Lohutuseks võib öelda, et Dearborn ei olegi Detroidi linnaosa, vaid administratiivselt täiesti iseseisev Tartu-suurune linnake, mida Motor City eeslinnana on viimasega samastatud. Seal toodetakse aga Fordi suurimat kasumiallikat ja läbi aegade populaarseimat sõidukit F-150. See auto on loonud läänemaailmale mulje, et pikapite pesa ongi Ameerikas, ehkki tegelikult paikneb see hoopis Tai kuningriigis.

Töökastikast päriselt elustiiliautoks

Kui guugeldada F-150, siis üks lugejate lemmikküsimusi on „miks on F-150 nii populaarne?“ Google teab ka vastust: „Pikap F-150 on tuntud oma võimsuse, jõudluse ja mitmekülgsuse poolest. Ja F-150 hoiab kindlasti oma väärtust.“ Kõlab nagu suurepärane pakkumine? Jah, kuid tegelikult pole see kaugeltki kõik!

Autotootjad ja -müüjad on aastaid püüdnud utilitaarsetest kastikatest luua elustiiliautosid. Aga mida see päriselt tähendab? Vaatame näiteks F-150 peale: hiiglaslikku mõõtu paksud rattad, hai verejanulist naeratust meenutav hambuline iluvõre, loomulikult topeltkabiin ja tumedaks toonitud klaasid ning kirsiks tordil kontsertelamust pakkuv B&O helisüsteem.

Ilmselgelt erineb see meie ettekujutusest pikapist, mil pole ühtegi neist omadustest, mis on igati praktiline tööriist, kaetud läbisegi pori ja krohvitolmuga, kast täidetud istikute, okste, redelite ja tsemendikottidega. Aga see ei ole elustiil – see on lihtsalt elu või tõenäolisemalt elamine, mille oluline osa on omakorda raske igapäevatöö. Need on kaks täiesti erinevat arusaama mitte ainult autodest, vaid kogu maailmast.

Võiks arvata, et kui panna oma ostud elustiilipikapi kasti, varastatakse need kohe ära, kui auto punase tule taga seisma jääb. Tegelikult on üheksakümnendad ammu möödas, veokastid on pealt kaetud (lahendusi on erinevaid, F-150 neljaks kokku käiv neist üks parimaid) ja neid on lihtne lukustada. Samas on kastis tohutult ruumi kõige jaoks, olgu need jalgrattad või surfilauad – kõik see, mis keskmisse krossoverisse ei mahu.

Ford F-150

Kui vaadata seda autot üksnes mööda vuhisemas või heal juhul parklas seismas, tekib kiirelt veendumus, et kõik ameeriklased (või vähemalt enamus neist) on heast elust sedavõrd lolliks läinud, et F-150 kujutab endast arvestatavat valikut nii koduperenaistele kui ka pintsaklipslastele, kes kunagi asfaldilt maha ei keera. See tunne on mõistetav, kuid juba esimesed kümme linnakilomeetrit sunnivad seda arvamust muutma. Maanteesõidust me ei räägigi!

Eri maade autoostjate valikud on erinevad. Eestlane teatavasti mõtleb kõige enam selle üle, mida arvab temast teine eestlane, kuid Ameerikas ei mõtle keskklass pikapi omamisest mitte midagi, sest see on talle sama loomuomane nagu hingamine. Meil aga kardetakse pikapiga avalikkuse ette ilmudes jätta muljet, et teine sõiduk on harvester, ja nii ostamegi selle asemel mingi emotsioonitu ja iseloomutu linnamaasturi.

Hüvasti, V-8, tere, elekter!

Kuid isegi Ameerikas, Euroopast ja Eestist rääkimata, ajad muutuvad. Mitte ainult prantsuse buldog (Lady Gagal on neid kolm, teistest kuulsustest rääkimata) pole tõrjunud labradori retriiveri ameeriklaste lemmiku troonilt, ka religioon pole enam endine. Uut pühakut kutsutakse Gretaks, tema õpetuse järgi joonduvad miljonid ning selle tulemusena peetakse suuri V8 mootoreid lihtsalt asotsiaalseks. Aga uskuge, see ei ole tõsiseltvõetav probleem, vähemasti praegu mitte!

Kuigi Fordi müügisaalis seisab mitu F-150, pakuti proovisõiduks esimeses järjekorras „Limited“ versiooni. Selle kapoti all on nüüd kõdunenud dinosauruste mahla rüüpava hiiglasliku V8 asemel hoopis 3,5-liitrine 321 kW V6 mootor koos hübriidsüsteemiga. Otse loomulikult tekitab see tunde „poolpehmest“ lähenemisest – aga seda ainult kuni esindusest välja keeramiseni.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.