KUULA | Matz Topkin: kui mul oleks palju raha, siis ehitaksin Eestisse korraliku võistlusbasseini!

Paraspordi podcasti „Tõelised võitjad“ viiendas saates on külas paraujuja ja Eesti Paralümpiakomitee juhatuse liige Matz Topkin. Teda küsitlevad Maikel Mõttus ja Jüri Lehtmets.

Tokyo paraolümpiamängudel osalenud ja Pariisi mängude A-normi täitnud Topkin alustas ujumisega juba varakult. „Jõudsin ujumise juurde väga, väga väikese lapsena. Ma ei olnud isegi aastane, kui mu ema mind esimest korda vette pani. Selle otsuse üle on mul ainult väga hea meel. Ta leidis kohe, kui ma sündisin, et ma ei peaks jääma liikumatuks ja seega pärast pikka otsimist, mida minusugune inimene teha võiks, leidiski, et ujumine oleks päris hea koht, kust alustada. Ja niimoodi ma ujumise juurde jõudsin. Siia ma olen ka jäänud - ei ole osanud ära lõpetada,“ meenutab Topkin esmakohtumist oma meelisalaga.

Topkini hinnangul vajab Eesti ujumine eelkõige täispikka treening- ja võistlusbasseini. „Meil ei ole korralikku 50 meetrist treening- ja võistlusbasseini ja selle ehitamine maksab tõenäoliselt väga palju. Kui mul oleks nii suur summa, siis ma kohe-kohe ehitaksin Eestisse korraliku basseini, kus saaksin treenida mina, kus saaks treenida Susannah Kaul, Robin Liksor, Eneli Jefimova ja kohe tuleks Eestile ujumises hästi palju medaleid,“ leidis saatekülaline.

Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.

Saate transkriptsioon vaegkuuljatele:

Maikel Mõttus: Tere, head kuulajad. Eesti Paraolümpiakomitee ja Delfi koostöös läheb eetrisse raadiosaade „Tõelised võitjad“ ning selle valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Saatejuht Maikel Mõttus toetab ägedate päikseprillidega SU.VI Eyewear. Mina olengi Maikel Mõttus ning otse loomulikult on minuga stuudios kolleeg Jüri Lehtmets. Tere.

Jüri Lehtmets: Tere, tere. Ilus kevad.

Maikel Mõttus: Ilus kevad meiega. Meie kolmanda saate, mida meie teeme, ametlikke järjestus on natuke teine tegemiseks. Suurepärane, ma ütlen, oled valmis?

Jüri Lehtmets: Valmis

Maikel Mõttus: Valmis mina ka, vot ja märtsis on meil siis au täna tervitada enda kolmandat saatekülalist, mees kelle nimel on kolm rekordit ujumises, kes on kolm korda valitud aasta parasportlaseks. Tere päevast Matz Topkin.

Matz Topkin: Tere.

Maikel Mõttus: Tere. Väga meeldiv, et sa oled meieni jõudnud.

Matz Topkin: Tore, et kutsusite.

Maikel Mõttus: No kuidas me saaksime sind mitte kutsuda, julgen öelda kohe sellise väite, et sa oled võib olla kõige tuntum Eesti parasportlane hetkel.

Jüri Lehtmets: Eesti Paraspordi krem del akrem.

Maikel Mõttus: Jah, krem del akrem, see on õige väljend.

Matz Topkin: Ma ei kinnita ega lükka ümber.

Maikel Mõttus: Ah, kohe selline, no meie jääme siiski selle arvamuse juurde ja mul ongi au sinult küsida, tänane esimene küsimus. Kuidas sattusid enda valitud spordialaga tegelema ja kaua sellega tegelenud oled, mis spordiala see on?

Matz Topkin: No minu spordiala, on ujumine. Kõige alguses ma jõudsin ujumise juurde väga, väga väikse, lapsena, kui ma ei olnud isegi aastane, kui mu ema mind esimest korda vette pani. Selle otsuse üle mul on ainult väga hea meel. Ta leidis kohe, kui ma sündisin, et ma ei peaks jääma liikumatuks ja seega pärast tükk aega otsimist, mida minusugune inimene teha võiks saada üldse siis ta leidiski, et vot ujumine oleks päris hea koht, kus alustada. Ja niimoodi ma ujumise juurde jõudsin ja siia ma olen ka jäänud, ei ole osanud ära lõpetada või midagi.

Maikel Mõttus: Aga oled mõne muu ala peale ka mõelnud, katsetanud kuidagi?

Matz Topkin: Katsetanud ma olen päris mitut ala, ma olen proovinud näiteks sisesõudmis võistlustel sõudeergomeetri peal sõudmist siis, mulle pandi rakmetega see masin või lenks või asi pandi külge mulle ja siis ma sain kere jõul tõmmata seda sõudeergomeetrit. Ühtlasi olen ma proovinud ka kergejõustikus, näiteks kaugushüpet, kus ma ühe jalaga võtsin hoogu ja hüppasin ühe jalaga liivakasti. Ma olen proovinud 60 meetri sprinti samuti ühe jala peal läbi keksimine. Ja noh, ütleme niisama naljaviluks olen ka koduaia peal jalgpalli mänginud ja, ja muid tegevusi teinud.

Maikel Mõttus: Aga võib siis öelda, et sport on ikka sügaval hinges, kui nii palju erinevaid asju oled ära proovinud.

Matz Topkin: Oo jaa , sporti ma armastan. Mul on hästi suur pere ja mul on sealt tulnud tohutu suur võistlustahe. Mulle meeldib võita, ma vihkan kaotamist, mulle meeldib võistlusmoment ja spordis on kõik need asjad olemas.

Maikel Mõttus: No siis on õige inimene sattunud õigesse kohta ja täna meieni jõudnud, nii, et läheb järjest põnevamaks.

Jüri Lehtmets: Aga kas sa mäletad oma esimest treeningut ja mis emotsioonid jäid näiteks esimeselt võistluselt?

Matz Topkin: Esimest treeningut ei mäleta. Mul on ähmased mälestused sellest, kuidas mul esimesed ujumised läksid. See siis nägi välja umbes niimoodi, et ma mängisin, veetsin lõbusalt aega seal basseini madalas otsas ja mu treener viskas mulle ujumisprille vette ja minu ülesandeks siis vähemalt esimesed korrad olid siis need ujumisprillid vee seest kätte saada ja talle tagasi tuua. Niinimetatult vaikselt, siis arenes üle raja ujumisega, eks ole, rada on kaks meetrit lai, tavaliselt võistlustel, ujumises ikka ujud piki rada, see 25 meetrit või 50 meetrit. Mina siis alguses alustasin sellest kahe meetri ületamisest. Ja nii edasi, et niimoodi vaikselt on mul see areng toimunud.

Maikel Mõttus: No suurepärane mul tuleb pähe selline huvitav küsimus, et kummas keskonnas sa ennast vabamalt tunned, kas maismaal või vees?

Matz Topkin: Vot, see on hea küsimus, sellele on väga raske vastata. Ühtepidi ma tunnen kindlasti ennast vees mugavamalt või tavalisemalt, sellepärast et veekeskkonnas mul noh, sisuliselt peale ujumispükste ei ole ju midagi eks ole, et ütleme tänava peal liigun või väljas käin kus iganes siis mul peab olema vähemalt jalaprotees, mis on tohutult suureks abivahendiks minu jaoks, aga see on ikkagi abivahend. Ujudes, ma olen ainult mina ise.

Maikel Mõttus: Ainult sina ise on suurepärane, aga kas sa esimest võistlust mäletad, mis emotsioonid olid?

Matz Topkin: Ma natuke mäletan. Ma mäletan seda, et tol hetkel oli hästi hirmus mul see esimene võistlus toimus mul koduujulas ma ilmselt, et ei teadnud hommikul ujulasse minnes, et võistlus isegi toimub, ma jõudsin, läksin oma arust trenni ja sest treener ütles, et kuule, et tegelikult võistlus nüüd. Ja siis noh ma ei osanud nagu kedagi midagi arvata sellest, et ma ilmselt pabistasin. Aga ilmselgelt midagi väga hullu ei olnud, kui ma ikka seda edasi teen.

Maikel Mõttus: Tundub küll jah. Kaua sa võistelnud oled? Oskad umbes öelda?

Matz Topkin: Ma umbes olen võistelnud, ma arvan, nüüdseks juba 14 aastat, 15 aastat. Ma täpselt ei mäleta, kas, mis aastal ma selle esimese võistluse tegin, aga välismaale ma esimest korda võistlema läksin aastal 2011, et selleks ajaks ma olin juba ikkagi mitu aastat ujumistrennides käinud.

Maikel Mõttus: No siis oled sa õiges suunas jätkamegi võistluste lainel mida võistlemine sulle annab ja millised on sinu enda arvates suurimad saavutused võistlustel?

Matz Topkin: Vestlused annavad ikkagi meeletu eneseületamise tunde. Ma panen ennast igapäevaselt treeningutel proovile ja võistlused on siis justkui seal treeningute ja pingutuste kulminatsioon.Et seal ma saan kinnitust, et tehtud töö on olnud kvaliteetne. Seal ma saan loomulikult selle võistlemist tunda ja võidu või kaotuse või igatahes selle võistlemis momendi, mis mulle nii väga meeldib, et see võistlustelt on minu jaoks ülioluline. Ja teine osa küsimusest, et mis mu eredaim saavutus, eks ole.

Maikel Mõttus: Just.

Matz Topkin: Ma arvan, et, keeruline valida, aga ma arvan, et kõige eredamaks saavutuseks pean ikkagi 2019. aasta suvel ujutud maailmarekordit 100 meetri seliliujumises.

Maikel Mõttus: See on seda nimetust väärt.

Jüri Lehtmets: See kõlab tõesti suurima saavutusena.

Maikel Mõttus: Ja loodame, et neid tuleb aina veel.

Jüri Lehtmets: Aga peagi on sul tulemas veel üks võimalus saavutada. Et kuidas on läinud sul praeguseks olümpiaks ettevalmistamine ja kuidas see tavaliselt käib?

Matz Topkin: No olümpia on, ütleme hästi pikaajaline sihtmärk. Et praegune näiteks Pariisi mängud, mis augusti lõpus hakkavad. Need on mul olnud ütleme, kogu aeg mõttes tiksumas. Sellest hetkest, kui Tokio mängud läbi said, et see sisuliselt praegu kolm aastat tavalisel olümpiatsüklile on see neli aastat pikk periood. Ja ega tegelikult seda taset saabki hinnata alles siis, kui ma seal olen ja võistlen sellepärast, et kõik treeningud, koormused, need on just üles ehitatud silmas pidades seda Pariisi Paralümpiamänge. Et seal oleks just see kõige kiirem enesetunne ja kõige kiirem aeg.

Maikel Mõttus: Tundub mõistlik.

Jüri Lehtmets: Mis sa tunned, mis su kõige nõrgem koht on, et mida tuleb parandada?

Matz Topkin: Võib-olla natukene minu kõige nõrgem koht oleks vastupidavus, et ma olen täielik sprinter. Minu põhialad olümpial on 50 meetri selili ja krooli ujumised. Sprindis ma kasutan ainult oma seda ühte vasakut jalga ujumiseks ja jalalihased on ülisuured lihased ja kui sa neid tugevasti kasutad, pingutad, siis need lähevad piimhapet täiega täis ja siis sprint ainult ühe jalaga teha, see ütleme nii, et viimased 10, 15 meetrit minu distantsist lähevad väga raskeks valusaks.

Maikel Mõttus: Ma võin seda ette kujutada, et ega seal ikkagi kõige lihtsam ei ole.

Matz Topkin: Jaa aga samas mulle meeldib ujudes keskenduda peamiselt ikkagi oma tugevuste peale, meil läks samuti seal ühe jalaga on minu puhul start. Stardis ma olen ilmselt üks kõige plahvatuslikumaid mehi oma selles võistlusklassis. Stardikiirus, mul on hea, jõudu mul on ja tihtipeale just lõpp vajub ära.

Maikel Mõttus: Aa, no loodame, lõpp jõuab stardidele järele, sest mina küsin sult, et mis su eesmärk on nendel olümpiamängudel ja millist medalit ja kohta rihid?

Matz Topkin: No iga sportlase unistus, suurim unistus oli ikkagi olümpiamängude kuldmedal maailmarekordiga ja niimodi on see ka minul, kas mul välja tuleb, seda vaatame septembris. Aga niimoodi ma mingit kindlat kohta ei tahaks võib-olla loota või pakkuda endale. Ma minu eesmärgiks on esiteks see, et ma jõuan kohale, ma saan oma põhialal finaali ja siis vaatame edasi.

Maikel Mõttus: Selge see on hea ja käega katsutav eesmärk, nii, et toetame seda igati omalt poolt.

Jüri Lehtmets: Aga kuidas sa tuled toime tagasilöökidega, ehk jagad mõnda august väljatulekut?Matz Topkin: Jah selle kohta ma võib olla tooksin näite oma esimesest suuremast tiitlivõistlusest see oli aasta 2014, kui ma osalesin Euroopa Meistrivõistlustel. Mul läks seal täiega kehvasti ma ei olnud selleks võistluseks vaimselt valmis, ma füüsiliselt olin ka ikka suht nõrk, ma väga üllatuslikult pääsesin üldse sinna võistlustele peale. Et see ei olnud nagu pikaajaline plaan meil, et sinna vestlusele minna ja seal hästi ujuda. See tuli nagu välk selgest taevast, et ma sinna üldse pääsesime. Seal läks kõik kehvasti. Samal sügisel ma läksin ka uude keskkooli, ehk siis uued sõbrad, uued õpetajad, kõik uus. Ja peale seda võistluse pekki minemist ma siis päris mitu kuud ei käinud üldse trennis. Kaotus oli valus ja uued asjad tulid peale, et siis ma nagu kuidagimoodi ei jõudnud trenni tagasi aga mingil hetkel ajaga see asi paranes nagu ära ja ma jõudsin trenni tagasi.

Maikel Mõttus: No see on väga tore, et sa ikkagi tagasi said.

Jüri Lehtmets: Nagu sa ennem ütlesid, et sulle ei meeldi kaotada, et siis oli nagu raske peale tagasi tulla.

Matz Topkin: Otse loomulikult.

Maikel Mõttus: Ja loodan, et see innukus sind maha ei jäta nüüd väljakutsete eel. Ma küsin nüüd, kuidas aitab sind, sinu perekond ja teised toetajad sellel teel?

Matz Topkin: Kõige rohkem minu perekond aitab ütleme nagu igapäevaelus mind normaalselt tunda, et mul on suur pere, nad on mind terve elu kohelnud, nagu tavalist inimest, kujutad sa ette, eks ole ja, ja ma arvan, et see ongi nagu kõige suurem asi, mis nad mulle anda saavad, eks ole. Aga ütleme, toetustiim mu ümber on pisut suurem kui ainult perekond. Et mul on armas tüdruksõber, kes täidab minu jaoks reaalselt sadat trolli ta on vajadusel autojuht, masöör, kokk, psühholoog, mis iganes, mis iganes.

Maikel Mõttus: No siis võiksid sa naistepäeva puhul tervitada.

Matz Topkin: A jaa suured tervitused Britale. Ja loomulikult mu treener, kes teeb ülikvaliteetset tööd temaga ma tunnen nii hästi ennast treenides, et meil koostöö sujub tõesti lihtsalt super hästi.

Maikel Mõttus: No siis, sul on päris korralik toetus, toetusmeeskond, kellega kellega toimetada ja paistab, et te toimite hästi kokku kõik.

Matz Topkin: Jaa mul on, mul on meeletult, meeletult palju vedanud, et mind ümbritsevad inimesed on nii head.

Maikel Mõttus: Ja see on suurepärane.

Jüri Lehtmets: Ilma toetus tiimita väga midagi ei tee.

Maikel Mõttus: Ei tee, see on meie elude tõsiasi

Jüri Lehtmets: Mis on sinu unistused või soovid spordiala võtmes järgmisel hooajal või 5.aasta pärast? See hooaeg vist on teada mis, on sinu sihtmärk. Aga peale seda?

Maikel Mõttus: Sinu unistus on paigas.

Matz Topkin: See unistus on natuke laiem, see ei ole ainult selle aasta eesmärk, see on üldse suur, kõige suurem, kõige metsikum unistus. Aga ma võib-olla tooksin siin mitte enda isikliku eesmärgi, aga tahaksin selle, et ma tahaks ikkagi peale seda, kui mina oma ujumiskarjääri ära lõpetada, et siis oleks ka veel noori peale tulemas. Et neil oleks treenimisvõimalused ja need oleks treenimis tahe. See võib-olla läks nagu üks unistus veel.

Maikel Mõttus: Ilus unistus, mis, kui tohib, see seondub ka just meie järgmise küsimusega, et kuidas meelitada puudega lapsi ja noori paraspordiga tegelema ja kas sa näed kuskil oma mantlipärijat ka juba tulemas?

Maikel Mõttus: Hetkel ma küll mantlipärijat ei näe tulemas Eestis kahjuks. Aga see on keeruline teema kuidas inimesi sportima kutsuda. Ma arvan, et hästi suurt rolli mängib Eestis vähemalt ka ligipääsetavus. Et spordiasutustesse ei ole köige paremini sissepääs. Ma ei tea ilmselt Jüri, sina oskad sellel teemal rohke rääkida.

Jüri Lehtmets: Võib öelda jah, et kas sissepääsu või ei ole üldse nagu mõeldud, et puudega inimene seal nii-öelda võistleb, et noh, ma ise tegelen saalihokiga, et et saal on, ühe korra nädalavahetusel võiks minna onju aga kui küsid, et kuhu siis need mängutoolid paneme siis on kõik. Või no sama see Sõle Spordiujula, et ei ole üldse mugav sinna ujuma minna, riietuda ja mida iganes veel.

Matz Topkin: Just. Tihtipeale nagu otse kui oleks linnuke kirjas selle ligipääsetavuse tabelis, aga reaalsuses ei ole nagu peale vaadatud, et kuidas see asi toimib.

Jüri Lehtmets: Detailid ju määravad, et kui sa tahad seda igapäevaselt teha, see on väga oluline, et seda on mugav teha, et ma ei tea, et kui sa ujumas käid, sa ei pea läbi fuajee sinna basseini ette ronima, vaid saaks kohe dushiruumist laksti basseini juurde ja vette, et see on hästi oluline

Matz Topkin: Täpselt.

Maikel Mõttus: Nüüd saame siis tõdeda, et meie vana vaenlane ja sõber ligipääsetavus on jällegi teema korras ka selles olus.

Jüri Lehtmets: Ja see on küll sellest me ka üldse ei pääse.

Maikel Mõttus: Nõnda on.

Jüri Lehtmets: Mida tuleks ujumise juures teada, kui sa oled puudega ujuja ja ja milliseid isikuomadusi on vaja, et püsida selle ujumise juures? Me varasematest sportijates oleme kuulnud, et see on üsna nüri ala vahel.

Maikel Mõttus: On jäänud sihuke dentents.

Matz Topkin: See no minu poolt te saate ainult kinnitust sellele ujumine meeletult nüri spordiala, see on ujujana ma pean päevast päeva tundide viisi vahtima seda musta joont seal basseini põhjas ei ole huvitav, see ei ole põnev. Ausalt, kui ma saaks, ma mängiks parema meelega jalgpalli või kuidagi midagi sellist, kus on teised, sa saad samal ajal rääkida, sa saad samal ajal ringi vaadata, mis iganes ujumine selles osas on meeletult igav ja nüri.

Maikel Mõttus: Ja võiks arvata, et vees rääkimine on natukene keeruline.

Matz Topkin: On keeruline. Aga mida peaks meeles pidama. Võib-olla see, et ikkagi targem oleks kui kõrval on treener sellepärast, et vee keskkond on ikkagi teistsugune. Seal kui sa üldse ei tea, mis sa teed või kuidas olla, siis see võib olla ohtlik ja sellepärast targem oleks vähemalt alguses kasvatamine ja eratreener või liitud mõne grupiga või kuidagi niimoodi, et sul oleks ohutu seda teha.

Jüri Lehtmets: Nii vist vesi võib-olla selline petlik keskkond ka, et üle pingutada.

Matz Topkin: Ojaa ma olen seda ise mitu korda siin Tallinnas trenni tehes näinud, kuidas vahetevahel tulevad noh hästi enesekindlad härrased tulevad kõigepealt käivad saunas, võtavad seal võib-olla paar õlle sisse ja siis hüppavad basseini ja mitu korda on olnud selline olukord, kus nad siis satuvad otse šokiseisundisse. Et vaata et tõmbavadf krampi ära.

Jüri Lehtmets: Ei jõuagi pinnale tagasi.

Matz Topkin: Täpselt.

Maikel Mõttus: See on hea viis, kuidas meie ridadega liituda, mida ma tegelikult kellelegi ei soovita.

Matz Topkin: No parasportlasi võiks juurde tulla. Äki ikkagi võiks mõelda selle peale.

Maikel Mõttus: Teistel põhjustel mitte sellistel põhjustel nagu kindlasti. Et tulgu neid juurde läbi selle, et inimene leiab oma tee selleni, mitte uputab ennas basseini.

Matz Topkin: Otse loomulikult jah.

Maikel Mõttus: Et ma küsiks seda, et kas sa oled mõelnud, mida sa teed pärast sportlaskarjääri lõppu natuke nagu kõlas siin juba sellel teemal.

Matz Topkin: Ma olen mõelnud aga ma ei ole kuigi kaugele sellega jõudnud.

Maikel Mõttus: Okei.

Matz Topkin: Et praegusel hetkel viimased aastad sport on minu jaoks olnud ikkagi sisuliselt kõik ja ma nagu tunnen, et ma tahaksin mingit pidi jääda spordi juurde. Kuidas see täpsemalt välja võiks näha, mis moel, seda ma ei oska veel öelda.

Jüri Lehtmets: Et niisugune noh, treeneri amet või muu asjapulk seal spordi juures?

Matz Topkin: No näiteks

Jüri Lehtmets: Sihuke mõte?

Maikel Mõttus: Ja ma mõtlen ühe küsimuse peale natukene ragistan aju, et kuidas ma seda praegu küsin. Kas see, et sa nii palju oled oma spordialal ja paraspordis teinud, on loonud sulle mingisuguse ütleme siis võimalusi, mille läbi sa tunned, et sealt tuleks mingisugune teine tulevikusuund ja sa saaksid oma tulevikku kindlustada?

Matz Topkin: No niimoodi mul ei tule nimodi pähe, et oleks otsekui mingine selge suund avanenud. Aga ma leian, et sport juba oma olemuselt on andnud nii palju, et see kõik need positiivsed küljed, mis mulle spordist juurde on tulnud, et need raudkindlalt terve ülejäänud elu aitavad mind, näiteks ma mõtlen see tohutu tööeetika, mis olema peab, et trenni teha ja igapäevaselt see rutiinitaluvus, see pingetaluvus võistlustel tegelikkuses on see ikkagi päris hirmus kui sa lähed võistlustele ja sul seal rahvas lõugab sul seal kõrval on mingisugused maailmameistrid, jõhkrad ässad on kohal ja siis sa pead seal nende vastu võistlema, see alguses on ikka päris hirmus, aga, aga kogemustega tuleb see pingetaluvus. Ja ma arvan, et see kõik need asjad on nagu minu tulevases elus suureks kasuks.

Jüri Lehtmets: Lisa pinget omab see ka, et sa nagu oled nagu treeninud, nüüd tahaks nagu reaalselt nagu näidata, et midagi reaalset on tehtud tehtud.

Matz Topkin: Just.

Jüri Lehtmets: Aga järgmiseks küsiks, et mida teeksid miljoni euroga enda ja oma spordiala heaks.

Maikel Mõttus: Ilus, ilus number.

Matz Topkin: Ilus number on ta küll ja kohe kindlasti sooviks ka enda kontole kas või kohe siukest numbrit aga kahjuks.

Maikel Mõttus: Kahjuks pole pakkuda.

Matz Topkin: Kahjuks pole pakkuda. Aga Ma kardan, et oma spordiala arendamiseks jääb see summa ikkagi väga-väga väikseks.

Jüri Lehtmets: Me juba vaikselt aimame, mida seal teil vaja on.

Matz Topkin: Ma olen kursis hoidnud ennast nende varasemate podkastidega, teiste ujujatega nii, et proovime, kas suudan siis sõna-sõnalt korrata.

Maikel Mõttus: Nii palun.

Matz Topkin: Meile Eestis ei ole korralikku 50 meetrist treening- ja võistlusbasseini ja selle ehitamine maksab tõenäoliselt seal mitme kümneid kordi rohkem kui see üks miljon. Kui mul oleks nii suur summa, siis ma kohe-kohe ehitaksin Eestisse korraliku basseini, kus saaksin treenida mina, kus saaks treenida Susannah, Robin, kus saaks Eneli Jefimova treenida ja kohe tuleksid eestile ujumises hästi palju medaleid.

Maikel Mõttus: Suurepärane, ma pean pärast lintidelt üle kuulama aga mõte oli üks üsna üks-ühele.

Jüri Lehtmets: Siis võib see nii öelda sihuke maksimaalselt ligipääsetav ka olla.

Matz Topkin: Oo jaaa.

Jüri Lehtmets: Mitte ei ole basseini tõstuk, vaid lihtsalt laks kaldteega vette ja ongi kõik.

Matz Topkin: Minu meelest ka tänasel päeval juba mingit spordirajatist ehitada, sest peaks juba olema kõik sajaprotsendiliselt ligipääsetav. See ei ole minu meelest normaalne, et tänapäeval ehitatakse mingisuguseid poolikuid projekte.

Maikel Mõttus: No kahjuks jah, me Jüriga oma ühingute läbi teame seda asja, et nii Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit kui Lihashaigete Selts võitlevad selle eest, et läheks paremaks. Tasapisi läheb ka aga nii suure kiiruga kui meie seda kõik sooviks, täna siin ta vast ei liigu.

Jüri Lehtmets: Nojah, et mõnikord ajab vihale küll, et on uusehitis ja jälle sama jama kokku keerutatud, et see teeb kurjaks.

Maikel Mõttus: See teeb kurjaks ja aga vot nüüd natuke räägiks sinust ka küll sporti sinuga kaasa tuleb ikka aga ikkagi sinust. Et küsiksid, kes sa oled, kust tuled ja millega veel tegeled kui aega jääb?

Matz Topkin: Olen Matz, tulen Tallinnast. Kui ma nüüd jätaksin spordi sajaprotsendilised kõrvale, siis mulle vabal ajal meeldib kuulata muusikat ja lugeda raamatuid. Aga tegelikkuses ma ikka ei saa üle ega ümber sellest spordist. Ma armastan sporti vaadata, mulle meeldib sporti jälgida. Ma olen tohutu jalgpalli fänn. Seda ma vaatan pea iga päev. Reisimine on tore, aga noh, see minul on ikkagi kaasnenud ka ainult spordiga, et ma tegelikkuses mingisuguseid vaatamisväärsusi või midagi ei näegi. Ma reisile minnes ma näen: lennujaam, hotell, bassein, hotell, lennujaam.

Jüri Lehtmets: See on niisugune klassikaline võistleja teema. Et igatsed, meeldib sulle niimoodi olla, turistina kuskil.

Maikel Mõttus: Tahaksid seda rohkem?

Jüri Lehtmets: See pakub huvi või?

Matz Topkin: Ja otse loomulikult ma täiega põnev on käia erinevates riikides, proovida nende riikide kohalikke toite, vaadata mida kohalikud inimesed teevad, see on üli ülihuvitav ja ma täiega tunnen puudust sellest eriti põnevamatest riikides, näiteks kui ma Tokyo Paraolümpiamängudel käisin, siis seal oli täpselt see koroonaaeg oli peaaegu, et lagi punktis. Jaapan oli meeletult karm oma piirangutega ja tõsiasi oli see, et Olümpiakülast välja ei lastud. Tänava peale ei saanud minna sisuliselt jäi kogu see, nagu Jaapani pool kogenemata.

Jüri Lehtmets: Nii, et tuleb uuesti minna.

Maikel Mõttus: Tuleb uuesti minna.

Matz Topkin: Tuleb kohe kindlasti.

Maikel Mõttus: Sest et Jaapani pool nagu vajaks ja vääriks kogemist peale basseini?

Matz Topkin: Otse loomulikult, muidugi.

Jüri Lehtmets: Aga kuna me oleme podcastis selgitama sõnadega oma puudelisuse olemust, et et siis saavad teised ka teada.

Matz Topkin: Kui hakata altpoolt üles tulema, siis vasak jalg on mul täiesti terve, see on nagu 100 protsenti, parem jalg. mul on puusaotsas on mul reieluu, mille otsas on hüppeliiges. Ja see jalg on mul ongi poole väiksem, et see on ainult reieluu, mul ei ole põlve, mul ei ole sääreluid. Siis liikudes ülespoole, kere, kõhulihased on meeletult kenad. Aga paremat kätt mul ei ole üldse ja vasaku õla otsas mul on selline väike jupike, millega ma nagu põhilised tegevused saan kõik tehtud, ma saan sellega kirjutada, ma saan sellega süüa, telefoni kasutada, arvutimänge mängida, et kõik vajalik saab tehtud.

Maikel Mõttus: Seda on ilus kuulda, eriti et kõhulihased on ka ilusad, aastatepikkune töö ja vaev on ennast ikka ära tasunud.

Matz Topkin: Oo jaa, veri, higi ja pisarad.

Maikel Mõttus: No siis, see on üsna-üsna selge arusaam asjast, aga aga tunned, kuidas sa siis, kuidas ma seda küsin, tunned rohkem, et kas takistusi on rohkem kui võimalusi on elus rohkem?

Matz Topkin: Jälle hea küsimus, jälle tahaks mõlemaga vastata. Ühtepidi takistusi on meheletult palju, et jah, ma küll ütlen, et ma saan siin oma käega hakkama, ma saan süüa, kirjutada värki, särki. Süüa ma teha näiteks ei saa, selle jaoks on vaja kedagi teist ikkagi. Noh ma olen eluaegne Tallinnlane ja peaaegu pool aastat, iga aasta on liikumine nii raske, nii keeruline ja õudne lihtsalt.

Maikel Mõttus: Raskendatud

Jüri Lehtmets: Me teame jah, see L-tähega sõna (Lumi) … seda tagasi küll ei tahaks.

Matz Topkin: Tegelikult neid takistusi ikkagi esineb, päris palju. Aga loomulikult ma pean lihtsalt tunnistama seda, et minu puhul võimalusi on ka päris palju, mida ma arvan, et mul ei oleks, kui mu, kui ma ei oleks selline nagu ma olen. Jah, mul nüüd juhe jooksis veits kokku, aga midagi ma tahtsin öelda.

Maikel Mõttus: Tore.

Matz Topkin: Et jahh

Maikel Mõttus: No aga siis ma küsin sult järgmise küsimuse, siis juhe läheb võib-olla koost lahti.

Matz Topkin: Jah.

Maikel Mõttus: Et kust sa võtad oma poweri ja mis on sinu ideaalne puhkus?

Matz Topkin: Ma ei võta powerit see power on. Ma arvan, et see tuleb ikkagi sellest perekonnast, et ma olen. Mulle meeldib võistelda, mulle nii meeldib võita. Nii lauamängudes kui ka igal pool mujal, et see power on mul terve elu olnud, et kogu aeg selle poole pürgida. Selle võidu poole.

Maikel Mõttus: No väga hea, et loodame, et see on siis kustumatu, aga kuidas sa seda nagu siis puhkus, millega sa seda powerit täidad? Milline see välja näeb?

Matz Topkin: Tead, see on väga lihtne, mulle meeldib puhkuse ajal teha mitte midagi suurt, see mulle meeldib. Magada sisse kui mul on tunne, et võiks täna sisse magada. Mul meeldib, ma ei tea käia looduses, kuulata looduse hääli, olla linnamürast eemal puhkusevariante, neid on palju, aga põhiline on see, et mulle meeldib selline hästi mitteaktiivne puhkus.

Maikel Mõttus: Hästi mitte aktiivne puhkus. No loodame, et keegi seda praegu kuulis ja saad sellise puhkusepaketi kuskilt see oleks täitsa meeldis.

Jüri Lehtmets: Põgusalt oleme rääkinud ka, et kuidas suhestub ligipääsetavuse vajaduse abi küsimisega?

Matz Topkin: Ligipääsetavus vajadus on tohutult suur ma arvan, et ei ole ühtegi põhjust, miks tänapäeval peaks ehitama või looma midagi sellest veel mida suur osa inimkonnast ei saa kasutada või ei pääse sinna ligi, eks ole. Et see on jabur lihtsalt selliseid asju teha. Ja abi küsimise osas see on, see on keeruline teema, ütleme.

Jüri Lehtmets: Selle pärast me seda küsisimegi.

Maikel Mõttus: Selle pärast me seda küsisimegi.

Matz Topkin: Nüüdseks ma olen jõudnud sinna punkti, kus mul ei ole probleemi ise endale abi küsida. Et ma võin ma tea suvalise inimese peal tänava peal kinni pidada, et kuule, ma ei tea, oleks vaja tossupaelu kinni siduda, jope lukk või mis iganes, eks ole. Noorena see ei olnud nii lihtne, teismelisena oli ikka noh ego oli ka vaata kõik, mille kõik, mida teised ise said seda mina tahtsin ka ise või vähemalt mitte abiga eksole. Aga nüüd on see olukord nagu rahulikumaks läinud.

Maikel Mõttus: Eks vanusega tuleb kogemus ja julgus.

Matz Topkin: Otse loomulikult.

Maikel Mõttus: Omalt poolt võin öelda.

Jüri Lehtmets: See võib nii öelda küll.

Maikel Mõttus: Ma küsin sult seda, et mis sa oled õppinud ja mis tööd sa teed peale sportlasekarjääri?

Matz Topkin: Ma ei teegi tööd. Ma läksin korraks õppima tervise edendust Tervishoiu Kõrgkooli aga kahjuks sellel sügisel mul jooksid kokku päris mitu erinevat nagu takistavat jõudu. Esiteks, Tokyo olümpia oli kohe-kohe ümber nurga tulemas, et ma arvasin, et ma pead rohkem keskenduma selle olümpia peale, et ma ei suuda teha samaaegselt pikki koolipäevi, korralikku trenni ja siis veel seda kõike nagu üle ka elada. Loomulikult kui ma siis koolist ära olin tulnud, siis tuli koroona peale, Tokyo lükkus edasi, koolis tekkisid koduõppe võimalused, et noh, oleks ideaalne võimalus.

Jüri Lehtmets: Idee poolest oleks võinud välja tulla.

Matz Topkin: Oleks võinud välja tulla. Aga noh, nagu ma enne ütlesin, seal oli päris mitu probleemi, et mul läks ka samal sügisel jalaprotees pooleks.

Maikel Mõttus: Hohoh?

Matz Topkin: Et uue proteesi saamine oli aeganõudev, see oli natuke keeruline protsess.

Jüri Lehtmets: Noh, see on Eesti süsteemis väga nagu kreisi kuidas nagu kuidas abivahendist sõltub nii palju kui see sul on protees katki, mul elektriratastool katki... No ongi elu tuksis, kõik seisab, peadki kõik pausile panema ja et sul ei ole nagu mitte mingit valikut.

Maikel Mõttus: Tõesti, teie mõlema puhul on see ka, et garaazi varuda jalaproteesi ja ratastool ei saa.

Matz Topkin: Kusjuures mul joppas, mul oli mingi üleeelmine protees oli alles, mis mõõdu poolest mulle veel sobis, see küll ta ei olnud nii ideaalne, mul oli natuke valus temaga pikalt olla, aga ma õnneks nagu sain need kõige vajalikumad asjad tehtud.

Jüri Lehtmets: See on Eesti värk, et ära viska oma vana vahendit ära, seda võib vaja minna.

Matz Topkin: Hoia jalg ikka voodi alla alles.

Maikel Mõttus: Ja hoidke abivahendid alles, ärge neid ära visake, sest me elame Eesti Vabariigis ja see on mõtte mille siit võivad täna paljud kaasa võtta ja mille üle paljud võiksid mõelda ka, et see nii ei oleks. Ma usun.

Jüri Lehtmets: Meie Maikeliga armastame möllata Vabaühendustes, et on sul mingi side sellega?

Maikel Mõttus: Soovid me seletame, mis see on?

Jüri Lehtmets: MTÜ-d ja muu selline säärane.

Matz Topkin: Ma ei tea nüüd, kas Eesti Paraolümpiakomitee läheb sinna alla või?

Maikel Mõttus: Peaks minema.

Matz Topkin: Peaks minema. Siis ma olen ikka tugevalt, tugevalt seotud. Ma kuulun Eesti Paraolümpiakomitee juhatusse sportlase esindajana ja nii pidi ma olengi vot seotud.

Maikel Mõttus: On on mingid mis on näiteks selle aasta mõned väljakutsed, millest kannatab rääkida või, või head õnnestumised.

Matz Topkin: No praegu on ikkagi tuleva olümpia, aga on teemaks Venemaa sissetung Ukrainasse, et Euroopa Paraolümpiakomiteede vahel on arutelu, et kas see on õige, et venelased lastakse olümpiale ja mis tingimusel peaks lubama näiteks osalema ja nii edasi ja nii edasi. Et see on näiteks üks teema, mis mul praegu meelde tuleb.

Maikel Mõttus: No väga päevakohane.

Jüri Lehtmets: Ja see on huvitav jah, et kuidas seda ikkagi vaata seda ringkonda hammustab vaid, et see oli seesama, see nii-öelda kajastuse teema. Et, et võiks ju kajastada aga ei.

Maikel Mõttus: Tänu sellele võib-olla ei saa.

Matz Topkin: See on otsus aga ma lihtsalt ei saa mitte mingit pidi nõus olla see nii jabur.

Maikel Mõttus: Ega meiegi sellega vist otseselt Rahul ei ole.

Jüri Lehtmets: Ja et, et see on nagu väga kurb, et selle nimel aastaid tööd tehtud.

Maikel Mõttus: Jah, oleks tahtnud oma silmaga nagu näha seda.

Jüri Lehtmets: Ja esimest korda oli see nagu reaalselt laual ja et, et see on nagu täiesti pöörane ja nüüd ta mingi nii täiesti mitte Paraolümpiakomiteest või kellelt Eesti omast nagu seotud, nagu mure. Ja see lõikab nagu asja ära, et kõige naljakam on see, et ei sõltu enam rahast asi võid ju raha leida. Aga keegi ei võta sind jutule.

Maikel Mõttus: No loodame, et tekib mingisugune lahendus, mis võimaldab näha nii Eesti kui teiste riikide parasportlaste saavutusi ja saavutamist telepildis.

Jüri Lehtmets: Et see oleks nagu oluline jah, et muidu nagu sihukeseks nishi teemaks ainult mingi. Et kas parasportlased ise, või mõni puudega inimene veel vaatab kuskilt veebiaknast aga see ei ole see, see ei ole see.

Maikel Mõttus: Kogukonna tunnet ei loo.

Jüri Lehtmets: Mille pärast siis see üldse paraolümpia loodud on, onju, et tuua see nii-öelda puuetega inimeste sport ka pilti ja näidata, et see on reaalne sport mite tilulilu.

Matz Topkin: Ja ma olen täiesti nõus sinuga ja mis puudutab ka tegelikult enne te küsisite, kas mantlipärijat on näha, eks ole. Ma arvan, et see mängib ka tegelikult megasuurt rolli, et parasporti ei kajastata nii palju. Sest et kui ma mõtlen enda nooruspõlve peale, siis ma ei mäleta, mis hetkel me üldse teada sain, et niisugune asi nagu paraolümpia on olemas. Mul ei olnud lapsena võimalust, eks ole vaadata Kardo Ploomipuu või, või teiste sportlaste nagu esitusi, ma ei teadnudki, et sihuke variant olemas on.

Jüri Lehtmets: Ja see eeskuju mängib väga palju, sest noh ja ei näegi nagu sai põhikooli ajal neid spordialasid otsitud, noh kurat ei tea neid alasid ja ja otsid ja otsid ja, ja võidki täitsa tupikusse jääda.

Matz Topkin: Just.

Maikel Mõttus: Ütleme ka seda, et sa võib-olla võid teada, mis asi see on, et selline asi on olemas nagu paraolümpia aga kui sa seda ei näe, ei näe, milline see kogemus on, et ta on atraktiivne, et, et seal toimub midagi, üks seal oli samuti avatseremoonia, eks ole. Kõik see see pool ja natuke maskotid ja sihuke toredam pool samasse võistluslikud momendid võidud ja kaotused. Kui sa seda kõike ei koge, nendest spordialadest aru ei saa, siis on väga raske tahta seda ja üldiselt spordis osalemist endaga nagu kokku kleepida.

Jüri Lehtmets: Eriti on oluline neil nagu puudega sportlased, kellel on see saavutusvajadus. Et see annab nagu perspektiivi et kui ma ala, ma ise proovin seda Bocciat harrastada, et see statiiv, et see on ka võimalus nagu paraolümpiale jõuda, see annab nagu just sellele saavutajale, nagu niisuguse eesmärgi nimel seda teha.

Maikel Mõttus: Ja eesmärk on ju on ju vaja seda, seda võitu, mille võitu nagu sinu puhul on selgelt kajastunud. Ma saan sult küsida, et kes on su suurim eeskuju? Võivad olla mitmuses, ainsuses või mitte üldse.

Matz Topkin: Noh ka selline kahe otsaga küsimus, praegusel hetkel ma saan öelda, et mu eeskujuks on kindlasti Kardo Ploomipuud ta on mul õnnestus tulla, ütleme, Eesti koondises siis, kui temaga veel sinna kuulus, ta on hästi palju omalt poolt andnud õpetusi, tarkusi juhendamis igasuguseid. Ta on igatpidi nagu aidanud mind sportlaskarjääris ja on seeläbi tõusnud ka minu suureks eeskujuks. Aga jällegi see, ma oleks tahtnud võib-olla kolme, nelja aastasena juba Kardost teada, näha, mis ta teeb ja kuidas ta teeb. Ja ma tahaks, et ka praegusel hetkel meie noored, meie noored, puudega lapsed, kes istuvad kuskil, et nemad saaksid ka võimalus telekast näha, et ohoh, nendesugused inimesed saavad ka nagu paraolümpial teha midagi ja mis iganes.

Maikel Mõttus: Tundub, et oleme täna avalikustanud, avastanud olulise murekoha, mis maini väärib mainimist nii täna kui ka edaspidi ega lahenduste leidmist. Loodetavasti.

Jüri Lehtmets: Et jah, on oluline, et need erinevad spordialad rääkisid nagu reaalset meediapildis ja ja inimestel nagu meeles, et kunagi ei tea, kellel võib see just väiksena see mõte idanema minna ja meil on tulevased Kardo Ploomipuud ja Matz Topkinid ja nii edasi.

Maikel Mõttus: Kõik jah on kuskil, loodame, et neile nendeni jõuab inspiratsioon ja mõistmine, et see on võimalik.

Matz Topkin: Just

Jüri Lehtmets: Aga kuidas sa nüüd ma olen jõudnud vist juba eelviimane küsimus.

Maikel Mõttus: Eelviimane küsimus tänasel päeval.

Jüri Lehtmets: Selline abstraktne, mis sind õnnelikuks teeb? Et osasid elemente, sa oled juba maininud aga?

Maikel Mõttus: Aga koond koond elemendid?

Matz Topkin: See on raske vastata sellele küsimusele, ma ei tunne mingi asjaga, et vaat see on just see üks asi, mis mind õnnelikuks teeb. Ma ma otsekui olen kogu aeg õnnelik. See on mul olemuses. Ma loomulikult mul on ka halbu päevi, kurbi päevi, pahaseid päevi, mis iganes aga üldjoontes. Mult ei võta tükki küljest see kui ma naeratan, olen õnneliku olekuga. Ja pigem just ma arvan, et see on mind aidanud igapäevaelus.

Jüri Lehtmets: Ja ma usun ka, et võib-olla kõige nagu kõige häirivam teema ongi, et osad ei saa aru, et see reaalselt ka nii on võimalik õnnelik olla ja et, et see vahel mind ennast ka häirib.

Maikel Mõttus: Tundub jah, et see jääb vahest inimestele mõistmatuks, aga meie saame olla need näited nüüd ja edaspidi, kes seda inimestele lähemale viivad.

Matz Topkin: Just näited on vajalikud.

Maikel Mõttus: ja on seda kindlasti.

Jüri Lehtmets: Et see on nagu normaalsus, mitte vastupidi.

Maikel Mõttus: Aga minule jääb viimase küsimuse au, et mida sina soovid lõpetuseks öelda?

Matz Topkin: Minge kõik liikuma. Kamoon liikumine on võimas, liikumine on äge. Ei pea sporti tegema, spordis on just nagu kõige olulisem ikkagi see võistlusmoment, aga, aga liikumine. See peaks igal inimesel ikkagi igapäevane olema.

Jüri Lehtmets: Et iga üks võik leida endale mingi harrastuse.

Maikel Mõttus: Vastavalt oma võimekusele.

Jüri Lehtmets: Liikumist nagu nii öelda, et lõpp eesmärk on olla enda parim versioon endast.

Matz Topkin: Tervislikum versioon endast ja see, et mis, mis sa endale leiad, see on nii individuaalne küsimus, et minu puhul see on ujumine mitte boks või kätekõverdused eks ole, et igaüks peab leidma iseendale, selle, mis on tema jaoks õige.

Maikel Mõttus: Just variandid on olemas. Loodame, et need jõuavad noorteni, lasteni, inimesteni ja me saame neid neile lähemale tuua. Aga meie saamegi täna öelda, et koos ujujast külalisega on ka kolmandast saatest läbi ujutud. Et oli, oli äärmiselt meeldiv, aitäh Matz, et tulid, olid. Et sinuga oli väga tore ja lõbus.

Matz Topkin: Aitäh, et kutsusite.

Maikel Mõttus: Ja muidugi.

Matz Topkin: See oli „Tõelised ujujad“.

Maikel Mõttus: Jah, tundub nii. Jüri, on sul mõni mõte?

Jüri Lehtmets: No oli tore, isegi kui see oli meie kolmas ujuja ja see oli ikka põnev.

Maikel Mõttus: Ja väga-väga põnev.

Jüri Lehtmets: Et see suhtes su lause on õige, et et meie nii-öelda podcasti nii öelda esimesed kolm osa ongi ujumise tähe all kulgenud. Et varsti veel mõnda huvitavat leiame külalisi.

Maikel Mõttus: Loodame kuivale maale välja jõuda, tahaks näha, mis…

Jüri Lehtmets: Jõuame kuivale maale tagasi

Maikel Mõttus: ...spordialasid seal pakutakse.

Matz Topkin: Mina küll kiidan teie spordiala ja sportlaste valikut, väga hästi on õnnestunud.

Maikel Mõttus: Näed siis me võime rahul olla ja mina ütlen sellise isikliku mõtte lõpetuseks, et ennem natuke sinuga rääkisime ka sellest, et mina mäletan sind siis, kui sa olid päris väike, no oletame kahe või kolmeaastane ja väga meeldiv on näha, et sa oled elus nii kaugele jõudnud, sellest taastusravist, kus me kunagi sinuga käisime.

Matz Topkin: Ma mõtlesin, et lause lõpebki sellega, et väga rõõm on näha, et sa oled elus.

Maikel Mõttus: Suurepärane hea meel on tõdeda, et sa pürgid asjade poole ja tegutsesid nii palju, kui sa tegutsed ning loodame, et sul õnnestub seda olümpiavõidumomenti kogeda, mille nimel sa nii palju pingutanud oled ja jätkuvalt pingutad, kuni selle hetkeni. Ja meie saame öelda, et „Tõelised võitjad“ podcast valmib ka järgmisel kuul jätkuvalt Eesti Paraolümpiakomitee ja Delfi koostöös ning saate valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis ja SU.VI Eyewear Kohtumiseni.