KUULA | „Tõelised võitjad“. Paraspordi edendaja Alar Õige: nutt ja hala ei aita edasi, olulised on tahe ja rõõmus meel!

Paraspordi podcasti „Tõelised võitjad“ neljandas saates on külas Eesti Paralümpiakomiee juhatuse liige, parasportlane ja paraspordi edendaja Alar Õige. Temaga vestleb Indrek Petersoo.

Noore mehena haiguse tagajärjel jala kaotanud Õige ning seejärel kelguhokit harrastanud ja parasõudmist edendanud Õige toonitab, et mistahes eluala aitavad tulemusteni jõuda optimistlik ellusuhtumine ja rõõmus meel. „Elus aitab olla ja edasi minna kaks asja. Neist esimene on tahe. Muuseas ma ei ole maailmas kohanud mitte kuskil poodi, kus müüakse tahet. Ja teine on rõõmus meel. Neid kahte asja ei tohiks eales üheski olukorras ega tegevuses unustada. Ja ärge sukelduge iseendasse - maailm on väga rõõmus koosolemise ja -tegemise koht,“ ütles saatekülaline.

Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.

Saate transkriptsioon vaegkuuljatele:

Indrek Petersoo: Tere taas, head kuulajad! Eetrisse jõuab paraspordi podcasti „Tõelised Võitjad“. Järjekordne osa. Podcast valmib Delfi ja Eesti Paraolümpiakomitee meeldivas koostöös ja seda toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Tänases saates on külas Eesti Paralümpiakomitee juhatuse liige, parasportlane ja paraspordi edendaja Alar Õige. Tere tulemast!

Alar Õige: Tervist kõigile!

Indrek Petersoo: Alar, saame Sinuga kõigepealt ka eetri vahendusel lähemalt tuttavaks. Millise kandi mehi oled ja millega oled oma elus peamiselt tegelenud?

Alar Õige: Olen sünnijärgne saarlane, kolmveerand verest minus mis vonkab on Saare, Lääne-Saare päritolu Viidumäelt. Olen hariduselt mehaanikainsene, Trippi kooli lõpetanuna. Ja teisalt ka on mul taskus õpetatud õpetaja elik pedagoogi paberid ja nende kahe peal olen ma kahe hariduse peal olen ma toimetanud oma senise tööalase elu. Et autod jah, mis, mis seal ikka öelda. Suur mees, kes endiselt mängis, täna minevikus või lähiminevikus autodega, et see on minu kirg olnd ja küllap on vist ka edasi.

Indrek Petersoo: Mis Sind autode juures paelub?

Alar Õige: Mulle meeldib inseneeria tervikuna. Mulle meeldib see, kui taas asjad on pandud omavahel koostöösse, kuidas on seotud kokku erinevad füüsikalised, keemilised lahendused, kuidas tänane autotehnika on arenenud sinna suunda, et proovib välistada sõidukis kõige nõrgema komponendi, see on autojuht. Kuigi mulle meeldivad ka väga need autod, kus saatke tõesti tõeliselt ise sõita aga, aga jälgida seda protsessi olla selles protsessis olnud. Ma oskan seal nautida ja pean sellest väga lugu.

Indrek Petersoo: Meie saade ei ole reklaamikanal, aga siiski, kas Sul on ka mõni lemmik automark või lausa lemmik automudel millega ise sõidad, või siis vähemalt sooviksid sõita?

Alar Õige: Mul on kindlasti sellised olemas. Kuna autodel on väga erinevad tarvitamisotstarbed siis ei saa see olla üks aga, aga mulle meeldivad väikesed autod, mis on jõulised ja samas igapäevaseks tarvitamiseks. Ma pean väga lugu turvalisest sõiduvahendist mis mitte ainult ei vii, vaid ka toob.

Indrek Petersoo: Sa mainisid, et oled elukutselt või hariduselt ka õpetaja – mis aine õpetaja?

Alar Õige: Ma ei ole klassikaline kooliõpetaja, üheksakümnendate väga varases alguses kõrgharidust mitte pedagoogilist kõrgharidust omavatel inimestel anti võimalus, kes töötasid koolis, omandada pedagoogika alused kolme aasta keskel. Tartu Ülikoolis sai see kursus läbi tehtud ja seetõttu ma ei ole mitte aineõpetaja, vaid pigem valdkonna inimene. Päris diplomile on kirjutatud küll õppemeetodi valdaja, edastaja.

Indrek Petersoo: Aga Alar räägi meile ka oma lugu. Kuidas ristusid Sinu teed paraspordiga ja puuetega inimeste kogukonnaga?

Alar Õige: Puuetega inimeste kogukonnaga ristumine oli tegelikkuses kaugel seitsmekümnendates. Kui minu isa võttis Automi all õpetada ühed esimesed autojuhikursused sõiduõpetajana Tallinna Automi juures ja mis pattu tunnistada, eks sain minagi käänata nii nende inimestega kaasas kui ka hiljem ise selle auto autorooli, et see oli minu selline esimene kokkupuude, teadvustamine tegelikult hästi selgelt, et selline rühm on meie ühiskonnas olemas, nad on meiega kaasas ja on alati. Et see oli see esmane kokkupuude. Aasta 2002 pakkus mul paraku võimaluse, kus tervis läks alt ja ja ma olin sunnitud loobuma oma ühest jalast altpoolt põlve. Mina, kes ma olin tegelikult olnud liikuva eluviisi pooldaja, ma olen pikamaajooksja olnud oma oma koolipõlves, noores põlves oli see muidugi kohutav löök. Sest sest ma pidin hakkama otsima võimalust, mis ja kuidas edasi olemas olla.

Sellist mõtet minus ei tekkinud, järelikult oli vaja leida lahendus. Ja mul naine esimest abielus, tema sõbranna oli seotud toona hokiga ja sealt kaudu ma sattusin kelguhoki juurde, mis tundus mulle olevat väga põnev väljakutse. Nii füüsiliselt, kes ma jalgadel liigutamise asemel pidin võtma kätte ja tegema selgeks endale, mis tähendab kätega enese liigutamine sellel kujul selles vormis. Ja, ja sealt ma sukeldusin paraspordimaailmaa aastast 2003. Kümme aastat sai mängitud väga ägedat mängu kelguhokit. Ja ja ma sidusin ennast, mulle on alati meeskonnaalad meeldinud, kus ei olda üksi või ei proovita tõugata kuuli nii kaugele, et ka kohtunikud üles ei leia. Mul on alati meeldind meeskonnamäng, koos midagi ühiselt liikuda, noppida kaasa neid, kes kipuvad maha jääma ja püüda järge nendele, kes on ees. Ma tegelesin ka sellise asjaga nagu parasõudmine, neljapaadis kaks daami, kaks meeshinge lisaks roolija, et eks seegi langeb sinna rubriiki, et need on, need on minu vahetud kogemused üle selle, et vesi tema erinevates vormides on ta siis on ta siis sõudmise juures vesi või kelguhoki juures jää või, või viimastel aegadel kus meel on rännanud mul unistavalt ümber maailma, et sõita purjede all. See ei ole nüüd CV erivorm, mida nimetatakse uduks, aga, aga kuskil selline väikene mõte mul on, et ma tahaksin pakkuda endale võimalust ja võib-olla mõnelegi kaasas olevale inimesele, et liikuda üle lagedate vette ja vaadata, mis on siis, kui suur hall hakkab peale.

Indrek Petersoo: Väga ilus. Kas Sa mäletad oma esimest kelguhokitreeningut?

Alar Õige: Jah, muidugi ma mäletan, see oli selles mõttes erakordne elamus, et mina, kes ma olin seda näinud toona kaks tuhat kaks aasta paraolümpiamängude mingisugusest ma arvan, see võis olla Youtube’i nööbist. Ma nägin neid inimesi vahetult ja, ja jää peal, kes nad olid noh, minu jaoks hoomasid tollel hetkel üle mõistuse kiirust enne olematut söödutäpsust ja, ja asjalikku paiknemist jääl. Mind paigutati toona ühte vabasse kelku, kaal oli seal pealt kuuteteist kilo. Ma ei hakka väljendama siin oma lemmikvõrdlust asjade kohta, mis on mõõtmatult rasked ja aga see, see oli võrratu kogemus, kui ma trenni lõpuks suutsin teha, aga juba mingit laadi pöördeid. Jõuda mõnelegi võib-olla natukene lähemale, kui nemad eest ära liikusid, et see oli see esimene trenn ja, ja muidugi see magus väsimus peale trenni, mis mulle on. Mul on see meeldinud alati.

Indrek Petersoo: Kui kiiresti Sa tundsid nendel treeningutel, et hakkad vaikselt-vaikselt väikeste sammudega, aga siiski juba nende päris kõvade ja olümpiakogemusega mängumeestele lähemale?

Alar Õige: See kõik võtab aega. Nii võttis ka minul, et need ei ole ükski asi, mis sünnib kähku. Sellepärast et nii meeskonnamängus ühena tegijatest on sul teatud kohustused, ülesanded, rollid, jää peal neid roll kelguhokis on väga mitmeid. On ju, on ju ründajad, on ja kaitsjad, on keskmängijad, on väravahid, ma olen saanud nendes rollides enamuse proovida. Mingid asjad tuli mul välja paremini, mõned asjad tulid välja väga hästi, ma tundsin ennast kõige paremini ja ja meeskonnaga kaasas olev on noil hetkel, kui ma mängisin ees ees paremat või vasakut ründajat oma toonase tänaseks lahkunud kaasmängija Vladimir Jarlõkoviga kes oli siis parem nurk.

Indrek Petersoo: Aleksander Jarlõkov.

Alar Õige: Aleksander Jarlõkov, vabandust, et need olid huvitavad sellised omavahelise kombinatsioonide jagamised ja aga tegelikult olid need kõik, millal ma hakkasin aduma, et kuskilt mis hakkab välja tulema, küllap see oli selline kolmas aasta ehk kuskil seal ringis.

Indrek Petersoo: Ka minul on kelguhokiga väga soojad mälestused, tõsi ma ei ole seda mängu mänginud, küll olin aga nendel 2002. aasta Salt Lake City paramängudel kaasas meediaesindajana ja meelde on jäänud nende füüsilise puuetega, füüsilise puudega inimeste elurõõmus olek, positiivsus selline väike vimkaviskamine aga loomulikult jääl ja väljakul ikkagi võideldi viimase hetkeni, viimase meheni, et seda oli väga väga hea ja positiivne näha ja kogeda. Kuidas Sulle sinna kamba sisse, kambavaimu integreerumine kujunes?

Alar Õige: See oli tegelikult tänu meeskonnaliikmetele oli võrratult lihtne. Et ja see iseloomustab tegelikkuses kogu puuetega inimeste kogukonda sõltumata nende harrastusest või mitteharrastusest. Meil on kõigil väga selge tuntud eesti kinematograafiast hüüdlause, „Nutt ja hala“. See ei aita kedagi edasi. See võib mingitel hetkedel petta ja anda lohutust võib olla endale hetkeks või kellelegi teisele. Aga abi sellest pole. Ja milleks tarvitada kulutada oma elu nappi aega selleks teha asju, mis ei ole tarvilised.

Indrek Petersoo: Eelmisel aastal siit ilmast lahkunud Aleksander Jarlõkovi mälestuseks ja meenutuseks üks väike seik NM Salt Lake City paraolümpiamänge tegi üks mäleta mäletamist mööda Eesti Päevalehe ajakirjanik temaga intervjuu ja siis Aleksandr seal manas endale väga tõsise näo ette ja ütles, et meie käed on nagu viiuldajate käed, et me kasutame neid mängimise jaoks. See lause, mida muidugi Aleksander Jarlõkov - mõnus lõuapoolik - noh, sellise väikese vimka viskas nägi ka trükimusta ja ja pärast oli selle ümber kõvasti kõvasti lõõpimist aga aga fakt on see, et see Eesti kelguhoki oli kõva fenomen. Meeskonna aladest paraspordis ei oleme jõudnud maailma eliidile nii lähedale, kui tollel hetkel kelguhokis oli. Tõsi ratastooli kurlingu osas on meil ka väga suured lootused ja asi liigub tõesti väga ilusasti.

Alar Õige: Ega see, ega see suurte kampade hoidmine koos siin pole vahet, kas tegemist on iste võrkpalliga või ratastooli korvpalliga, kurling sealhulgas või kelguhoki ükskõik millise meeskonna mängu liitmine kokku kogu kamba üles motiveerimine, füüsiliselt joonele uppitamine, koostööle korraldamine on tegelikkuses väga suure, väga suure tähtsuse ja tähendusega. Ja kelguhoki oli nende sellesse mitte pelgalt ainult nende inimeste jaoks, seda kindlasti sellel tegelikult oli ka suurem kõlapind ja väljund ja tulemus kogu puuetega inimeste ühiskonnale ja puuetega inimeste ühiskonna või grupeeringu selgitamiseks meie normaalsetele kaasas olijatele.

Indrek Petersoo: Olgu siis kuulajatele veel meenutuseks ära mainitud, et toonane kelguhoki koosnes kelguhokikoondis koosnes kahe võistkonna Tallinna HC Panter ja Narva Spordiklubi Ordo mängijate baasil ehk siis põhimõtteliselt kaks sõpruskonda said kokku. Läksid suurtele võistlustele. Jah, kuskilt otsast see koostöö toimis, kuskilt otsas oli muidugi ka erimeelsusi ja erinevad kultuurid seal omavahel said ka kokku erinevad inimtüübid, ega sellest ei ole ka kuhugi pääsu ja ja olid ilusad mängud, kus osaleti, saadi häid kohti aga ühel hetkel ikkagi see tegevus kippus kiduma ja seal nullindate keskpaigast kelguhokiga taandus. Mis selle põhjuseks oli?

Alar Õige: Esiteks nullindate või keskpaigas oli asi veel täies jõus ja elus, oli aasta oli kaks tuhat kolmteist kui kui kelguhoki võistluses omad viimases võis Eesti koondisena, ka klubina. Ja toonane Eesti Paraolümpiakomitee nüüd on jälle see peatükk, mille kohta on kirjutatud „Nutt ja hala“. Aga toonane Eesti Paraolümpiakomitee võttis vastu väga raskesti mõistetava otsuse. Nimelt meil oli plaanitud kaks tuhat kolmteist aastal minek MMB divisjon, teine divisjon Jaapanisse. Ja vahetult ennem seda sõitu selgus tõsiasi, et kaks tuhat kolmteist aasta eelarve kelguhoki real valitseses väga ümmargune null. Miks selline otsus vastu võeti, on toonaste otsustajate südametunnistusel. Ma kahjuks ei olnud tollel hetkel laua taga ja mitte ainult mängijana, aga eeskätt ka sinu alalt, mis on asjade tutvustamine, selgitamine, näitamine ja ja olemasolu vajalikkus. Mis ju, mis turunduse teema on. Oleks tegelikult tollel hetkel, kus me olime saanud Eesti Kaitseväes tulnud noored väga vihaselt, väga ägedad, väga sihikindlad, mehed omale liituma. Meie arv oli suurenemas. Meie treeningutel tekkis uus hingamine ja mõte. Aga no see otsus on, on selline ja tuua tagasi vankrisse ühest lahti ühte lahti lastud asja on alati palju keerulisem kui hoida. Et see oli see lõpp, veel kord ma ei ole, ma ei ole pädev vastama, mis olid alused, ma olen rääkinud nende inimestega, kes toona selle otsuse vastu võtsid. Seal oli sellist natukene häbelikust, varbaga liivas sonkimist, tegelike selgitusi ei jagatud, ma võin aimata, toonane rahastus mis ei ole võrreldav täna hetke Eesti Parolümpia rahastusega tervikuna, oli täiesti teisest suurusjärgust. Vääringuline vahe ma arvan on on tänasega võrreldes kuus korda. Ja ja tollel hetkel oli tõenäoliselt terve rida spordialasid, mis olidki tulemuslikult võib olla ka harrastajate seltskonnas edukamad. Kas ka tähelepanu püüdvad. Võib olla, et selles mõttes on kahju aga noh, see oli, seda ei muuda.

Indrek Petersoo: Seda ei muuda, kas seal ei võinud olla ka üks selline dimensioon, et kaks tuhat kaks Salt Lake Citys olid Eesti mängijat, kelguhokimängijat kohal kaks tuhat kuus, Torinos enam ei olnud ja kui sul ikkagi ei ole reaalselt seda olümpiamängudel või paraolümpiamängude siin ei ole mitte mingisugust vahet, väljundit siis vaikselt, vaikselt, vaikselt hakkab ka see üldine huvi taanduma?

Alar Õige: Nii nagu kõik maailma spordid olümpiale sealhulgas ka paraolümpiale saamine, käib läbi kvalifikatsiooniformaadi. Eesti kelguhoki esines ja esindas nii Euroopa Meistrivõistlustel täie eduga kusjuures, ma nimetan 2005 aasta olime me Zlinis Euroopa Meistrivõistlustel pronksmedaliväärilised. Me oleme võitnud teise divisjoni turniiri aastal kaks tuhat üksteist, mänginud A-divisjonis, esimeses divisjonis aastal kaks tuhat kaksteist. Et, et ma ei, mul hing ei luba nõustuda sellega, et me, et noh kuna ei olnud olümpiaspordi tegemise ainukene mõte ei ole olla olümpial. Sporditegemise mõte laiemas pildis on anda võimalus, toetada võimalust ja muidugi realiseerida ka tulemus.

Indrek Petersoo: Ma olen Sinuga täielikult nõus, aga siiski olümpia ja ka paraolümpia on ikkagi see, kus iga atleet ju tegelikult tahab ennast proovile panna. On olemas MM, EM-id, MK-sarjad absoluutselt, aga paraolümpia on see ikkagi créme de la créme kõigi jaoks.

Alar Õige: Kindlasti, see absoluutselt ja ei kuidagi teisiti. Aga aga kõik protsessid on maailmas, on pikaajalised ja kõikides protsessides on olemas selline õpetlik joon, sealhulgas ka mitte võitmisel, sealhulgas ka mitte saamisel. Ja tugev ei ole ju mitte see, kes ei kuku, vaid tugev on see, kes küll kukkunud, kuid on tõusnud püsti.

Indrek Petersoo: Absoluutselt. Kui palju Sa oled vahel salamisi mõelnud sellele, et mis oleks, kui üritaks kelguhoki Eestis jällegi uiskudele panna?

Alar Õige: Jah, ma olen seda mõelnud, ma olen seda ka arvutanud, mul on olemas kuskil mingisugused failid mingi hetke rahaliste seisudega. Mida oleks selleks vaja spordiinventarina, mida oleks selleks vaja mängijate hulgana. Kes, kuidas peaksid olema kaasas treenerkond, füsioteraapia ja mis tähendavad vähemalt võistlused, suuremad võistlused, nende kulud. Mul on seal matemaatika olemas ehk vastus sinu küsimusele. Jah, ma olen mõelnud.

Indrek Petersoo: Aga kuidas oleks mängijate perspektiiv, kas praegu hüpoteetiliselt oleks ka selline hea meeskond komplekteeritav erinevate Eesti linnade, asulate baasil?

Alar Õige: Täiesti võimalik, et ongi, meil on täna väga siin juba eelpool nimetatud paraspordialad nagu istevõrkpall ja ja ratastoolikorvpall aga ka terve rida tõenäoliselt üksik tegija, kes võiksid olla liidetavad. Mis tähendabki läbirääkimisi. Ma võin kinnitada, et selleks, et käia aastas näiteks kolmel kolmel turniiril mängimas, turniiri pikkust on nädalast kuni kuni kaheni, eks ole sõltuvalt osalevatest meeskondadest mis tähendab ju ju üle selle, et kuskil keegi aitab koguda raha või, või, või hooldada varustust või, või, või kogu selline materiaalsele poole on ka nende inimeste kirg, see mis peab võimaldama loobuda oma igapäevatöö kõrvalistest puhkustest. Tegelikuses keerama oma kõige lähematele mingiks hetkeks ka selja ja ütlema, et nüüd on see kui pereisa või pereema, maailmas on väga palju ka naiskelguhoki mängijaid, võtab kätte ja ja nüüd ongi kadunud. Ma ei räägi sellest, et see tähendaks nädalas kaks, kolm, neli korda jääl olemist, pluss sinna ette või järgi sellised füsioteraapilise venitused, treeningud, üldkoormusliku treeningud. Et see ei ole ainult nii, et tuleme kokku, kirglikud suitsumehed kustutavad oma tubaka tuhatoosi, raputavad piibud tühjaks, panevad riided selga ja lähevad. See on tegelikult see on, see on väga pikk protsess tööna, see on väga raske mänguna. Aga seda parem kui hakkab välja tulema või lausa tuleb välja. Milline on see tunne kui saad ikka littri väravasse saata, saad tõsta käed ja kõik meeskonnas. Jääl, pingil saavad seda teha.

Indrek Petersoo: Jaa absoluutselt, Sul on täiesti õigus, jällegi tasub meeles pidada, et see üheksakümnendate, nullindate maailm kas spordis tervikuna oli oli tänasega võrreldes hoopis teine. Siis esines selliseid hetki nagu, nagu sa hetk tagasi kirjeldasid aga täna on ka parasport muutunud juba sedavõrd professionaalseks, et kõikidel paraspordivõistkondadele on oma taustatiimid, elurütm, toitumine, lihas hooldus, kõik see on ka viidud nii viimase piirini, et sa pead sellega kaasas käima ja kui neid võimalusi ei ole, siis ka spordis tulemuse tegemine ei ole enam võimalik.

Alar Õige: Ta on keerulisem, ma ei oleks nii pessimistlik, et ma suudaks öelda ei ole võimalik. Hea tahtmise, hea juhuse ja püsiva töö korral on kõik võimalik. Loomulikult ka seesama näide kelguhoki. Täna mängitakse kolmes divisjonis, igas divisjonis kaheksa meeskonda, isegi kolmandast täna kaheksandat veel ei ole. Aga kohe tuleb. Meil on täna sellised haruldased riigid kelguhokit mängimas nagu meie jaoks müstika, Taimaa, India. Euroopas on riike väga palju, Euroopas on on täna kokku ei rohkem ega vähem kui umbes kolmteist tiimi, seda ka olukorras kui kui IPS-i rahvusvaheline Paraolümpiakomitee ei ole hetkel toetanud vene sportlaste, parasportlaste osalemist kolmteist tiimi. Me kunagi kui me kui kui meie mängisime, nüüd on jälle see taat istub siin kamina eest, nühib medalit põue puhtaks ja ja unistab. Meie mängisime siis kui oli MM-tasemel oli kolmteist riiki. Põhja-Ameerika on selles mõttes nagu õnnetus olukorras, seal üldse ongi kaks riiki, noh Mehhiko võiks ka olla. Küll see Mehhiko tuleb ka, päris hokis Mehhiko on ju täna juba ju ütleme noortetegijatena täiesti olemas. Nemad on kahekesi muidugi, nad on erakordne tase, erakordne kiirus. Korea erakordne kiirus ja ja võimekus ja struktuur ja muidugi harrastajate riiklik süsteem, näiteks Hiina kasahhid üritavad sama teha, venelased hoiavad oma kelguhokit üleval, mul on kontaktid siiamaani, aeg ajalt suhtleme küsimaks kuidas läheb ja ja milline on, milline on nagu meel spordi vallas. Et need kontaktid on olemas. Eks need kontaktid aitavad mul ka siiski natukene hoida selles mõttes kinni, et aga mis oleks, kui oleks.

Indrek Petersoo: Räägime ka natukene sinust teise teisest spordiarmastusest, sõudmisest. Kuidas sa sõudmise juurde jõudsid ja seal oma esimesi samme tegid?

Alar Õige: Sõudmine oli oli selline vorm ja viis kus kaks tuhat kaheksa aasta Olümpiaeelselt, kus meie toonane päris sõudmise, lubage tarvitada sellist vormelit Jüri Jaanson ja ja ja Hendrikson tulid hõbedale. Ka neljapaatides toona olla kaasas, tuli mul tuli mul selline mõte, kuna ma olin näinud ka Pekingi Paraolümpialt parasõudmise ülekannet et, et miks mitte, mis võiks olla takistuseks, et Eestis kokku panna sellised natukene väiksemad paatkonnad neljased, kahesed, mehi, naisi, ühesed, paadid. See võiks ju olla nendele inimestele, kelle jaoks vesi on loomupärane keskkond, hirmu pole. Austusega küll, et võiks olla ju nendele väljundiks ja ja õnnestuski toona kokku sobitada neljane üksik aeruline rool ja ka paatkond. Seal saab tarvitada ka, kuna sõudmine on ju jalgade töö. Kaheksakümmend viis protsenti liikumisest tekitatakse kellelegi, millegi muu kui jalgadega. Siis on seal lubatud näiteks tarvitada ka nägemispuudega sportlasi. Ja veel paadis olidki oli eessõudja, täis pime tüdruk Rea, Reale tervitused. Meil oli liikumispuudiline Jelena Piper, ka mina ja oli noormees Ahti Tomp väga sügava nägemispuudega inimene, kes vaatamata sellele on jooksnud Tallinna maratoni. Kahe tunni, neljakümne minutiga on sõitnud Tartu maratoni suuskadele. Valge vagu, sa ei näe ja sa sõidad ja sa tuled natukene üle kolme tunni. Sellel nendel aastatel kui tuldi kahe tunni, neljakümnega finišisse, viiekümnega. Et erakordse füüsilise füüsilise kestuse ja suutlikkusega noor inimene. Ja sellega me saime toona pandud selle neljapaadi sõitma, tegelikult meie jaoks, meie võimete kohaselt väga, väga kiiresti töötab koostööl. Et see, see oli jälle võrratu kogemus, kui sa saad selle paadi sirisema vees ja ja sa, sa, sa tegelikkuses saad selle vabadus astme, see sõudmise tõmme ei ole enam pingutus. Aga paat läheb.

Indrek Petersoo: Millised, millised olid selle paadi kõigi kõige silmapaistvamad stardid?

Alar Õige: Me olime, me valmistusime Londoni Paraolümpiaks. Me käisime kaks tuhat kaksteist aastal Pleedis, Sloveenias MM-il. See kindlasti, see oli meile esimene rahvusvaheline kogemus. Me jõudsime toona neljateistkümne parema hulka. See oli pettumus, see pettumus innustas meid olema kevadeks uuesti joonel, et Belgradis, Serbias sõuda kvalifikatsiooniturniiril ja sealne ebaõnnestunud stardist väljumine oli tegelikkuses see, mis meie sõidu toona lugesid, lugesid untsu läinuks, mul on sellest väga kahju. Ja siis tegin mina strateegilise vea. Et, et kuigi oleks pidanud, oli olemas võimalus ja oleks pidanud selle kasutama ehk niinimetatud wild cardi küsimist sõudemaailma, parasõudemaailma lippude ala laiendamiseks. Ma võtsin sellise natuke jonnakas sportlasena vastu otsused. Meil ei ole sellist tulemus, millega võiksime minna. See oli viga.

Indrek Petersoo: Ja küsimus oligi siis Londoni olümpiamängudes?

Alar Õige: Küsimusele Londoni mängude kohas ja toonane Rahvusvaheline Sõudeliit tegelikkuses ootas meilt seda, seda panustust ja ja kaasas olemist, aga jah.

Indrek Petersoo: Kui oleks võistkond Londonis startinud, kas ajalugu oleks läinud teisiti?

Alar Õige: Ma arvan, et selles mõttes oleks ajalugu läinud teisiti, et et meie järeltulijad oleks täna olnud paatides ja vees. Mul on väga hea meel, et väga raske lülisamba vigastuse üle elanud Tõnis Tartust võttis ühe paadi vedada ja ja ja proovis seda paari aasta kestel. Ma arvan, et täna oleks väga lihtne, väga lihtne minna sõudeklubides ma ei tea treenereite juurde või või leida Pärnust, Narvast, Viljandist, Tallinnast hingesid, kes tahaksid sooviks olla kaasas, kelle jaoks oleks väljakutse ja siht, see on olnud keeruline komplekteerida järgnevaid uusi valdkondi. Aga ma arvan on lihtsam muidugi.

Indrek Petersoo: Kas purjetamine on Sinu jaoks juba tänane harrastus või selline unistus tuleviku jaoks?

Alar Õige: Ta on nii harrastust nii unistus aga ta on eeskätt kõige rohkem siiski elustiil. Et see hakatuseks mainitud väikene soov, et et liikuda üle lageda vee ja ja vaadata kuidas ma saan hakkama, sättimata ohtu kaaspaatkondlasi. Et see mul ikka tõsiselt plaanis ja ja ennem kui, ennem kui selle selle aastanumber vahetub aastast kaks tuhat kakskümmend viis. Ma arvan, et ma olen ehk ületanud lausa Atlandi.

Indrek Petersoo: Sul on päris suured plaanid selles osas?

Alar Õige: Ja nimetatud tagumneid hetkel küll unistuseks, aga siht on küll selline, et ja tänu jumalale hetkel lubab seda tervis ja võimaldavad ka muud muud asjaolud ja kaasasolevad inimesed.

Indrek Petersoo: Väga kena, soovin Sulle Sinu unistuse poole pürgimisel palju edu. Aga parapurjetamine tegelikult on siin viimastest aastatest üks väga väga ilus näide. Ala areneb, on tulnud uued harrastajad, on olud stardid, võistlused, sellised tublid inimesed, kes tahavad ennast teostada. Ja Külli Haava loomulikult siinpool tunnustame ja täname, et ilma tema jõupingutusteta ei oleks parapurjetamine seal kus ta täna on. Ja soovime neile muidugi palju, palju edu edaspidi, edaspidiseks. Aga seda on tõesti fantastiline näha, kuidas inimesed tahavad teha, nagu sa enne mainisid, nutt ja ala ei aita edasi aga positiivne tegemine ei julge pealehakkamine on isegi rohkem kui pool võitu.

Alar Õige: Kindlasti jaa ja, ja ma väga loodan, et Külli initsiatiiviga on liitumas ka ka neid kellele seda sporti korraldatakse. Lisaks neile, kes täna olemas on ja ja ja loomulikult ainult pärituult, nii nii tegijatele kui selle asja asja hoidjatele kogu hingest soovides. Meil on täna olemas võimalused. Tõsi, nii nagu purjetamine ikka eeldab vähemalt ühe asja või kahe asja olemasolu see on tuul ja see on vesi. Et meil täna on võimalik seda rakendada. Need inimesed, kes soovivad selle alaga tegeleda, ma arvan seda, kas minu kontaktid või Külli Haab kontaktid on on lihtsalt leitavad ja ja seal tuleb hakata ainult proovima. Ja nii nagu meil Saaremaal öeldakse, et ei saa ükski tee ei vii mitte kuskile, ise tuleb minna.

Indrek Petersoo: Täpselt niimoodi. Millised on Sinu kõige meeldejäävamad paraspordikogemused, kas siis sportlasena või spordiametnikuna mõnelt suurvõistluselt?

Alar Õige: Mul on elu annab võimaluse kogeda vahetult olles nii sportlane kui ka seda asja korraldamas kelguhokit ja ja ka parasõudmist. Ma olen näinud kõrvalt neid pingutusi ja tegemisi mis tehakse kergejõustikus. Ma olen saanud ka ise proovida kätt aga selles valdkonnas ennast sportlasena üles nimetada ma kindlasti ei lubaks, oleks kohatu ja ebaaus nende suhtes, kes seda tegelikult on. Samamoodi ka ujumisega, et mul võib kodus kapis olla nii mõnigi medal. Kas see teeb minust sportlase? Ma ei ole päris kindel, ma olen näinud neid sporte nii selle koha pealt, millist pingutust nõuab tegelikult nende võimaluste tekitamine, süsteemi korraldamine ja järjestamine kui ka, kui ka sellest tulenev rahulolu kui meil tuli välja, koht on saabumas. Mis see olla võiks? Ma arvan, et sedasama kelguhoki läheks kümne aastane teekond minu jaoks päris palju pikem. Kogu Eesti kelguhokiajaloo jaoks veel kakskümmend aastat. Ja tegelikkuses ka ka ikkagi see rõõm näiteks treenerite silmis, nii parasõudmise poole pealt kui kui kui kelguhoki poole pealt, kui need õnnestumishetked on tekkinud, nagu ikka elus neid imelisi hetki on ju vähe aga nad on seda võrd väärtuslikumad.

Indrek Petersoo: Eesti Paralümpiakomitee teeb vähemalt minu hinnangul paraspordi edendamisel ja populariseerimisel väga tänuväärset ja järjepidevat tööd. Tunnustame siinkohal eetri kaudu meie head kolleegi Kaia Kollot, kes väga palju tõesti on selle nimel vaeva näinud ja suurepäraseid tulemusi saavutanud. Kuidas Sulle tundub, kas Eesti parasport on muutnud muutunud viimaste aastatega populaarsemaks, kas uusi harrastajaid tuleb pidevalt juurde? Mis meil selles plaanis on hästi ja kus sina näed suurimaid kitsaskohti tänasel hetkel?

Alar Õige: Mis on kindlasti positiivne on see, et meil paralümpiakomitee täna kus tegevaparaat on viis inimest laua taga on suutnud järjestada oma tähelepanu ja panustuse nii noortesporti, nii harrastussporti kui ka toetamas meie tippusid. Tippude toetamine on olnud läbi kolmekümne aastased Eesti Paraspordi ja Olümpiakomitee ajaloo on olnud kogu aeg tegelikkuses võimalus mööda hea. Me oleme täna panustamas märkimisväärselt enam noortesse. Meil on võimalused täna toimetada rahvaspordi ja siis rahvasportspordina mitte rahvasport sellise suhtluse võimalusena pelgalt, ikkagi spordina. Mis võiks, mis mis vajaks nagu täiendavat panustamist on see, et meie senine osalemine, mis on ka hakanud peale kuskil viis kuus aastat tagasi kui me panustasime omalt poolt ka Eesti kõrgharidusse. Et meil tuleks peale teadlikumaid klassiõpetajaid, teadlikumaid treenereid, kelle valmisolek liita tava spordirühmade, tava sporditegemiste juurde erinevat puuetega inimesi. Mõelda kui on kas või selle peale, et tegelikkuses täna Eesti Paraolümpiakomitee liikmeskonda kuulub kurtide sport. Meil on täna Eesti Sisemeistrivõistlustel saavutatud Tanel Visnapi poolt kolmas koht. Ja ärge tulge mulle ütlema, et see oleks teistest sportlase poolt olnud mingisuguse loobumise või loovutamise hinnaga. See on täieline tulemus. Et, et kui me saame meie õpetajaskonna, treenerkonna, spordiklubid, juhtkonnad paremasse valmisolekusse, kaasata neid inimesi, puuetega inimesed ei vaja üldjuhul mingit väga erakordset ruumikujundusliku ümberehitust ja loomulikult igasugused uksepakud, igasugused trepid on keerulised. Mõnikord ka võimatut aga aga me liigume ka selles osas paremuse poole. Ma arvan, et kui me suudame jätkata, sealhulgas sinu osavõtul ja ja tegemisel meie ühiskonna kui terviku informeerimist ja kajastamist ja ja kõrvaldamaks seda ürgset inimliku omadust, et mida ei tea, mida ei tunne, see on tõenäoliselt ohtlik kui me saame selle teema tõstetud tänasest veel paremasse asendisse siis ma arvan, et et me võime tegelikult olla uhked oma töö üle ja loomulikult tippude toetamine, tippude toetamine, nende treenerite toetamine, neile keskkonna loomine, võimalused, sealhulgas taastumine, sealhulgas treeningmetoodika juurde juhatamine, mis täna mujal maailmas tehakse ei ole see, kuigi me võime siin elada oma pisikesel maalapil ja vaadata, et no ei näe lõppu, järelt on suur. Gloobus on ikka märksa suurem ja seal on palju suuremad vahvaid kogemusi, mida saab noppida endale käepäraseks teha.

Indrek Petersoo: Tippude toetamisel kindlasti tunnustame meie teist head kolleegi Laura Rogenbaumi, Eesti Paralümpiakomitee spordidirektorit, kes teeb samamoodi suurepärast ja väga pühendunud tööd. Sinu jutu jätkuks lihtsalt üks väike meenutus Matz Topkinilt, mida ta on jaganud, et kui ta käis omal ajal veel koolis Matz teadupärast on siis sügava füüsilise puudega siis õpetaja kehalise õpetaja ikka jälle panin teda jälle referaati kirjutama ja siis ta mõtles. No kaua ma jõuan neid Erki Noolest need referaate kirjutada, et tahaks juba sporti teha ja siin ongi see mõtlemise küsimused leia füüsilise puudega noore inimese jaoks talle sobilik meelepärane sportlik harjutus, natukene loov, kaasa ta ja pane see spordipisik seal õues, seal põues vaikselt kasvama ja idanema ja mine tea kuhu mees või naine ükskord välja jõuab.

Alar Õige: Ja mitte ainult, mitte ainult need kes peaks suutma juhendada ja ja korraldada. Aga ka need inimesed, keda elu on jätnud millestki ilma või pole miskit kaasa pakkinud. Need inimesed peaks ka olema rohkem täis tahtmist ja ja soovi leida omale sobi ala, see on nii ka täiesti tervete inimestega täiesti kehaliselt, kehaliselt arenenud inimestega, et midagi ei ole teha. Mõnele ei sobi liikumine paadis aga ta saab suurepäraselt hakkama purjede all. Mõnel peab olema kindel maa ja jookseb, et, et et leia see oma aga see on elus ka kõikides muudes valdkondades. Sul peab olema seda õnne ja oidu, et jõuda selleni, mis on sinu oma.

Indrek Petersoo: Täpselt nii, üks väike reklaamikild ka siia ja vahele, jällegi meil on Paraolümpiakomiteel tulemas üks väga tore laste spordilaager mai lõpus, Käärikul. Kõik puuetega lapsed on kutsutud proovima erinevaid spordialasid, leidma uusi sõpru, veetma mõnusalt aega ja just selliste lastele suunatud väikeste rohujuuretasandi tegevuste kaudu ongi võimalik saada uusi paraatlejate juurde tuleviku tarbeks. Kui inimesed liigutavad ennast, tunnevad ennast hästi, nende tervis on tugev, see on ju peamine. Aga kui keegi jõuab sealt sellise väikese tõuke abil kunagi paraolümpiamängudele, võidab seal medali, no mis saaks meil sellegi vastu olla.

Alar Õige: Absoluutselt ja see ei ole mitte ainult pelgalt töö nüüd, siin pole vahet, kas see on, kas see on viis või viiskümmend noort tulevikutegijat. Nendel viiel ehk viiekümnel on tahad või ei taha on kaaskondsed. Nende inimeste tähelepanu, olemasolev olemasolu vajalikkus aga tegelikkuses tuleviku jaoks elu lihtsamaks tegemine on ju on ju see, mis on see, see vähim lähigrupeering. Aga sinna juurde juba siis ka see, kui need inimesed saavad paremini hakkama, mitte ainult selle pelga ühe liigutuse soorituse tegemisega. Nad saavad hakkama palju paremini kõikides teistes eluvaldkondades, mida, mida paraku, mida paraku elu ette veeretab. Et nii ta on. Nii ta on, et, et see on selline. Nii nagu elu ikka, see on kooskasvamise värk.

Indrek Petersoo: Aga kuidas Sulle tundub, kas ühiskond tervikuna, meie Eesti ühiskonna hoiak ja üldine suhtumine parasporti, parasportlastest puuetega inimestesse on kümnenditega muutunud?

Alar Õige: Kindlasti on, kindlasti on, inimesed on ühelt poolt oluliselt leplikumad, julgemad, abivalmimad mõistvamad kui kui seda siin pole vahet, nimeta kümme või kakskümmend või enamgi aastat tagasi. Teiselt poolt on, on parasport täpselt samas asendis, kui on meie igapäevases tegevuses kõik füüsilist pingutust nõudvad alad. Spordialad, et harrastajat kaasamine, leidmine, pingutusele suunamine seal pingutuse juures hoidmine on täna kahjuks hoopis teises võnkes, hoopis teises arusaamises. Ja parak, ega ega see, et meie ma ei tea ilmameistrivõistluste koondised alal see või teine või olümpiakoondisest alal see või teine on võrreldes ehk mõnda aega tagasiolnutega märkimisväärselt väiksemad. Võib olla mingites kohtades tulemusse pooled kasinad. Ega see on ju tegelikult mitte ainult pelgalt selles, et täna ei ole sellist tegijat. See on selline ühiskondlik tendents. Kuidas seda murda? Väga keeruline, kuidas panna kedagi tahtma.

Indrek Petersoo: Ega väga ei pane. Meie jutuajamine on olnud väga huvitav ja kaasamõtlemist pakkuv. Teeme saatele veel kiire lõppmängu, Pariis paraolümpiamängud 2024 seisavad ees, missugused on meie ootused ja lootused?

Alar Õige: Noh, seda võib igaüks iseenda käest küsida, kui ma võtan parasporti korraldava inimesena tänast olukorda, meil praegusel hetkel on kvalifikatsiooniformaadi läbinud ja ja väga suure tõenäosusega on Eesti Paraspordil olemas ujumises kaks kuni kolm inimest stardis, natukene sõltub sellest, mida mida paraujumist korraldab rahvusvaheline organisatsioon eraldab riikidele kohtadena. Aga Matz Topkin - A-norm olemas.

Indrek Petersoo: Robin Likson.

Alar Õige: Robin Likson on on on A-normatiiv täidetud, väga suure tõenäosusega on tal tee olemas. Susannah Kaul, ma arvan, et oma B-normile suudab ta noppida ehk juurde mõndagi ja ja siis meil võiks olla kolm inimest juba rajal.

Indrek Petersoo: Egert Jõesaar kettaringis.

Alar Õige: Just nimelt, Egert Jõesaar ja kettaringis, kelle tulemus, et mul on olnud rõõm näha nii tema isa sporditeed kunagi, kui kui Egerti innustunud pühendunud sporditegemist ja tulemuste paranemist. Mul on temale väga suured lootused. Muuseas ütlen siinkohal, et natukene sinu sellise mõttele Paraolümpiamängudele jõudmine muidugi on väga hea medalile jõudmine see on meie pisikese rahva kohta erakordselt super. Ma ei tahaks panna mitte ühelegi täna juba täitnud sportlasele peale kohustust või mingeid paineid. Aga aga ma arvan, et nende nelja hulgast võiks meil olla mõnigi väga tubli ja tõenäoliselt ka medalivääriline tegija. Meil on lootusi natukene pararatturite koha pealt. Janno ja ja Mari-Liis. Ma usun, et kui kõik asjad lähevad hästi, kui kõik märgid toetavad, siis võiks olla sealtki paraolümpiamängudele kaasatulijaid. Mul on väga sümpaatne see, et Eestil on uus paraspordiala, nagu on paratriatlon ja seda hoidev inimene

Indrek Petersoo: Laura-Liis Juursalu

Alar Õige: Just nimelt, et et tema jaoks kindlasti on väljakutse sinna jõuda. Aga ma arvan, et ei ole ka mitte midagi võimatut olla maailmas, paraspordimaailmas ikkagi väga väga väga esirinnas ja ja kui kõik hästi läheb, siin on kolm punkti. Meil on teisigi tublisid sparasportlasi, kes täna üritavad pingutada normatiivide täitmise nimel. Kas sealt juhtub nüüd ja praegu. Ma oleksin väga rõõmus, kas seega võiks juhtuda? Mina ei tea, aga elu näitab ma igal juhul loodan kogu südamest ja panustan nii kui see minu võimuses on. Nii nende inimestega kellel juba on, kui need kes tahavad spordi tegemisse, hoidmisesse, toetamisse.

Indrek Petersoo: Millisel määral mõjutab agressorriikide Venemaa ja Valgevene nii-öelda neutraalsete individuaalsportlaste osalemine paraolümpiamänge? Tõsi, praegu me räägime ikkagi võimalikust osalemisest.

Alar Õige: See see võimalik osaline osalemine on kohati juba vaated kindel kuna kuna nii Rahvusvahelise Olümpiakomitee poole pealt on tehtud möödakäigud ja võimalused. Samamoodi on paraku ka Rahvusvaheline Paralümpiakomitee IPC on võtad kätte ja otsustanud, et juhul kui nemad kätt ette ei pane. Ma ei ole mitte kunagi pidanud lugupidavaks tegijat nõudes seda, kui kui mingis neis sõltumata kaugemad protsessid jäetakse lahendada kõige põhilisemal tasandil. Aga spordis ei ole ühtegi põhilisemat tasandit kui on sportlane. Eks treenergi aga kui riigid võtavad vastu otsuseid niikuinii võetakse vastu nii tublisid otsuseid kui ka mitte tublisid või vähem tublisid. Nüüd selle otsustamatuse veeretamine sportlase õlule on tegelikult see, et lugupidamatu otsustaja enese suhtes, aga kakelungi jäetakse mujale ja ja ja olgu see siis võib-olla niimoodi teisipidi öelduna, et ma ei poolda. Aga mul hetkel pole väga midagi teha siit, nädala pärast ma olen tõenäoliselt Riias, kus toimub Euroopa Paraolümpiakomitee erakorraline plenaaristung, mille käigus arutatakse ühte ainust teema, et kas Euroopa Paraolümpiakomiteel, mis on kontinendi esindaja noh vähemalt peaks olema. Kas tal võiks olla juhuslikult oma selge arvamus, mis ei klapi rahvusvahelise paraolümpiakomitee arvamusega? Elame näeme, nädala pärast targem.

Indrek Petersoo: Teeme niimoodi! Aga saate lõpetuseks Alar, mida sooviksid kõikidele meie kuulajatele omalt poolt öelda?

Alar Õige: Elus aitab olla ja edasi minna kaks asja. See on tahe, muuseas ma ei ole maailmas mitte kuskil poodi, kus müüakse tahet. See on tahe ja see on rõõmus meel. Neid kahte asja ei tohiks eales ei üheski olukorras, ei üheski tegevuses unustada. Ja ärge sukelduge nad iseendasse. Maailm on väga rõõmus koos olemise ja koostegemise koht.

Indrek Petersoo: Alar, suur tänu Sulle nende heade soovide ja kõikide nende mõtete eest, mida sa lahkelt meie kuulajatega tänases saates jagasid. Soovin sulle kõikide unistuste täitumist ja elagu Eesti!

Alar Õige: Elagu Eesti parasporti ja ja olgu meist igaühel omad unistused!

Indrek Petersoo: Suurepärane. Head sõbrad selline oli seekordne saade sarjast „Tõelised Võitjad“. Paras spordi podcast valmib Delfi ja Eesti Paraolümpiakomitee vahelises koostöös. Stuudios oli täna külas Alar Õige saatejuhiks Indrek Petersoo. Meie tegemisi toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis, aitäh kuulamast ja uute kohtumisteni!

Alar Õige: Kõike head!