahku. Et, ma ütlen, et see ei pea olema nagu maailma tipptasemel, aga selline, kus saaks treenida just algtaseme, et kui meil ka tuleks, tulevad siin uued Erika Salumäe ja teised, sellised olümpia unistustega trekisõitjad. Et ma usun, et nemad peavad niikuinii kuskil enda treening treeningpartnereid välismaal otsima ja et aga just noortel oleks võimalus tegeleda talvel ka.
Maikel Mõttus:
Et see võiks siis mõistlikul kujul nii-öelda olemas olla?
Mari-Liis Juul: Jah
Jüri Lehtmets: Sest nagu nii suured võistlused toimuvad enamasti mujal. Et siis inimene saaks vähemalt kodus valmistuda. Ei peaks kogu aeg lennus olema.
Mari-Liis Juul: Ja eks väiksemaid võistluseid saab korraldada ka mittestandardsete mõõtudega trekkil, et kohalikke väiksemaid. Et aga lihtsalt jah, suured ametlikud peavad olema sealt. Seal isegi need mõõdud pole nii olulised, vaid et see rajakate, mis on mingi väga spetsiaalne siberi lehisest , mis tehtud ja mis on hästi-hästi, kallis. Ja kogu see hooldamine.
Maikel Mõttus:
Okei, näed, et hoopis see, see on see, kuhu koer on maetud nii-öelda? Jah.
Mari-Liis Juul:
Nojah, ma ütlen ka kõik kõike täpselt ei tea, on ju, aga, aga kindlasti lihtsalt see valmisehitamine on võib-olla isegi väiksem probleem kui pärast seda hoida niikuinii korras, et ta tasuv ka oleks lõpus.
Jüri Lehtmets: No jah, Eesti tingimustes on see vist tõesti, et meile meeldib asju hoogtöö korras ehitada, aga mis edasi saab on tühi maa.
Maikel Mõttus:
Vist küll, aga saamegi siis liikuda natuke sinu juurde, jääda jällegi natuke spordi juurde ikkagi. Räägime sinust endast, küsiks, et , kes sa oled, kust tuled ja millega veel tegeled?
Mari-Liis Juul:
Nii jah, Mari-Liis olen. Elupõline Tallinlane.
Maikel Mõttus: Elupõline Tallinnlane, väga kena.
Aga muude asjadega hästi paljudega tegelen. Kui natuke ajas tagasi minna, siis esimene kõrgharidus on mul üldse Tehnikaülikooli ehitus. Ja siis praegu kogu selle spordiga on natukene elu muutus tekkinud, et praegu üritan siis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetada. Füsioteraapia eriala, lümfiterapeudi kutse on. Et selles mõttes, et, et teen üsna paljusid spordiväliseid tegevusi.
Maikel Mõttus:
Jah, räägi natuke sellest lümfiteraapiast? Ma guugeldasin sind ja see tundus põneva asjana, aga mul ei olnud aega seda ise lähemalt uurida, et niisugune lühikokkuvõte?
Mari-Liis Juul:
Ja see on hästi põnev, põnev meditsiinivaldkond praegu, mis mida hakata, mida on hakatud tähele panema?
Maikel Mõttus:
Ma küsin ühe tobeda küsimuse. Kas see on sama, mis massaaz?
Mari-Liis Juul:
Ei see sinna juurde üldiselt kuulub küll elemendid massaažielement ja et sa pead seda nii-öelda valget verd, mis, mis meil sees on. Hele vedelik, milles tekivad need tursed kui lümfisüsteemis on midagi viga või ta ei tööta nii piisavalt hästi, et seda nihutama, ja see on niisugune üsna massaaži moodi või mingi ongi massaaži osa aga jah, et ei lähe lihasteni välja.
Jüri Lehtmets:
Selge, aga samas vist ju nõuab üsna tugevaid käsi vist, et, et nagu see efekt saavutada.
Mari-Liis Juul:
Oleneb sellest, et kui tugevad need tursed on, et tõesti vahepeal peab kogu keharaskusega peale minema, et nad natuke pehmendada ja siis edasi lükata. Aga jah, siis on massaaž sinna juurde. Üldiselt on veel surve sidemetega sidumine, kompressioonravi. Siis nõustamine ka elu elustiili osas jälle, et ega, ega sellisest igapäevasest liikumisest ei saa üle ega ümber, et see on ka väga oluline.
Maikel Mõttus: Aga väga mõistlik ja kõlab väga põnevalt ja mitmekülgselt.
Mari-Liis Juul: Jaa, ikka on.
Maikel Mõttus: Väga äge, et kas sul on veel mingeid tegevusi, mis defineerivad sind?
Mari-Liis Juul: Ma just mõtlen, ei, ei, ma olen ikkagi vahepeal tegelesin koorilauluga päris tõsiselt. Et nüüd nüüd on see, et see on täiesti tahaplaanile jäänud ja mitu-mitu aastat on ikkagi sport oma aja võtnud.
Maikel Mõttus: Omal kohal. No jah, siis siis oled sa meie podcasti sattunud, õige inimene. Sport on elus oma omale juba liiga palju ruumi teinud, heas mõttes.
Jüri Lehtmets: Jah, et ega neid alasid ja asju proovides tehes. Ja kui minna täiesti detaili, et sa mingi endas mingeid asju arendad siis võtab aega.
Ja aga selgita oma sõnadega oma nii-öelda puudelisus olemust? sellepärast et miks sa just seal C-viies oled näiteks, et, et mitte tavaklassis?
Mari-Liis Juul:
Vaata jah, kui ma, kui ma käin ja liigun, et tegelikult tavainimene ei näe, et oleks midagi erinevat. Et kõik kõigega saan hakkama ja nagu siin oli, et isegi massaaži teen, onju. Aga tegelikult mul on.
parem külg ja just kõige rohkem õlavöötmest. Ja noh, on oluliselt nõrgem ja närvivarustus on seal nii-öelda kehvapoolne. Et 2009 mul oli liiklusõnnetus, et selle tagajärjel ja peale seda siis oli mitu-mitu operatsiooni ja päris hästi tegelikult on taastunud, et alguses mul ikkagi käsi selline aasta aega suhteliselt rippus, et ma ei saanud küünarnukist, ei suutnud, kõverdada, seal ei olnud nagu mitte midagi.
Maikel Mõttus:
Selge siis jah, kui kuulates sinu tegemisi ja spordialaseid tegemisi, võib öelda, et sa oled edukalt taastunud ja väga tegus inimene. Kui sa sellega nõus oled?
Mari-Liis Juul:
Noh tagasi vaadates on, muidugi on need sammud on suured, mis on tehtud.
Maikel Mõttus:
Seda kindlasti. Ma küsin sult niisuguse toreda küsimuse, et kus oma poweri võtad ja mis on sinu ideaalne puhkus? Kas ideaalne puhkus on ka rattaga matkamine või tüütab selleks hetkeks juba ära?
Mari-Liis Juul:
Ei kindlasti kuskil rattaga kuskil mägedes enda tempos on see ideaalne puhkus. Ja ma arvan, et see mis on, mis on ka alati võistlustel, et ma ikkagi üritan mingi väikse loodusliku koha leida isegi siis, kui on kesklinnas, et kuskilt rohelisest loodusest tuleb see enda akude täitmine.
Maikel Mõttus:
No see on üsna-üsna mõistetav ja loogiline, kuna sa oled ratast sõites ja Eestimaal sõites nagu harjunud sellega, et sul on ilus loodus kõik ümber, et siis sind nagu turgutab.
Mari-Liis Juul:
Jah ja, ja noh Eestist väljas on need mäed muidugi. Et kui ikkagi pool aastat pole käinud kuskil Lõuna-Euroopas,et siis nad natuke hakkavad, need mägised vaated ka ikkagi juba hakkab nende järgi igatsus tekkima.
Maikel Mõttus:Igatsema mägede igatsus, vot väga, väga lahe, et niisugune asi üldse võimalik on.
Jüri Lehtmets: Et meil on siin üks küsimus, et kuidas suhestud ligipääsetavuse vajaduse ja abi küsimisega?
Maikel Mõttus:Kas need on üldse sinu elus olemas, tajud sa neid?
Jüri Lehtmets:Või no kas või toome siis selle, et võistlustele et siis tuleb lähedasi, palud et nad maja korras hoiaks ja nii edasi. Et kui, kui see püüda see konteksti panna.
Mari-Liis Juul:
Ja ega ma ise ei oska nüüd väga abi paluda ja noh oleks kindlasti pidanud rohkem, aga samas on see, et ma ju mäletan siis, et seda aega, kui, kui ma kodu juures olin väga õnnelik, et meil ülekäigurajal, on see ohutussaar, et no ei jõua ühe rohelise tulega üle tee vaid et peab sinna tee keskele jääma. et ma võib-olla natuke ikkagi silmanurgast veel näen ja saan aru, et nendest kelle liikumistempo ei ole, ei ole nii-öelda täiesti täiesti terve keskealise mehega samasugune.
Maikel Mõttus:Jah, et eks need oleme meie niiöelda
Mari-Liis Juul: Aga aga see ei pea ju olema ainult puudeline, et täpselt lapsevanemad
Maikel Mõttus: Ajutiselt vigastatud inimesed
Jüri Lehtmets: Samamoodi lapsevanem jonniva lapsega. Et mõnikord oled ikka näinud kuidas vanem lapse paanikas sülle haarab, et ületada teed
Maikel Mõttus: Variante on mitmeid. Jah, neid asju ikka juhtub, aga ma saan siis küsida natuke oleme sellest juba rääkinud ka, et mida oled õppinud ja mis tööd sa teed, saan aru, et ehitus oli üks, siis sa oled oma tegemistes õppinud mehaanikuks.
Jüri Lehtmets: Siis terapeut ja massöör niiöelda lümfiterapeut
Maikel Mõttus:Jah, ja kas need siis ongi kõik kokku sinu töö?
Mari-Liis Juul: Ei praegu ma ikkagi olen üliõpilane ja lümfiterapeut ja natuke füsioterapeut, et muu elu on juba seljataha jäänud.
Maikel Mõttus: No arusaadav
Mari-Liis Juul: Ja sportlane sinna juurde, et ma arvan, on täitsa piisav.
Maikel Mõttus: Täitsa mõistlik
Jüri Lehtmets:
Ja kuna mina ja Maikel oleme, meeldib möllata nendes vabaühendustes või MTÜdes ütle et kui palju sina neist tegutsenud oled ?
Mari-Liis Juul: Ei ei ole, tead, ei kuidagi pole jõudnud.
Maikel Mõttus: Ei ole jõudnud? No arusaadav ka.
Jüri Lehtmets: Nii öelda iseendaga nii palju tegemist.
Mari-Liis Juul: Et ma tunnen, et juba see füsioterapeudi töö, et kui seda südamega teha, et see ikkagi või võiks anda ühiskonnale tagasi
Maikel Mõttus:Jah, annab. Aga kas sa kuskile kutseliitu ei kuulu Eesti vabariigis siukse ameti puhul ?
Mari-Liis Juul: Jah ei, kutseliidud on nii lümfiterapeutidel kui füsioterapeutide liidud.
Maikel Mõttus: No näed! Et need ka ju natuke sinna suunda vähemalt sõna liit on olemas. Et siis sa ikkagi ju seal toimetad, et sa saad öelda, et mingisugune väikene meist erinev kogemus sul siiski on.
Mari-Liis Juul: Noh võib öelda nii jah
Maikel Mõttus:Just aga ma saan küsida, et kes on su suurim eeskuju, see võib olla üks või mitu inimest või mitte ühtegi, võib ka olla
Mari-Liis Juul: Minu issi, minu isa. lihtsalt kogu oma ellusuhtumise üle ja kuidas ta maailma vaatab. Ja samas kõik kõige targem inimene ikka keda ma tean.
Maikel Mõttus:No seda on, seda on ainult rõõm. Rõõm kuulda. kas sportlas teekonnal on veel selliseid, eeskujusid või mõjusid tekkinud või mentoreid näiteks, siuke tore sõna?
Mari-Liis Juul: Otseselt nüüd ei tead ju ei ole, ma ikkagi üritan seda end rada ajada ja aga muidugi on neid, kel kelle poole vaatan alt üles, et kasvõi meie klassis on Dame Sarah Storey, on oma abikaasaga ajanud seda nii jalgrattajalgrattaspordi arendamist kui, ka enda tiimi nii-öelda.Naiskonna ja mulle tundub, et kogu maailma naiste jalgrattasporti on andnud päris palju.
Maikel Mõttus: No siis see on üsna võimas eeskuju, et ei saa vastupidist väita.
Jüri Lehtmets:Selline abstraktne küsimus, et, et mis sind õnnelikuks teeb praegusel hetkel või noh, üleüldse?
Mari-Liis Juul: Igasugused väiksed pisiasjad ja kas kasvõi see tagasivaatamine, et kuidas kui millest kõigest on välja tulnud ja kui hästi praegult ikkagi kõik on.
Maikel Mõttus:Seda, on rõõm kuulda, et see sulle rõõmu valmistab ja või on midagi veel. Ei ole. No siis on ju väga hästi, et ja ma saan küsida, et mida sa soovid. Lõpetuseks omalt poolt.
Mari-Liis Juul: Lõpetuseks lihtsalt sooviks kõikidele nautida seda kevadet ja liikumisrõõmu endas endas leida.
Jüri Lehtmets: Tasub jalgratas niiöelda kuurist välja ajada ja hakata esimesi tiire tegema.
Mari-Liis Juul: Ja ei pea, ei pea olema jalgratas ükskõik mis, mis viisil. Lihtsalt õues.
Maikel Mõttus: Võtame siis selle soovituse endaga kaasa ja anname selle kuulajatele ka. Ja Jüri, kas sa lõpetuseks midagi öelda?
Jüri Lehtmets:Ma arvan, et meil oli väga edukas podcast, jõudsime veest maale niiöelda.
Maikel Mõttus: Oleme suure sammu enda jaoks teinud.
Jüri Lehtmets: Ja saime teada,et ka maal täitsa põnev ja ja võib-olla rohkem vaheldusrikas kui seal vee sees, et saab kõrgusi ja saab loodust.
Maikel Mõttus:Saab loodust ja saab seda kõike nautida ja vaata, kui palju oskusi inimesele võib külge jääda, kui ta rattasõiduga tegeleb
Jüri Lehtmets:Seda ei oleks arvanud, mõtlesid et hüppad jalgratta selga aga tegelikult tuleb jalgratas kokku ka panna. Enne kui sõitma saab hakata.
Maikel Mõttus: Need kes tahavad mitmekülgseid ennast teostada, siis palun.
Jüri Lehtmets: Mingite 2-3 episoodi põhjal võiks olla mingi Araabia šheik , kes hakkab Eesti sporti toetama. Maikel Mõttus: Parasporti, kõigi mõtteid.
Jüri Lehtmets: ehitab basseini, trekiraja. Ja kõik mida me järgmiste episoodega veel avastame.
Maikel Mõttus: Või kui meid juhtunud kuulama mõni eesti šheigi tasemel tegelane, olge te meesterahvas või naisterahvas, siis pange mõtte kõrva taha
Jüri Lehtmets: investeerimiskohti on
Maikel Mõttus: Ja on tõesti. Ja ega minagi saan omalt poolt öelda, et töö kiire ja korralik nagu ratturile omane. Suur aitäh sulle, Mari-Liis, meiega ühinesid.
Ja mis muud sulle soovida, kui ikka jätkuvat edu. Häid tulemusi. Niisiis paralümpia suunas kui seal maailmameistrivõistlustel ja kohati ka pisut puhkust ja võib-olla tuleb see trekirada ka, hakkab hargnema kuskilt otsast.
Mari-Liis Juul: No loodame! Aitäh kutsumast! Väga tore oli.
Maikel Mõttus:Ja oli tõesti ja meie saamegi omalt poolt siis lõpetuseks öelda, et Tõelised Võitjad podcast valmib ka järgmisel kuul jätkuvalt Eesti Paralümpiakomitee ja Delfi koostöös ning saate valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis ja SU.VI Eyewear.
Kohtumiseni.
