Oma viimase mängu Premium liigas (nüüd A. Le Coq Premium liiga) pidas Orgla aastal 2012 ja seda Paide Linnameeskonna särgis. „Ma olen ka mõelnud, et kuidas minust siis treener sai, siis tegelikult ilmselt sellepärast, et mul ei ole praktiliselt kunagi väravavahtide treenerit olnud. Koondises ja Floras korraks oli, aga ma olen pidanud treenima ennast kogu aeg ise,“ meenutab 12. hooaega FC Flora meeskonna juures ametis olev Orgla. Aeg on edasi läinud, aga väravavahtidele eraldi treeneri palkamine pole Eestis klubide jaoks siiani prioriteet ja kohati saab seda mõista, aga tänapäeva jalgpalli vaadates ei saa me üle ega ümber mitmekülgsete puurilukkude olulisusest. Võtame näiteks mängu ülesehituse - head väravavahid suudavad palli toimetada otse vabale mängijale, õigesse kohta ja õigel ajal, et sealt siis saaks värav sündida. See kõik tuleb aga tänu igapäevasele koostööle väravavahi treeneriga.

„Täna on meil raske, eriti noortes. Meil käis üks Portugali väravavahtide treener Eestis, läbi Jüris Sahkuri, ja ütles ühe väga hea lause. Ma võin vanustega mööda panna, aga et kuskil 13. eluaastani äkki, et teil on väga-väga head väravavahid, tal on Portugalis sama head väravavahid, aga peale seda jääte te nagu nii maha. Ja see ongi see vahe, et me ei treeni neid, nemad treenivad,“ ütleb Orgla otse ja ausalt.

Mida teha mängijana või peatreenerina, kui klubil pole võimalik väravavahtidele eraldi treenerit palgata? Mis on raskeim väravavahiks olemise juures? Millised on kõige olulisemad oskused ühe puuriluku juures? Neile ja teistele seotud küsimustele saab vastuse just sellest episoodist.

Kui see on sinu esimene kord meie podcasti kuulata, siis tere tulemast ja aitäh, et tulid!

Saatejuhid Getriin Yalin ja Marie Kikkas ning Aiko Orgla.