Jalgrattasport tapab ja vigastab. Jaan Kirsipuu: suures pildis ei saa asja parandada

Viimastel aastatel on tippratturite kukkumine murettekitava kiirusega sagenenud. Mis võib selle taga olla?

Jalgrattahooaeg on alles algusfaasis, kuid juba on toimunud mitu kurjakuulutavat vahejuhtumit. Neist viimane juhtus möödunud nädalal toimunud Baskimaa velotuuri neljandal etapil, kus kahekordne Tour de France’i võitja Jonas Vingegaard sai kopsukahjustusi, murdis roided ja rangluu ning spordiala eliidi hulka kuuluv Remco Evenepoel murdis samuti rangluu. Lisaks neile toimetati massikukkumise järel haiglasse veel Jay Vine, Sean Quinn ja Steff Cras. Samuti maailma paremikku kuuluv Primož Roglič pääses intsidendist luumurdudeta, kuid sai võikad marrastused.

Õnnetuste jada sai jätku juba velotuuri järgmisel etapil, kus Hispaania rattur Mikel Landa sõitis rajalt välja, murdes samuti rangluu. See kõik jätab õhku küsimuse, miks on jalgrattaspordis ohtlike vigastuste ja halvimal juhul surmaga lõppevad õnnetused niivõrd sagenenud.