Äsja Unibet Arenal Eesti ja Leedu vahel peetud korvpalli EM-i valikturniiri mäng näitas, et (kannatuste) piir on ületatud. Tribüünidele pääses 6471 pealtvaatajat, ent üle 3000 jäi ukse taha. Kuidas saaksime korraldada mõnd suurüritust, publikut paeluvat mängu või rahvusvahelist tiitlivõistlust, kui Eesti suurimasse spordihalli mahub vaid käputäis rahvast?

„Mul pole midagi selle vastu, et meil ehitatakse uusi teatrihooneid, ooperimajade kõrvalehitisi, suuri raamatukogusid, vägevaid kultuurikeskusi, hiiglaslikke muuseume, vajalikke filmilinnakuid, muusikamajasid, manufaktuure ja kõike muud. Kõik vihjab sellele, et kultuuris on betoonivalamiseks raha küllaga. Aga, pagan võtaks, sport on osa kultuurist ja pallimängud vajavad endale väärilise suurusega kodu. Teeme ära,“ paiskas hea kolleeg Eigo Kaljurand oma kommentaaris hinge tühjaks. Õigustatult.