
25 aastat Tartu võrkpalli esindusklubi juhtinud Alari Jõesaar (55) paneb pärast lõppevat hooaega ameti maha.
LP kohtus Jõesaarega esmaspäeva hommikul Tartu ülikooli spordihoones, kus Tartu Bigbank andis Pärnu VK-ga alanud pronksiseeria eel vormile viimast lihvi. 25 aastat volleklubi vedanud Jõesaarele on see viimane seeria Tartu tiimi juhina. Jõesaar räägib otse ja ausalt algusajast, raha leidmise raskustest, mida ta arvab Eesti riigi panusest pallimängusporti ja muust.
„Me ei tea kunagi, mida elu toob, aga ma ei taha enam,“ tunnistab Jõesaar ausalt.
Ta rääkis juba 2020. aastal, et mõtleb taandumisele, aga jätkas siiski mitu hooaega. „Seal olid ka teatud klauslid. Bigbank ütles: kui tahate võrkpalli jaoks raha, siis pead jätkama. Rahastaja võib terve elu paika panna, kui tahab, ja eks ta mingil määral on õige ka,“ märkis Jõesaar. Tema asemel võtab klubi üle võistkonna pikaaegne mänedžer Hendrik Rikand. „Hendrik on pikalt juures olnud ja näinud juba asju. Mingit pidi peaks tal olema nüüd kergem vedada.“
Eelmisel suvel tundis Jõesaar, et nüüd on aeg otsad koomale tõmmata. „Tundsin, et ei jõua enam,“ tõdes ta. „Käid ja käid, kogu aeg otsid raha ja tagasiside on nagu ta on. Võitmine ei tähenda kohe raha saamist. Raha leidmine käib ikka inimestepõhiselt: kelle käest saad, kelle käest mitte. Mõni on 20, mõni 30 aastat toetaja olnud. Mõne üksiku toetaja leiad juurde, aga järjest raskemaks läheb see. Kui vaadata praegust majandust ja ühiskonda, siis raha pole.“
Miljonist kroonist loobuti
Jõesaar hakkas koos Raivo Simsoniga klubi vedama 1999. aastal, kui nad ise veel samas tiimis mängijad olid. Toona tegutses Tartu võistkond Ösel Foodsi nime all.
„Kümme päeva enne hooaja algust ütles Ösel Foods, et lõpetab ja tehke, mis tahate. Arutasime Simsoniga, mida teha. Proovisin leida kedagi juurde, aga ei saanud ja hakkasin ise raha otsima. Võib-olla oleks tõesti võistkond kohe ära lõpetanud, Tartu ülikool tol hetkel taha ei tulnud,“ meenutas Jõesaar veerand sajandit tagasi toimunut.

Ta võttis ühendust Pere Leiva ühe omaniku Neeme Raigiga. „Pere Leib ütles, et tulevad kaasa ja pakuvad 400 000 krooni. Mul oli veel üks sõber, kes oli Ehitusmaailma Tartu osakonna juht. Nemad pakkusid meile 600 000 krooni. Võtsime mõtlemiseks aega, helistasin Raigile ja rääkisin loo ära ja et võib minna nii, et Tallinna nimi tahetakse juurde panna. Neeme palus viit minutit. Helistas siis tagasi ja pakkus samuti 600 000 krooni. Ehitusmaailm pani seepeale miljon krooni! Meie otsustasime ikkagi 600 000 kasuks,“ meenutas Jõesaar, kuidas Tartu klubist eelmise sajandi lõpus Pere Leib sai. „Kaotasime tol momendil 400 000 krooni. Oleksime tol aastal platsil ilmselt kõvasti Pärnule kaikaid kodaratesse pannud, aga see oleks kestnud ainult kaks aastat, sest siis ostis K-Rauta Ehitusmaailma ära. Pere Leivaga jätkasime veel 13 aastat ehk otsus oli hea.“
2012. aastal tuli hakata uut peasponsorit otsima, sest Pere Leib lõpetas tegevuse. Algas Tartu Bigbanki ajastu.
„Meil oli varasemalt juba väike suhe nendega. Nagu ikka: ühel on üks tuttav, teisel teine. Olen enam kui 100% kindel, et koostöö jätkub. See ongi minu pärand Hendrikule, et ta saaks asja kergelt üle võtta ja edasi minna,“ märkis Jõesaar.
Viimased viis aastat on Jõesaar klubi ise vedanud. „Nagu abieluski: vahel minnakse lahku ja jagatakse asjad ära. Mulle jäi spordiklubi, Raivole spordikaupade äri.“

„Kui jutule ei saa, on pe***s“
25 aasta jooksul on Jõesaar ühendust võtnud lugematu arvu firmadega. „Lugematu“ pole siin liialdus.
„Oi jumal,“ ohkab ta vastava küsimuse peale. „Võin öelda nii palju, et klubist on 25 aasta peale läbi käinud üle 12 miljoni euro. Alguses käisime üle Eesti sadu firmasid läbi. Nüüd on olukord stabiilne: mõni üksik toetaja lahkub, mõni tuleb juurde.“
Jõesaar rõhutab: kõige olulisem on inimestega otse suhelda. „Olen 100% veendunud, et ühegi kirjaga raha ei saa. Kirju tuleb sadu, kõik tahavad raha. Kui jutule ei saa, on pe***s,“ teatas ta endale omase otsekohesusega. „Tuleb minna ja rääkida inimestega erinevatel teemadel. Mõne käest ei saanud ma 12 aastat raha, aga 13-ndal sain. Elu käibki niimoodi.“
„Mul on 25 aasta jooksul olnud elus kaks firmat, kes on ise raha pakkunud. Muidu on kõik isikupõhised suhtlused: käid, kerjad, palud ja tänad. Mõni ütleb: võta raha ja ära selle aasta jooksul rohkem tule. See on ääretult pingeline töö,“ tunnistas Jõesaar.
Riik pangu õlg alla
Tartu volle hinge sõnul riigilt erilist abi loota pole. Ühe valusa põntsu pani mõni aasta tagasi tehtud otsus, et mängijate stipendiumite pealt tuleb klubidel hakata makse maksma.
„Ma ei tea, kas riigi tasandil arvati, et klubiomanikud, MTÜ-de juhatuste liikmed saavad meeletult rikkaks võrkpalli, korvpalli või jalgpalliga. Teen omast tahtest tööd, saan väikese kopika ja siis maksan näiteks 600 000-st 100 000 riigile tagasi. Mis see andis?“ arutleb Jõesaar. „Tänu sellele on ära lõpetanud Järvamaa ja Rakvere võrkpalliklubi. Tallinnas on kõige rohkem raha, aga seal viidi klubid kokku (loodi Selver/TalTechi ühendklubi – K. R.), sest neil pole raha.“
Mõne käest ei saanud ma 12 aastat raha, aga 13-ndal sain. Elu käibki niimoodi.
„Kuus kaks korda, 10. ja 20. kuupäeval pead olema valvel, kas raha on arvel. Pead olema hiromant ja sponsoritega kõik läbi mõtlema,“ märkis Jõesaar, lisades, et kõik hakkab aegamööda ka tervisele. „Öösel magad si***ti, sest mõtled kogu aeg, kuidas homme hakkama saad.“

„Rahaotsija on kõige debiilsem inimene selles olukorras, kus meie riik täna on. Riigifirmad ei või toetada sporti. Halloo, miks ei või? Võiks olla mingi summa kasumist, mille riigifirmad annavad heategevuseks. Jaak Karp (Rapla Avis Utilitase korvpalliklubi juht – K. R.), paras loll ikka, käib ringi ja ajab raha taga,“ ironiseeris ta. „Mis motivatsioon peaks tal olema? Keegi ei tule raha ega auhindu andma. Mina olen saanud, 50 ja 55 aasta juubeli puhul sain kultuurkapitalilt väikese rahasüsti. Palju muid asju on olnud? Mitte midagi.“
Jõesaare hinnangul ei lähe Eestis pallimängualade võistkondade seis enne paremaks, kui riik toetustega rohkem õlga alla ei pane. Ta juhtis tähelepanu ühele Eesti võrkpalli murele: meistriliiga meeskondi on kõigest neli.
„Tallinnas on üks võistkond, Pärnu hingitseb. Jumal tänatud, et Võru tuli. Riik peaks toetama seda üritust. Me räägime kahest-kolmest miljonist eurost. Mina ei saa aru, millele raha läheb,“ kritiseeris ta. „Treenerid pandi palgale. Vastavalt kategooriale neid mingil määral toetatakse, aga treenerite palgad on naeruväärsed.“
„Mängijate tasugi on väike. Saavad ka toidu ja elamise, aga see ei ole ikka see,“ lisas Jõesaar, tuues näite oma poja, korvpallikoondislase Janari pealt. „Eelmisel aastal tehti ta põlv korda, nüüd on ta Poola kõrgliigas lauakuningas. Kes aga garanteerib talle palga tulevikus? Täna on kõva mees, aga homme mitte keegi. Kui midagi läheb puru, võibki olla p****s. Siin elavatel mängijatel samamoodi: elatakse ära, aga mis elu see on.“
Pärand on jäetud
25 aastat roppu moodi vaeva nägemist on jätnud kõva jälje. Tartu võrkpalli esindusmeeskond on võitnud viis korda Balti liiga ja tulnud sama palju kordi Eesti meistriks. Lisaks on auhinnakapis kuus karikavõistluste esikohta ning palju hõbe- ja pronksmedaleid. TÜ/Bigbanki naiskond on võitnud kaks korda Eesti meistritiitli, kolmel korral karikasarja ja korra Balti liiga.
Kõigest kahel hooajal pole meeskond ühtegi medalit saanud. „Seda on võrdlemisi vähe,“ mõtiskleb ta. „Meie oleme olnud pioneerid saalipõrandate, mängusärkide- ja numbrite müümisel. Olime esimene klubi, kes tegi veebis mängust oma ülekande. Tartu korvpallgi tuli peale võrkpalli. Alguses oli meie saal rahvast täis ja korvpalli ajal polnud pooltki. Ühel hetkel läks aga rahvas korvpallile üle. Olgem ausad, see ongi rahvusmäng.“
Olen 55-aastane ja küsingi endalt, kas tahan minna jalad ees, pea ees või hoopis marssida teispoolsusse. Tuleb osata lõpetada.
Peale sportlike autasude on antud kõva panus Eesti koondisse. Teiste hulgas on näiteks Oliver Venno, Renee Teppan, Robert Täht, Martti Juhkami, Kristo Kollo, Rait Rikberg, Henri Treial, Mart Naaber ja Kert Toobal ühel või teisel ajal Tartust läbi käinud. Viimasel kahel aastal Eesti parimaks võrkpalluriks valitud Märt Tammearu alustas Pärnus, aga murdis välismaale Bigbanki kaudu.
„Lisaks ka treenerid: Vassiljevid, Lüütsepad, Talid. Alar Rikberg ise ka. Me tahame näha arengut, et alt keegi üles tuleks. Avo Keel on ka tunnistanud, et magas näiteks Tähe maha. Henri Treialit keegi ei tahtnud, võtsime, ta mängis end siin üles ja läks välismaale,“ mainis Jõesaar.

Jõesaar on panuse üle uhke, aga isiklikku aupaistet taga ei aja. „Ma ei lähe kajastama, et maru kihvt mees olen, aga muidugi on hea meel, kui mängija läheb siit välja ja saab Eesti parimaks. Kurat, see on kõva panus!“ sõnab ta.
Iga asi saab aga ükskord otsa. „Olen 55-aastane ja küsingi endalt, kas tahan minna jalad ees, pea ees või hoopis marssida teispoolsusse. Tuleb osata lõpetada,“ nendib tippvõrkpallist taanduv Jõesaar.
Nagu öeldud, võtab Tartu Bigbankis vastutuse üle Hendrik Rikand. „Pärandus on olemas, olgu see karikate näol või teistest asjadest. Meil on Tartu tingimustes võrkpallis 400 last. Oleme väga hästi hakkama saanud ja meil pole võlgasid. See on oluline,“ märkis Jõesaar.
Mida ta ise edasi tegema hakkab? „Ma isegi ei mõtle sellele praegu. Mul on mõned väiksed firmad, mis tiksuvad. Vean üht bussifirmat, mille koostöö klubiga jätkub. Sissetulek on mul olemas, aga mitte klubi poolt, vaid muude tegemistega. Tahan ilmselt aastaks juhtme välja tõmmata. Mulle juba kuskilt pakuti, et räägime peale Pariisi olümpiat, aga see peab olema väga läbimõeldud asi. Mulle tegelikult meeldib raha otsida, aga las edaspidi vastutavad teised, mida sellega edasi teha.“
