Rosen on FC Flora naiskonna ridades 6-kordne Eesti meister naiste Meistriliigas, 6-korda karikavõitja, 5-kordne Superkarika võitja ning naiste A-koondise üks põhitalasid. Lisaks, eelmisel aastal tunnustati teda Eesti Jalgpalli Liidu hõbemärgiga, sest täis sai 75 mängu rahvuskoondise eest. Kõik need saavutused ei too aga leiba lauale. See on lugu vankumatust sihikindlusest, töökusest, unistustest ja ohverdustest.
2021. aasta talvel tuli Rosenile pakkumine mängida Itaalias. Unistus, mis oli aastaid oma järge oodanud, tundus käega katsutav. Kahjuks jäi õnn aga üürikeseks, täpsemalt üheksa päeva pikkuseks, sest antud lubadustest klubi kinni ei pidanud.
„Kui nüüd seda ajaratast tagasi kerida, siis alguses jutt oligi, et ma lähen testimisele, kõik piletid olid ostetud, kõik oli justkui hästi ja siis kaks päeva enne lendu öeldi, et siin on leping. Allkirjastad, oled meie mängija, tuled. Kui sa ei allkirjasta, siis me ei oota sind ja võtame järgmise,“ meenutab Rosen. „Reaalsus, kui ma kohale jõudsin, oli ka päris šokeeriv,“ lisab ta.
See pole aga üksikjuhtum, vaid karm reaalsus ambitsioonikate naisjalgpallurite jaoks. Saadud kogemust koondise raudvara aga ei kahetse: „See avardas minu silmaringi ja õppisin ennast veel paremini tundma.“
1. märts täitus Rosenil 10 aastat koondisedebüüdist. Uurisime, milliseid muutusi Eesti naiste jalgpallis on ta aastate jooksul täheldanud. „Ma arvan, et seda on söögi alla ja söögi peale räägitud, aga kõik on läinud professionaalsemaks. Meil on teadlikumad treenerid, meil on teadlikumad taustajõud ja kõik see on siis nii öelda tekitanud soodumuse selleks, et saaks teha sammu edasi, või kaks või kolm. Pisidetailidest kasvõi see, et naistele on naiste suuruses riided - kunagi nii ei olnud. See on väike asi, aga see on jällegi väike tilk selles suures potis, kuhu kõik need tilgakesed kokku saavad.“
Teemasid mahtus sellesse episoodi mitmeid, nii jalgpallist otseselt kui ka kaudselt. On hüppeid minevikku ja tulevikku, aga tule otsusta ise, kas ka sulle siit mõtlemisainet jagub!
