Eesti tsikliäss varastati Prantsusmaal paljaks. „Süsteem lõi mulle jalaga p***e!“

Eesti mototriali sõitja Keity Meier kurtis sotsiaalmeedias, et langes Prantsusmaal kelmide ohvriks.

Meieri sõnul leidis intsident aset Valance’i linna läheduses, kus naine soovis teha unepeatuse.

„Ärkasin üles kaunil valentinipäeval, päike piilus aknast sisse, linnud siristasid ning temperatuur meenutas juba Eesti keskmist suve (10°). Ronisime voodist alla, vastu võttis meid Frida (rosinasilmadega hurdake) liputas meile saba ja küsis õue. Siis hakkasime aga märkama.. Ohho.. Kes ukse öösel lahti jättis.. Ohhoo.. Kuhu ma küll oma jaki panin (mille taskus mu rahakott kõikide võimalike kaartide ja dokumentidega + pass).. Ohhoo.. Kus on seljakott? Kus on teine seljakott? Kus on kolmas seljakott? Kus on vöökott? Aga igatahes.. Hakkas kohale jõudma, et keegi kuri inimene on meil öösel külas käinud ja meid tegelikult täiesti paljaks teinud,“ meenutas Meier ebameeldivat vahejuhtumit.

Telefoni jälitusäpi abil õnnestus Meieril tuvastada, et kogu krempel on temast juba 230 km kaugusele lõunasse reisinud. „Vaatan seda pilti ja keeldun uskumast. Noh.. äkki on siin siiski mingi viga.. äkki mu silmad valetavad mulle.. kas ma magan? Mis toimub? No siis ikka jõudis kohale, et mu asjad ikkagi siin ei ole. Astusin bussist välja… ja lasin häälepaelad valla. Hingasin sisse välja.. Okei. Helistame siis politseisse.“

Meieril soovitati otse jaoskonda pöörduda, kuid sealne inspektor tunnistas, et kohalikud seadused ei luba neil midagi ette võtta ja oma asjadega peab eestlanna ilmselt hüvasti jätma. Tsikliäss ei heitnud aga meelt ning otsis vargad ise üles. „Ma ei saanud midagi parata, ebaõiglus ei lasknud olla ja võtsin suuna sinna, kus mu seljakott parasjagu oli. Poolteist tundi hiljem jõudsime Marseille’sse (hiljem googeldades saime teada, et tegemist on Euroopa nr 2 kuritegeliku linnaga). Lähenesin parklale ja jätsin auto seisma. Nägin juba eemalt mingit mustlaslaagrit ja seal oli vähemalt kaks perekonda, 100 last ja kolm mafiosniku välimusega mustlastüüpi. Kui ma autost välja astusin, siis meie pilgud kohtusid ja sain aru, et nad tundsid ära mu kaubiku, mida nad öösel olid külastanud.“

„Läksin nende laagrisse, arvuti asukoha raadius muutus aina täpsemaks. Polnud kahtlustki, et mu kraam on seal. 10 minutit tulutut lolli mängimist ja Google translate’i edastusel tehtud õiendused ei viinud kusagile.. Tõmbasin taskust välja pipragaasi, hakkasin ringi käima ja juba värvikamal toonil õiendama, et raisk andke mu asjad tagasi. Mitte midagi. Vehkisin sellega ringi, kolasin nende karavanides.. No kurat. Alla nad ka ei andnud. Oeh.. okei..“ jätkas ta.

Seejärel otsustas Meier politsei kohale kutsuda, aga nagu teda varasemalt oli hoiatatud, siis kasu sellest polnud. „Samal ajal koristasid nad oma mustlaslaagri ära, käisid harjaga tänava üle ja maalisid täitsa teise pildi. Mehed mafjosnikud peitsid ennast autosse ja panid uksed-aknad-luugid kinni. Politsei tuli kohale ja tegime pisut juttu.. Siis nad läksid sinna, tulid tagasi ja ütlesid „sorri, me ei saa midagi teha, meil ei ole ühtegi juriidilist õigust nende autosid läbi otsida. Ma seisin oma koti kõrval, aga mitte keegi mitte midagi teha ei saa. Süsteem lööb endale ja mulle jalaga perse. Politsei soovitas meil sealt koheselt lahkuda, juhul kui oma elust hoolime, sest see pidavat olema Marseille kõige ohtlikum kant. Nad ise jäid veel seda seltskonda jälgima, et nad meile vähemalt järgi ei tuleks.“

Meieri hinnangul ulatus varastatud asjad väärtus 10 000 euroni. „Jäime ilma 2 arvutist, Fujifilm kaamerast, GoProst koos kõigi tarvikutega, 2 objektiivi, välk, sularaha, polari käekell + vöö, switch, mu kuradi lemmikud püksid, mõned trussikud, ankeri kõlar, kõvaketas hindamatu sisuga (swissoteli materjal + vlogi kraam mu MM teekonnast), närvirakud, rahakott koos kõigi võimalike dokumentidega... Ma pole isegi veel päris aru saanud, mis kõik on kadunud.. Siiani avastan veel pisemaid asju, mis kõik ära võeti. Kahju tiksub vaikselt juba ümmarguse 10 000€ juurde.

Positiivne on siiski üks asi! Kongis nad ei käinud ja motikad ning kõik sellega kaasnev on alles ja saan trenni teha.. Ent minu ja Kristeli töövahendid.. kogu videotehnika. Kõik mis oli selleks, et saaksin oma teekonda inimesteni viia. Ma ei teagi… Elu saadab õppetunde.. Ole tänulik? Ee.. Aitäh? Loodan, et samm tagasi on vahest vajalik selleks, et siis kaks jälle edasi astuda. Asjad on asjad ja kuni mul on mu käed ja motikas, siis tegelikult on mul kõik olemas!“ kirjutas Meier lõpetuseks.