Varrakust kuni Ivanovicini: kuidas hindab Maik-Kalev Kotsar oma karjääriteele sattunud treenereid?
(4)
Eesti korvpallikoondise liider, teist hooaega Euroliiga klubi Vitoria Baskonia põhitegijate hulka kuuluv Maik-Kalev Kotsar kommenteeris Delfi palvel, millist rolli on tema karjääris etendanud ja kuidas hindab tagantjärele ja ka praeguses ajahetkes enda juhendajaid - alates esimesest treenerist Alar Varrakust kuni tänase Baskonia peatreeneri Duško Ivanovicini.
Samaaegselt annab Kotsar omapoolse panuse Eesti uute treeneri harimisse - koostöös Eesti Korvpalliliidu ja Treeneri Arengustipendiumiga on ta pannud oksjonile oma Vitoria Baskonia autogrammiga fännisärgi. Müügist teenitud tulu läheb noortega tegelevate perspektiivikate korvpallitreenerite toetuseks. Loe lähemalt allpool!
Varraku panus individuaalsetele oskustele tõi dividende
Amatöörkorvpallurist isa eeskujul alustas Kotsar korvpalluriteed viieaastaselt endast kolm aastat vanemate poiste grupis Audentese Spordiklubis, juhendajaks Alar Varrak. Tagantjärele on tegemist tähelepanuväärse hetke ja grupiga tänase Eesti korvpalli esiletõusu kontekstis - samas tiimis jõudsid aastate jooksul treenida-mängida-kasvada näiteks Kristian Kullamäe, Kregor Hermet, Matthias Tass, Taavi Jurkatamm.
„Väga positiivne mälestus. Keskenduti mängijate individuaalse korvpallitarkuse ja oskuste arendamisele - samas, kui tihti noorteklassis kiputakse tulemuse nimel juba liikumisi juurde panema. Meil hoiti asju lihtsana - sööda ja lõika ehk loomulikult pidi tulema rünnak. Sellest lähenemisest oleme kõik hiljem kasu lõiganud,“ meenutab täna 27-aastane ja 209 cm pikkune keskmängija.
Küsimuse peale, kas just see lähenemine või hoopis noorteklassides tagamängijana tegutsemine on temast kujundanud Euroliiga tsentritest ühe parema mängulugeja ja söötja, vastab Kotsar: „Mõlemad mängivad ilmselt rolli. Polnuks ma selles süsteemis, ei oleks ma ka tagamängijana õppinud sellisel tasemel mängu lugema.“
Varraku koormuse vähenedes jagasid viimastel spordiklubi-aastatel treenerivastutust Meelis Songe, Erik Mäe, aeg-ajalt ka Sixten Tomingas. Sealt edasi viis Kotsari tee Audentese Spordigümnaasiumisse, kus samuti jõudis saada õpetust mitmelt juhendajalt.
„Rauno Pehka abiga sai arendatud väga palju individuaalseid oskusi. Üllar Kerde rääkis ja õpetas alati palju, oli positiivse olekuga abiks. Indrek Visnapuu õpetas kõige rohkem distsipliini - ütleks, et sealt tuli alus, et olla valmis nõudmisteks, mis ootasid ees ülikoolis ja välismaal,“ ütleb Kotsar.
Korvpalliliidu poolt koostöös Alexela, G4S ja Ilmar Kullami Fondiga välja antava stipendiumi eesmärgiks on kõrge potentsiaaliga treenerite arengu toetamine. Treeneri Arengustipendiumi programmi ambitsiooniks on koguda aastas vähemalt 10 000 eurot. Alexela ja G4S panustavad ühiselt 4000 eurot aastas, ülejäänu loodetakse koguda koos teiega.
Iga aasta antakse välja kuni kaks stipendiumit, stipendiaadid kuulutatakse välja Ilmar Kullami sünnikuupäeval 15. juunil, mida nimetatakse tulevikus korvpallitreenerite päevaks.
Treeneri arengustipendiumisse saab panustada läbi annetuse, tehes kas ühekordse ülekande ANNETA nupule vajutades või püsikorraldusega Eesti Korvpalliliidu spetsiaalsele kontole EE362200221083097945. Samuti saab teha ühekordseid annetusi, helistades telefoninumbritele 9001110, annetades 10 eurot ja 9001125 annetades 25 eurot.
„Teadsin, et kui Martini käe all vastu pean, on tulevik helge.“
2015. aastal algas Kotsari korvpalluriteel uus ajastu - ta siirdus 18-aastaselt USA-sse, esmalt aastaks Sunrise Christian Academy’sse, kus tegi ettevalmistava sammu, et järgmisel sügisel siirduda South Carolina ülikooli. Just seal ristus tema tee neljaks aastaks treeneriga, kelle mõju tänasele Eesti koondise liidrile kui mängumehele ja isiksusele ilmselt üks suuremaid - peatreener Frank Martin.
Mees, kes oma nõudlikkuse ja ranguse poolest legendaarne, kelle käe all iga hooaeg ka murdujaid ja väljalangejaid. Kotsar näeb kogemust tagantjärele vaid positiivses võtmes.
„Ta on vana kooli mees. Asusid pool sammu vale koha peal, said sõimata. Distsipliin oli ulme. Aga see kõik oli teada juba sinna minnes. Teadsin, et kui ta käe all vastu pean, on ka tulevik helge. Ja ta otsiski endale meeskonda just selliseid kutte, kelles ta nägi potentsiaali, et need vastu peavad. Sellises vanuses poisse õpetab see nii eluks kui ka korvpalliks. Peale teda pole ükski treener enam suutnud üllatada,“ muigab Kotsar.
Meediaarhiividest leiab muuhulgas Martini sõnavõtu Eesti mängumehe teise hooaja algusest, kus treener deklareeris pika monoloogi käigus: „Kui eelmine hooaeg lõppes, siis mu põhiline sõnum Maikile oli, et ta ei saa kunagi edukaks, kui ta ei õpi oma mänguga tööd tegema. Ta on talendikas pallur ja võib minu arvates ühel päeval oma suuruse ja jooksuvõime tõttu NBA-s mängida. Tal on suurepärane jalgade töö, liikuvus ja palju jõudu, aga ta ei saa visata vabaviskejoonelt 25%, kolmepunktijoone tagant 12% ja kahepunktivisetel 40% ning eeldada, et selliselt saab profimängijaks. Ma ütlesin talle, et need on asjad, mida vaid tema saab kontrollida. Ma ei saa teda kuidagi teistmoodi treenida, et pallid hakkaksid sisse kukkuma, ta peab selle kallal ise töötama. Ja ta hakkaski seda tegema.“
Kotsari sõnul oli see Martinile väga iseloomulik sõnavõtt - ta õpetas varakult, et iga mees on ise oma arengu eest vastutav. „Ja samas aitas sellega - sind pushides-lükates,“ täiendab ta.
Vahetut kiitust leidus karmikäelise treeneri „tööriistakastis“ vähem. Nagu hilisemad aastad näidanud, siis kaudsemat küll: „Kui oled ülikooli lõpetanud, siis teistele võib ta sinust palju positiivset rääkida. Järgmisel aastal pärast ülikoolist lahkumist kuulsin seal jätkanud meeskonnakaaslastelt, kui kõrgelt ta minu kohta rääkis,“ muigab Kotsar.
„Ivanoviciga 100-protsendilist klappi ei ole.“
Tänase kahekordse Euroliiga nädala mängija profikarjäär algas 2020. aasta sügisel Saksamaal, kus liitus kaheks hooajaks hispaanlase Pedro Callese juhendatava Hamburg Towersiga. Temaga on Kotsari suhted tänagi soojad ja suhtlus regulaarne.
„Mulle ta väga meeldis. Põhitõed olid mängupildi poolest senisega sarnased, oli natuke inimlikum platsi peal ja kui midagi viga ja oli vaja järeleandmisi teha, rohkem niiöelda mängijate treener. Samas piisavalt range, et oleks distsipliin ja kaitse toimiks,“ kirjeldab Kotsar.
Hispaania liin jätkus tema karjääris ka järgmise suure sammuga, kui pärast läbimurdehooaegu Saksamaa liigas ja EuroCupis liitus ta Baskoniaga. Kogu esimese sealse hooaja, pluss esimesed kaks kuud ka tänavusest hooajast peatreenerina tegutsenud Joan Penarroya põhimõtted andsid suure panuse Kotsari muljetavaldavasse debüüthooaega Euroliigas. Meenutuseks - Kotsar teenis oma Euroliiga avamängus vooru MVP tiitli ning kordas sama ka hooaja lõppfaasis.
„Ta oli mängijate treener, hoolitses, et valitseks positiivne meelestatus ja hea tunne, et eriti rünnakul oleks kõikidel mängijatel mugav - et Howard saaks kiires kolmeseid visata, Thompson palliga mängida, Giedraitis katete pealt maha lõigata. Minu puhul usaldas ta näiteks meie koostööd Thompsoniga, kellega meil oli hea omavaheline mõistmine,“ ütleb Kotsar.
Samas toob ta välja Penarroya miinuse, mis treenerile tänavuse hooaja algul ja eelmise hooaja lõpus ilmselt ka saatuslikuks sai: „Vajaka jäi kaitsedistsipliinist. See maksis kätte play-off’is ja tähtsamates mängudes, kus vastased olid distsiplineeritumad.“
Just seda distsipliini tõi Baskoniasse novembri algul montenegrolasest klubi legend, sel sajandil neljandat korda meeskonna etteotsa asunud Duško Ivanovic. Ka Kotsar tõdeb, et kuigi selles „lõigus“ peaks veel stabiilsem olema, on Ivanovici juhendamisel meeskonna kaitsemäng korralikumalt pidama saadud. Isiklikus plaanis ei salga ta samas, et klapp uue treeneriga pole sajaprotsendiline.
Sellele viitavad ka numbrid (mullu Euroliigas keskmiselt 20 minutit, 9,3 punkti, 4,3 lauapalli, tänavu 18 minutit, 6 punkti, 3,3 lauapalli) ja meeskonna teise keskmängija Matthew Costello kõrval kahanenud roll.
„Sajaprotsendilist klappi meil veel tekkinud ei ole, aga ega iga treeneriga alati saagi. Klapi all pean silmas, kuidas mängulisi olukordi näeme, milliste järeldusteni jõuame. Üritame edasi,“ arutleb Kotsar veidi sõnu valides.
Ivanovici karmikäelisuse kohta kaasas käivaid hirmujutte peab Eesti mees aga ülepaisutatuks. Nii, nagu on tema meeskonnakaaslane Chima Moneke rääkinud, kuidas pärast Manresas Pedro Martineze käe all mängimist ei suuda ilmselt ükski treener rangusega üllatada, saab Kotsar põhimõtteliselt sama öelda Frank Martinit Ivanoviciga kõrvutades.
„Need jutud, mis tema kohta liiguvad, on minu arust liialdatud. Pole midagi hirmsat, temaga saab väljaspool platsi alati rääkida, tema kabinetti astuda,“ ütleb ta. „Muidugi nõuab ta palju, sealhulgas staarmängijatelt ja ka kaitses. Tihti treenerid staaride osas pigistavad silmi kinni, lasevad neil teha, mida tahavad, aga Ivanovic nõuab ka neilt kaitsetööd.“
