Üle 200 koondisemängu! Eesti koondise pühendunumad fännid on alati kohal, olgu Kitsekülas või Vanuatul

Paljud andunud jalgpallifännid peavad arvet, mitmel koondisemängul nad kokku käinud on. Tänavuse aasta alguses valmis edetabel meie koondise kõige tulihingelisematest kaasaelajatest – neist, kes toetavad meeskonda nii tuule kui vihmaga, nii kodus kui võõrsil. Ja erinevalt mängijatest-treeneritest, kellest paljudel on samuti kirjas sadu koondisemänge, tuleb fännidel seda kõike teha oma kulu ja kirjadega.

Artikkel ilmus esimest korda ajakirja JALKA märtsikuu numbris.

Mitu koondisemängu on kirjas sinul? Jalka tegi edetabeli tippu kuuluvate superfännidega pisut juttu, et aru saada, kust nii kõva jalgpallipisik on külge saadud ning millised mälestused sadadest kohtumistest meelde tulevad.

Eesti jalgpallikoondise toetajate staadionil nähtud kodu- ja võõrsilmängud 2024. aasta märtsi alguse seisuga:

* Kõik taasiseseisvumisjärgsed kodumängud!

NB! Teoreetiliselt võib olla veel inimesi, kes sellesse tabelisse mahuvad. Kui oled ise fänn või tead kedagi, kel on fännina nii palju koondisemänge kirjas, anna sellest märku aadressil [e-mail]!

Ivar Eesmann ehk Vossem Nol:

Mina sain spordipisiku kaasa perekonnast: isa pidas tabeleid, tema lemmikalaks oli võrkpall. Ise käisin väga põgusalt Roman Ubakivi juures jalgpallitrennis, nagu see ikka oli: sõber kutsus kaasa. Hiljem elasin kaasa eri spordialadele. Vene sõjaväes vaatasin Sovetski Spordist Eesti meeskonna tulemusi NSV Liidu meistrivõistluste II liigast. Kui olin kodus tagasi, hakkasin käima staadionil. Käisin ka korvpalli vaatamas, aga kujunes nii, et sõbrad tekkisid jalgpallifännide seas: Tarmo Tuule, Ott Pruun, Haapsalu Andrus.

Päris esimene välisreis oli 1996. aastal Valgevenesse. Neli aastat hiljem sõitsime rendibussiga kahele MM-valikmängule: kõigepealt Andorrasse ja sealt Iirimaale! Mul on töökohtadega vedanud, sest vahetustega töö tähendab seda, et saab sõite ette planeerida, kuna mängude kalender on ju ette teada.

Jalgpallireiside ajal oleme käinud ka teisi alasid vaatamas: Ungaris veepalli ja sealse jäähoki meistrivõistluste finaalseeria mängu ning Šveitsis samuti jäähokit. Mulle meeldivadki eelkõige sportmängud. Teiste alade koondisi pole ma välismaal toetamas käinud, sest sõpruskond tekkis jalgpallifännide hulgas. Jalgpalli eelis on see, et saab käia väga paljudes riikides, sest jalgpalli mängivad kõik. Mõne teise sportmänguga poleks asja näiteks Andorrasse, Iirimaale, Šotimaale ja paljudesse teistesse riikidesse, kus nende alade kandepind on väike. Jalgpalliga käivad kaasas rahvamassid, mängueelne melu, pubis istumine, segunemine fännidega jms. Mõnele võibolla meeldibki jalgpallist hulga enam see. Ise käin niikaua, kuni töökoht, rahakott ja tervis võimaldavad. Esikoht kuskil edetabelis pole mulle tähtis. Hea meel, et noored tulevad peale ja lähevad mööda.

Ott Pruun:

Ajal kui Eestis valitses Kalevi korvpallimeeskond, olin mina hoopis suur jäähokihuviline. Rääkisin emale, et tahan Moskva CSKA mängijaks saada, aga kui uisud sain ja nendega jääle pääsesin, loobusin sellest unistusest. Varateismelisena olin juba jalkahull ja küllap see mulle telekast külge hakkas.

Eesti taasiseseisvumise järel oli oma jalgpallikoondis omariikluse tähtsamaid asju! Tahtsin talle kaasa elada, sest telekast oli ju nähtud, kuidas tribüünidel kärtsu ja mürtsu tehakse. Alguses polnud mõtet, et hakkan kõikidel kodumängudel käima. Esimesele mängule Sloveeniaga sattusin pooljuhuslikult. Aga pärast seda oli selge, et kodused valikmängud tuleb ära vaadata. 10–15 aasta möödudes, kui olin käinud kõikidel kodumängudel, tekkis sportlik huvi, et püüaks niimoodi jätkata. See on väike ime, et kõik on nähtud, sest mistahes põhjusel võinuks see ahel katkeda.

Aga ei katkenud isegi siis, kui ajavahemikus 2004–2019 töötasin Saksamaal. Õnneks oli mängude kalender enamasti varakult paigas ja sain töögraafiku planeerida nii, et õnnestus mängudeks koju tulla. Kõige kriitilisem oli mäng Brasiiliaga, kui ma jäin lennukist maha ja pidin uue pileti ostma. Mõned novembrikuised väikese etteteatamisega mängud tekitasid ka väikese paanika.

Koroonaajal toimus mäng Gruusiaga ilma publikuta, aga kuna mul oli nii ilus seeria, siis sõbrad suhtlesid jalgpalliliiduga ja sealt pakuti mulle võimalust alaliidu ruumidest klaasi tagant mängu vaadata. Mäng sai vaadatud, olen neile tänulik, aga elamust ei saanud. Kui järgmine kord on selline olukord, siis ega ma ei pea niimoodi mängule pääsema. Sõpradega telekast vaadates ja õlut juues on isegi etem.

Enam sellist liigset sportlikku hasarti pole, sest kunagi saab see seeria nii ehk naa otsa. Ka välismängude puhul tunnen, et reisihuvi on kuidagi ammendumas. Reisimine on tänapäeval nii mugavaks ja rutiinseks tehtud, et kõige huvitavamad reisid jäävad aega, kui lennupiletid olid kallid ja koondist sai vaatamas käia mikrobussiga või omal käel. Nagu 1996. aastal Valgevenesse: tegime viisa, läksime Vilniuse bussile ja edasi polnud midagi teada. Või see bussireis läbi Andorra Iirimaale! Sellised asjad jäävad meelde.

Martin Kasesalu ehk Žurawski

Minu jaoks on jalgpallile kaasaelamine olnud loomulik valik. Käisin isaga 1980ndatel vaatamas Tallinna Spordi mänge ja kui oli külla oodata meie tsooni mõnda tugevamat meeskonda, näiteks Lipetski Metallurgi, oli see nagu pidupäev! Kes oleks osanud arvata, et mõne aasta pärast võõrustame Itaaliat!

Esimene maavõistlus pärast taasiseseisvumist oli Sloveeniaga, mis oli midagi erilist: fännid, lipud, värgid. Siis jõudis selgelt kohale, et kui meil on oma jalkakoondis, pole küsimustki, millist spordiala toetada.

Kõige vingem reis oli 2017. aastal Okeaaniasse, kus mängisime Fidži, Vanuatu ja Uus-Kaledooniaga. Mulle on Vanuatu lapsepõlvest saadik olnud eriline koht: lugesin sellest raamatusarjas „Maailma maad“. Polnud küsimustki, kas minna! Õnneks oli kõik varakult teada ja sai raha koguda. Enne seda oli mäng Maltal, kus ma ka olin, kokku kestis reis 17 päeva.

Vanuatul oli kõik nii teisiti! Paar tundi enne mängu olime staadionil ja vaatasime, kuidas mõõdulindiga mõõdeti penaltipunkti asukoht välja. Nende jalgpalliajaloos oli see esimene kord, kui külalismeeskond toodi staadionile politseieskordi saatel. Kõige ees tuli sireeni huilates politseiauto, siis mingi meie mõistes maakonnabuss, kus oli meie koondis, ja selle järel kastiga veoautos olid Andres Oper, Mart Poom ja teised taustajõud, kes ei mahtunud bussi ära! Enne mängu etendati sõjatantsu. Paari tuhande pealtvaataja hulgas oli kolm naist.

Okeaania reisi taustal on naljakas mõelda, et üheksakümnendatel, kui vaatasin üht koondisemängu Kadriorus ja seal teatati, et järgmine kohtumine on Pärnus Armeeniaga, siis ma ei tulnud selle pealegi, et sinna minna! Mitte et ei saa või ei taha, aga no kes siis nii kaugele jalgpalli läheb vaatama!

Välismängudel käikudest jääb meelde eelkõige jalgpalliväline. Kui huvitud ainult jalgpallist, siis on kõige parem kodus telerist mängu vaadata. Nii näeb rohkem. Staadionil on melu ja vaatamisväärset nii palju, et mängu võtmehetked võib maha magada. Puhtsportlikus mõttes on meeles kaks äärmust: Belgradis 3 : 1 võit Serbia üle ja San Marinos 0 : 0 viik – need ei lähe kunagi meelest.

Õnneks töötan kohas, kus tükitöö võimaldab mul vajadusel välismängudele peaaegu igal ajal kaasa sõita. Peaasi et töö on tehtud. Olin kord nädal aega Itaalias ja kui tööl hakkasin ülemusele muljeid pajatama, ajas ta silmad pahupidi: kas sa käisid kuskil ära või?! Sõbrad on ka naljatanud, et ma ei käigi tööl, vaid lasteaias. Oma sõbrad – eluaegsed – olengi saanud tänu jalgpallifänlusele.

Tarmo Tuule ehk Poborsky:

Oleme üle 30 aasta koondist toetanud ja osa meist on varsti pensionärid. Viimane aeg on Eestil jalgpalli suurturniirile minna, sest kaua me ootame, kurat võtaks ja jumal hoidku!

Kui ma neid mänge nüüd kokku lugesin, siis tegelikult on see mulle uskumatu, et sellise mängude hulga kõrval olen kasvatanud kaks poissi meheks, ehitanud kodu, tulnud vibulaskmises kaks korda Eesti meistriks, loonud kaks nii-öelda ristsõnaimpeeriumi, üle kümne lauamängu, kirjutanud raamatuid, olnud Jalgpallihaigla loomise ja arendamise juures, lõpetanud ülikooli ja kutsekooli jne. Nüüd ma saan aru, miks sõbrad on küsinud: „Kuidas sa seda kõike jõuad!?“ Ma ei tea, äkki Eesti koondise mängud annavad seda väge?

Minu jaoks on Eesti koondise toetamine oluline mitmel põhjusel. Esiteks seltskond – kui mul poleks seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, siis vaevalt ma oleksin null-seitsmeid ja kaasnevat negatiivsust viitsinud kannatada. Teiseks rahvuslus – seda pole ilmselt vaja selgitada. Kolmandaks kultuur ja turism – ma ei tiksu koondise välismängude aegu ainult kõrtsus, vaid külastan muuseume, turismiobjekte, kontserte, parke-metsasid, loomaaedu, spaasid jne. Neljandaks kontrollitud massipsühhoos – ma pole suurem asi lärmaja, aga staadionil elan ma end välja, aga ma jälgin hoolega, et ma ei nõmetseks ei vastaste ega kohtunike pihta. Viiendaks või esimeseks jalgpall spordina – eestlased oskavad teinekord väga kenasti jalgpalli mängida, aga eelkõige me oleme võitlejad, peame olema.

Jalgpallihaiglale võib ette heita mida iganes ja osa sellest on kahtlemata tõsi, aga üht meile ette heita ei saa – et me Eesti jalgpallikoondist igal ajal ja igas kohas ei toeta!

Frank Kolde ehk Papa:

Jalgpalli vastu tekkis huvi tänu Moskva televisioonile, mis kandis üle suurturniire ja Nõukogude klubide mänge. See oli ju ainus side eestlastel suure jalgpalliga. Esimene MM, mida mäletan, oli 1982. aastal. Eesti oli rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud ja kui 1983. aastal alustas Tallinna KSMK jälle mängimist NSV Liidu meistrivõistlustel, hakkasin koolist poppi tegema ja rongiga Tamsalust Tallinnasse jänest sõitma. Tänasele Kalevi staadionile, kus mängud toimusid, sai bussijaama poolt üle aia ronides tasuta sisse. Ühel kohtumisel mängis koolivend saksofonil leinamarssi ja meid viidi miilitsasse. See oli esimene kord, kui mind staadionilt ära viidi.

Kui Eesti iseseisvus, oli koondise toetamine loogiline. Meil oli oma riik! Ja oma koondis, mis kohe esimesel maavõistlusel lõi Sloveeniale värava! Ja siis hakkasime MM-valikmängudel osalema. Oli iseseisvuse suur fluidum, et hakkame MMiks sättima ja pakkima! Siis tuli 0 : 6 Šveitsi vastu, aga mina mõtlesin, et kui me ise ka neid poisse ei toeta, kes siis veel? Omasid tuleb toetada! Sakslased ja teised meid ju toetama ei hakka.

Esimeste valiktsüklite puhul oli kõige tähtsam loosimine. Praegu tead, et oled võimeline igale poole kohale minema, aga sajandivahetusel oli lendamine kallis. Loosimiselt ootasin lähemaid riike, kuhu oleks kuidagigi reaalne kohale minna. Eestis on ka igasugu asju juhtunud, aga välismaal juhtub alati midagi. Seal on fänlus kompaktsem.

Mõned erandid muidugi on: Belgiasse ja teisele mängule Wembleyl Inglismaa vastu (2015) ma ei läinud, sest seal kamandati meid eelmisel korral (2007) toolidele istuma ja karjuda ei tohtinud. Mina olen ultra, ma tahan ennast välja elada!

Tänu fänlusele olen käinud riikides, kuhu muidu naljalt poleks sattunud. Paljudesse kohtadesse tagasi ei läheks, aga mõttetu pole olnud ainuski. Iga nähtud paik rikastab. Kõige kallim reis on olnud Fidži, Vanuatu ja Uus-Kaledoonia. Vanuatus olid kõik kanepist pilves ja Uus-Kaledoonias on osa saari maavarade kaevandamise tõttu auguks kaevatud – seal on ainult sadam ja auk. Ma teen alati eeltööd ja vaatan peale jalgpalli muid asju ka.

On mõned reisid, mis on olnud väga pöörased. Näiteks Krasnodar 2004. aastal. Need lood jäävad sinna. Näiteks Leedust oleme viiekesi hääletades tagasi Eestisse tulnud ja Liege’is sattusime kitsale tänavale, mille mõlemast otsast lähenes meile kahtlane kamp. Hüppasime sisse geibaari, kus toimus karaoke, ja ma laulsin eesti keeles „Yesterdayd“. Siis vaatasime välja, selgus, et kambad kaklesid omavahel, ja me saime varsti sealt minema.

Osijekis 2002. aastal oli mul sünnipäev. Öösel kõrtsides käies kaotasin rahakoti ära. Käisime politseis avaldust tegemas, et äkki saab pärast kodus ID-kaardi odavamalt tagasi ja äkki kindlustus ei kata, aga tagasi tulles ootas meid hotellis keegi, kes oli saadetud ühest kõrtsist, kuhu olin jätnud rahakoti. Ta seletas, et kuna olen jalkafänn, siis kästi tal rahakott koos kõigi dokumentidega ja kogu rahaga mulle hotelli tuua. Küsisin: kust nad teadsid, et see on minu rahakott? Selgus, et kohalikus ajalehes oli ilmunud foto, kus mängisime linna keskväljakul jalgpalli, ja mina kaitsesin fotol väravat. Mind tunti Jalgpallihaigla liikmekaardi järgi ära!

Muuseas, mul on olnud töölepingus punkt, mille järgi on mul ka Eesti koondise kodumängul mängupäev ja sellele järgnev päev vabad. Ka tööandjana olen võimaldanud inimestel selliselt vabu päevi võtta – mõni tahab võibolla oma kutsaga koertenäitustel käia!

Mati Kesaväli ehk Kesa:

Minu huvi tekkimine jalgpalli vastu on tüüpiline isalt pojale juhtum. Olin viie-kuueaastane, kui isa vedas mind Kadriorgu Tallinna Dünamo mängu vaatama. See oli okupatsiooniajal ja sellest käigust on meelde jäänud Balti jaamas ostetud maasikajäätis ning tohutu rahvamass staadionil. Hiljem mängisin hommikust õhtuni hoovijalgpalli.

Kui Eesti taasiseseisvus, olin plõksti tribüünil! Üheksakümnendatel vaatasin ainult Tallinnas toimunud mänge. Esimene välisreis oli Horvaatia–Eesti mängule Osijekki 2002. aastal. Välisreisid jäävadki paremini meelde. Mitte mängud ise, vaid see, mis sellega kaasneb. Mäletan, et Osijeki keskväljak oli täielikult meie poolt okupeeritud. Suur Eesti lipp rippus hotelli aknast välja. Ühest kõrtsist tõi meid autoga ära ühe kohaliku „autoriteedi“ tentsik, kes oli paraja auru all ja sõitis vastu hotelli seina.

Välisreisidel satud kohtadesse, mida tavaturist ei näe. Sealsamas Horvaatias sõitsime U21 koondise mängule läbi kohalike külade, mis olid Jugoslaavia kodusõjas kannatada saanud. See on vutifänlus.

Prahas hakkasime Václavi väljakul „lõbusatest putkadest“ napsu ostma, jätsime oma asjad eemale laokile ja mustlased panid need pihta. Saime nad juba kätte, siis lipsasid nad ikka minema ja mina võtsin eesmärgiks oma asjad kätte saada. Ajasin neid terve õhtu taga ja leidsin nad ühest kõrtsist, kus see vargapesa asus. Sain pealikult nööbist kinni: anna mu asjad tagasi! Ta oli eriti vihane, et oli näinud mind politseinikuga rääkimas. Tegime kokkuleppe – kui Eesti võidab, annab ta asjad tagasi. Tšehhit me muidugi ei võitnud. Mängul pidin oma salli maha müüma, et saada vorsti ja õlut.

Mingil hetkel hakkasin soodsaid lennupileteid, hotelle jm otsima lisaks endale ka sõpradele, tuttavatele. Suurim peavalu oli 25 sõbrale leida hotell Hamburgis Eesti–Türgi mängule: oma poolsada hotelli sai läbi kammitud, enne kui imekombel soodsa ja sobiva asukohaga hotelli leidsin. Linnas oli nimelt mingi mess. Siis tuli esimene mäng Wembleyl, kus leidsin hotelli 40 inimesele. Mul on meeles, kuidas Wembley muru lõhnas!

Kultuuriliselt põnev oli Belfast: katoliiklaste ja protestantide omavaheline vastasseis, millest tegi meile ülevaate kohalik taksojuht, kes oli ise osalenud lahingutes. Belfasti kõrtsides ei tohtinud kanda jalgpallisümboolikat, meil oli igavene tegu, et meid Eesti koondise särkides teenindataks.

2011 Dublinis, kus mängisime EMi playoff’i, tõsteti meid enne õhkutõusu lennukist maha. Mina alguses põhjust ei teadnudki, aga toakaaslastel oli olnud hotellis väike veeuputus ja selle eest oli trahv maksmata jäänud, sest tormasime lennujaama. Politsei tuli lennukisse, meid viidi, käed raudus, jaoskonda ja pidime kiiresti raha kokku klapitama, et sealt minema saaks. Tuttavate kohalike eestlaste abiga – üks neist oli taksojuht – pidime jõudma Belfasti, kust Liverpooli kaudu Tallinna sai. Siis selgus, et passid olid jäänud politseijaoskonda. Kus see asus, polnud enam täpselt meeles. Õnneks olin seda pildistanud ja tänaval inimestele pilti näidates jõudsin sinna. Jõudsime õnneks viimasel hetkel Belfasti lennujaamas läbi turvaväravate joostes lennukile!