Esimese poolaja viimasel minutil oli seis Eesti poolelt vaadates 34:43 ja vastaste liider Nenad Dimitrijević tegi, mida ise tahtis. Ise patustati ridamisi palli kaotades, ideed paistsid justkui otsas olevat. Tekkis küsimus, kas kordub augustikuine Eesti-Tšehhi OM-eelvalikturniiri mäng, mis eestlastel ebaõnnestus? Või suisa 2007. aasta matš, kus Eesti Skopjes täiesti lössi vajus?

Tagantjärele targana võib öelda, et ei juhtunud kumbagi. Enne riietusruumi minekut vähendas Artur Konontšuk vahe seitsme punktini ja sealt naastes läks Eesti kolme minutiga ettegi.

Kõik näis loogiline. Põhja-Makedoonia polnud kaugeltki nii tugev ja ühtlase tasemega kui 17 aastat tagasi. Ja Kale spordihalli kardetud karukoobas... Kõik 1500 istekohta on täitunud ja Balkani hõngu on tunda. Aga mitte midagi sellist, mida Eesti tuumik poleks varem karjääri jooksul kogenud.

Ometi polnuks välistatud, et Dimitrijević ja kodustatud ameeriklane Ethan Happ tassivad Põhja-Makedooniale kahekesi võidu ära. Miks nii ei läinud ja miks Eesti ikkagi saalist rõõmsana lahkus?