Väärkohtlemine spordis. Miks ohvrid oma lugusid alles aastaid hiljem räägivad?

Iluuisutreeneri Anna Levandi ümber lahvatanud skandaali puhul on avalikus ruumis küsitud, miks ei ole lapsed ja lapsevanemad rääkinud oma muredest ja kaebustest otse treenerile, vaid on teinud aastatetaguste juhtumite kohta anonüümseid avaldusi või rääkinud neist meedias. Spordikaplan Elina Kivinukk pakub sellele ühe võimaliku vaate.

Millised väärkohtlemise ilmingud Levandi kohta esitatud süüdistustest paistavad? Kust jookseb piir karjumise ja solvamise vahel? Need on küsimused, mis on pärast kolmapäeva hommikul lahvatanud skandaali avalikus ruumis (s.h. sotsiaalmeedias) tõstatunud ja mille üle peetakse tuliseid vaidlusi.

Spordikaplan Elina Kivinukk toob välja, et väärkohtlemist esineb spordis ja loovvaldkondades (muusika, teater, kujutav kunst) nelja liiki: füüsiline (sakutamine, löömine, asjade ära võtmine), emotsionaalne (kiusamine, ebaviisakad naljad, solvavad ütlused), seksuaalne väärkohtlemine ja hooletusse jätmine (ignoreerimine, siia alla käib ka näiteks treenitavale joogipausi mitte lubamine). Kõik need on välja toodud ka Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutuse 2021. aastal alaliitudele koostatud väärkohtlemise-teemalises juhendis.