Väärkohtleva käitumise mõiste spordis on ajas muutunud. Kui algselt peeti mõiste all silmas füüsilist vägivalda, siis nüüd hõlmab termin füüsilist, vaimset ja seksuaalset väärkohtlemist ning hooletusse jätmist ja ületreenimist, kirjutab novaator.err.ee.

Tartu Ülikooli spordi- ja soorituspsühholoogia lektor Aave Hannus selgitas, et väärkohtlemine spordis on struktuurne probleem ja otsapidi süsteemi sisse kirjutatud. „Kuidas treenereid tunnustatakse ja premeeritakse, tingib otsapidi selle, et inimesest üritatakse iga hinna eest maksimum välja väänata. Võib tunduda, et eesmärgi nimel sobivad kõik vahendid,“ sõnas ta.

Hannuse juhendatava Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi bakalaureusetudengi Marta Mändla hiljutine uurimistöö keskenduski uskumustele, mis väärkohtlemist normaliseerivad. Mändla uuring oli osa Hannuse uurimisprojektist, mille eesmärk on püüda mõista sportlaste väärkohtlemise leviku ulatust ja põhjuseid Eestis.