KUULA | „Tõelised võitjad“. Robin Liksor: võistlemine annab võimaluse ennast ületada!
Paraspordi podcasti „Tõelised võitjad“ kolmandas osas on külas Pariisi paraolümpiamängude A-normi täitnud ujuja Robin Liksor.
Tallinnast pärit Liksor õppis Tallinna Reaalkoolis ja Eesti Kunstiakadeemias ning töötab ettevõttes Nefab Packaging OÜ pakendidisainerina. Ilma vasaku käeta sündinud noormees alustas ujumistreeninguid juba lapseeas ning jõudis 2021. aastal peetud Tokyo paraolümpiamängudele, kus ei pääsenud õnnetu intsidendi tõttu starti.
Tänaseks on Liksor taas tahtmist täis ning soovib eelseisvatel Pariisi paraolümpiamängudel hea tulemuse saavutada.
„Võistlemine annab võimaluse ennast ületada - näidata nii endale kui ka teistele, et trennis tehtud töö tasub ära ja võid selle üle uhke olla! Tiitlivõistlustelt pole ma seni medaleid võitnud, kuid olen iga aastaga aina kiiremaks ja tugevamaks läinud. Areng on olnud pidev ja see aitab ka ennast tiivustada,“ leiab saatekülaline.
Robiniga vestlevad Maikel Mõttus ja Jüri Lehtmets.
Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.
Saate transkriptsioon vaegkuuljatele:
Maikel Mõttus: Tere, head kuulajad veebruarikuus. Eesti Paraolümpiakomitee ja Delfi koostöös läheb eetrisse raadiosaade Tõelised Võitjad ning selle valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Minu nimi on Maikel Mõttus ja sõbrapäeva õhtul on minuga siin ka kolleeg Jüri Lehtmets.
Jüri Lehtmets: Tervitus.
Maikel Mõttus: Tervitus. No ja loomulikult on meiega siin stuudios taas üks tubli parasportlane Hr. Robin Liksor. Tere õhtust Robin.
Robin Liksor: Tervist.
Maikel Mõttus: Noh kas oled väga kurb, et pead seda tänast õhtut meiega siin veetma?
Robin Liksor: Ei ole, selles mõttes ju podcasti kogemust kui sellist ikkagi väga ei ole, et see on alati uued kogemused, on ju toredad.
Maikel Mõttus: No siis on suurepärane, et me saame seda võimalust sulle täna pakkuda, aga teekski küsimustega siis kohe algust, et teemasse ilusti sisse minna. Kuidas sa sattusid enda valitud spordialaga tegelema ja kaua sellega tegelenud oled?
Robin Liksor: Pikk lugu on siis põhimõtteliselt see, et esimest korda ujumisega puutusin kokku viieaastaselt kui vanemad mind ujumise algõpetusse panid ja seal ma mõned aastad käisin kuni enam-vähem ujumise selgeks sain ja siis peale seda hakkasin tegelema rohkem kergejõustikuga. Siis kui läksin kolmandasse klassi, siis oli meil ujumise algõpetus koolis ja seal sealne treener ütles mulle, et ma võiksin ujumist ikkagi proovida, tuli kuidagi jube hästi välja. Siis jõudsin treeneri Õnne Pollisinski juurde ja sealt hakkasin edasi treenima. Ja praegusel hetkel treenin siis Kalevi Ujumiskoolis Mart Mandli all ja aastaid kokku, keeruline matemaatikaga, kas nüüd hakkasin viieaastaselt.
Maikel Mõttus: Ümarda natukene.
Robin Liksor: No ütleme siis ümaralt kakskümmend aastat.
Maikel Mõttus: Kakskümmend aastat. Kui vana sa ise oled?
Robin Liksor: Ise olen kakskümmend neli.
Maikel Mõttus: No väga-väga tubli meile sellist ujumistaaži ette näidata. Jah, aga tore, et sa ikkagi jõudsid siis selle juurde tagasi, mis võib-olla alguses tundus, et pole päris see, aga nüüd tuleb välja, et on täiesti sinu teema.
Jüri Lehtmets: Aga mäletad sa oma esimest treeningut ja mis emotsioonid jäid esimeselt võistluselt kõlama?
Robin Liksor: Esimeselt võistluselt, see toimus Tšehhis ja, ja ma arvan, ma olin kaksteist, kolmteist kusagil seal ajavahemikus. Ja, ja ega alguses esimene sihuke väljamaal olev võistlus ongi see, et ega närv on suur ja pinge on peal ja ei tea kus olema pead ja, ja mis mida tegema ja kuidas, aga noh treeneri tavaliselt on selles juba vilunud ja oskavad ikkagi suunata, et kuhu minna ja mida teha, et sellepärast need treenerid ka seal ju on.
Maikel Mõttus: Just aga, aga just ka se esimene treening, et kuidas sul see meeles on?
Robin Liksor: Esimene treening vot.
Maikel Mõttus: Hästi ei ole või?
Robin Liksor: Selgelt enam ei ole.
Jüri Lehtmets: Ei ole jah?
Robin Liksor: Kuna nendega on see, et noh, ujumistrenni on juba piisavalt palju olla selja taga.
Maikel Mõttus: Arusaadav.
Robin Liksor: Et on, aga eks ma arvan, et see esimene ujumistrenn ekstra oli ikkagi natukene jällegi hirmus, et väikse lapsena nii uued asjad alati natukene hirmsad. Et noh, jällegi see uus keskkond ja mis ma tegema pean ja kas ma ikka saan õigesti aru asjadest ja selline, aga eks ta ajapikku tuleb ja, ja sealt sealt töötad edasi.
Jüri Lehtmets: Kuidas üldse üks ujumistrenn välja näeb?
Robin Liksor: Kuidas üldse üks ujumistrenn välja näeb.
Maikel Mõttus: Natukene.
Robin Liksor: Natukene? Üldiselt lihtsakoelised on need, et alguses võimled ennast basseini kõrval soojaks, hüppad basseini, siis teed basseinis soojenduse, siis on nii öelda sihukene põhiosa, mis on siis sihuke tavaliselt intensiivsem ja, ja kui selle saad tehtud, siis on nii öelda maha ujumine, lõdvestus ja siis tegelikkuses on trenn tehtud.
Maikel Mõttus: No kõlab loogiliselt, ütleme niimoodi. Et ja, ja siis siis on ainult vaja vaja seda teha.
Jüri Lehtmets: Et tavaline trennihundi loogika.
Maikel Mõttus: Tundub küll nii selle selle jutu põhjal. Aga mina küsiksin sult seda, et mida annab sulle võistlemine ja millised on sinu enda arvates suurimad saavutused võistlustel?
Robin Liksor: Mida annab mulle võistlemine? Peamine põhjus ongi, ma arvan, see, et võimalus ennast ületada, et jälle näidata nii endale kui ka teistele, et see nii öelda trennis tehtud töö tasub ära, et see ja et sa saad selle nii öelda üle uhke olla. Ja parimad võistlused, ütleme niimoodi, et tiitlivõistlustelt hetkel ma veel medaleid võitnud ei ole aga olen ka seda varasemalt öelnud, et ma arvan, ma küll mille üle ma kõige rohkem nagu uhke ma olen, on see, et mul on iga aastaga aina kiiremaks ja tugevamaks läinud. Et see areng on kogu aeg nagu toimunud ja, ja see on see, mis nagu aitab sul ka edasi pushida nii öelda.
Maikel Mõttus: Ja see on nagu öeldakse, et spordis sa võistled ikkagi küll teistega ka siiski iseendaga.
Robin Liksor: Nii ta on.
Maikel Mõttus: Tundub, et sul see asi on käpas.
Robin Liksor: Võib nii öelda küll, jah.
Maikel Mõttus: Väga hea. Kui sa oled enda endale suutnud pähe teha juba mitmetes asjades, siis loodame, et see ka nii edaspidi jätkuv.
Jüri Lehtmets: Aga kaua sa oled nüüd selleks paraolümpiaks ette valmistanud ja ja kuidas see välja näeb?
Robin Liksor: Selleks paraolümpiaks nüüd põhimõtteliselt, ütleme, et praegusel hetkel on törtsu üle aasta, tegelikult on ettevalmistust olnud, et eelmisel olümpial kahjuks starti jõudnud. Ja, ja siis peale seda ma võtsin ujumisest puhkuse. Jaa, jaa. Siis lõpetasin ülikooli ära ja siis läksin tööle ja siis mõtlesin natuke eluga edasi, et mida teha ja siis 2023. aasta alguses mõtlesin, et okei, et proovin ja nüüd praegu siis ongi törtsu aasta olen siis Mart Mandliga koos treeninud.
Maikel Mõttus: No kõlab tõsise tööna sellisel kujul. Et oled siis ka ekstra pingutanud või nagu teed niimoodi, et et teed, teed, teed ja siis enne olümpiat korra puhkad ja siis paned täie auruga võistlustel?
Robin Liksor: Jah, noh, praegu on ikkagi treeningkoormused päris kõrged, et ütleme niimoodi, et nädalas on tehniliselt kaksteist trenni või põhimõtteliselt, et see tempo on päris sihuke korralik ja ikkagi noh, nädala lõpuks oled selles mõttes, et päris väsinud.
Maikel Mõttus: See on, see on loogiline, et aga küsides sinult sellel samal rajal püsides küsimuse siis, mis on su eesmärk nendel olümpiamängudel, millist medalit ja kohta rihid, kui julged nii kaugele mõelda?
Robin Liksor: Sellega on alati see ka, et kui ei, küsib, et ma ei, ma ei ütle teistele välja mingeid lubadusi, me annaga endale otseselt kunagi lubadusi, et ja põhjus selle taga on tegelikult see, et noh, miks nii öelda ette mõelda, et tee, tee tööd, näe vaeva ja tuleb see, mis tuleb. Et kui ütlesid, et ta nüüd ma tahan kulda või ma ei tea, et tahaks finaali jõuda või mida iganes, et et ja siis pärast on see pettumus nii palju suurem, et võtta see, mida antakse lihtsalt.
Maikel Mõttus: See tundub väga ennastsäästvam ja taaskord nagu loogiline lähenemine, et tuleb, mis tuleb ja ja sa oled ju selle nimel tööd teinud ja küll, küll ta siis loodetavasti tuleb ka.
Robin Liksor: Küll ta loodetavasti tuleb.
Maikel Mõttus: Meie meie loodame ja ma usun, et sina on ka sügav, sügavalt südames loodad.
Jüri Lehtmets: Järgmisena uuriks, et kuidas sa tuled toime tagasilöökidega, nagu näiteks starti mitte jõudmine oli, et et kuidas august välja tulid?
Robin Liksor: Ega seal vähemalt nii öelda, kuidas mina sellest august välja tulin, oli see lihtsalt öeldes, et aeg ravib haavad, et ega kui ma sinna starti ei jõudnud, siis ega oli ikka päris valus ja ikka ikka raske oli ikka päris päris pikalt, aga, aga see ongi niimoodi, et noh, ütleme kohe, kui juhtus, siis on emotsioon väga tugev nädala pärast juba natukene vähem kuu aja pärast, veel vähem ja niimoodi. Ja lõpuks noh, see justkui jääb nagu minevikku, millest lihtsalt tuleb õppida ja edasi minna.
Maikel Mõttus: No siis sa oled õige strateegia nagu nagu valinud.
Robin Liksor: Jah, justkui ja noh, ütleme üle üldiselt kui on sihuksed raskemad asjad ka või midagi sellist, et noh, minu jaoks ongi oluline see, et korra vaatad lihtsalt tagasi, et noh kas seal oli tõesti midagi, mida sa oleks saanud teisiti teha või ei oleks, et lihtsalt seda korra nagu nii öelda tagasivaatamine on ka minu loogika.
Maikel Mõttus: Võib-olla sealt mõne õppetunni eks ole mistahes kujul.
Robin Liksor: Jah, täpselt nii.
Maikel Mõttus: Just, no väga, väga loogiline lähenemine ja loodame, et neid auke auke sind väga väga palju ei, ei taba. Aga ma küsin seda, et kuidas aitab sind su perekond ja teised toetajad sellel teel, kus on see kord nii ja kord naa?
Robin Liksor: Perekond aitab mind peamiselt sellega, et kuna kuna mu graafika on valdavalt tihe, et ütleme nädala sees kaks korda päevas trenni ja ka täiskohaga töö, et olla nii öelda see „supporti“ inglise keeles öelda.
Maikel Mõttus: Tugimeeskond
Robin Liksor: Tugimeeskond – ütleme täpselt niimoodi, et kodus oleks toit külmkapis ikkagi, et saaks kõhu täis ja et kui mingid asjad, et siis ikkagi saavad ka hoolt kanda ja ja see siis nii öelda mina saaksin siis keskenduda nii öelda puhtalt siis peamiselt spordi ja töö tegemisele.
Jüri Lehtmets: Mis tööd sa teed ka? Mis see ujumise vahele mahub?
Robin Liksor: Ujumise vahele mahub ma olen, lõpetasin ülikoolis siis sellise eriala nagu tööstusdisain ja praegusel hetkel töötan siis pakendidisainerina sellises ettevõttes nagu Nefab. Kus siis me toodame nii öelda just siukseid tööstuslike ettevõtetele pakendeid. Kujutage ette: näiteks ma ei tea, lennukimootorid ja akud ja ma ei tea kõik siuksed asjad, et mitte sihuke väikse väike pudi-padi, aga peamiselt siuksed nagu suuremad ja keerulisemad lahendused, mis nõuavad just siukest läbi mõtlemist nii öelda kuidas saada punktist A punkti B võimalikult turvaliselt.
Maikel Mõttus: No väga-väga põnev.
Jüri Lehtmets: Selge.
Maikel Mõttus: Sellest saame veel pärastpoole vestelda.
Jüri Lehtmets: Nii, aga mis on sinu unistused ja soovid spordiala võtmes järgmisel hooajal või või näiteks viie aasta pärast?
Robin Liksor: Koroona õpetas suht hästi, et võtta üks päev korraga, et ma ei ole väga palju justkui sihuke, noh, mingid tulevikuplaanid on justkui nagu ikka, aga suures pildis on ikkagi see, et käituda vastavalt olukorrale ja sellele nii öelda praegusele ajahetkele, et sellepärast ma ka väga palju nagu plaan endale ei just justkui nagu ei sea, et kuhugi võib-olla võistlustele või laagrisse, see on ikka selline nagu plaan, aga aga niimoodi midagi nüüd saavutada või sellist, et seda ma endale tavaliselt tihtipeale ei sea ja et on jällegi see, et hoiab lihtsalt mõtte lihtsamana.
Maikel Mõttus: Tundub jah, et siis saab nagu kõik asjad kõige paremini aetud, kui üle ei mõtle.
Robin Liksor: Jah just kui.
Maikel Mõttus: Võttes praegu sinu kogemuse põhjal.
Robin Liksor: Üle ei ole vaja mõelda tõesti.
Maikel Mõttus: No natuke peab siiski mõtlema kui ma küsin sult, et kuidas meelitada puudega lapsi ja noori paraspordiga tegelema ja kas sina näed juba kuskilt oma mantlipärijat tulemas? Võta hetk, kui sa tunned, et sa vajad seda.
Robin Liksor: See on väga hea küsimus. Nii palju ma võin öelda, et praegusel hetkel ma kohe mantlipärijat ei, ei oska kohe näha ka. Aga kuidas selle meelitamine on. On ikkagi see, et näitlikustada nii öelda seda väljundit, mis sellel on, et ega minul ka ei olnud see, ma ei arvanud ka, et ma selle paraujumise juurde niimoodi jõuan ka, et alguses oli niimoodi, et käisin lihtsalt trennis siis järsku oli treener ütles, et äkki teeks paar võistlust kusagil siin Eestis. Siis tegid paar võistlust Eestis, siis ütles, et kuule aga nüüd äkki läheks väljamaale.
Maikel Mõttus: Sind nagu natuke meelitati võistlema?
Robin Liksor: Mindi juskui meelitati võistlema jah.
Maikel Mõttus: Hästi meelitati.
Robin Liksor: Hästi meelitati ja tegelikult lõpuks oligi see, et noh, justkui sul tekib niisugune see kaif või see, et okei, et mul siin mingi ajavõistlustel ära, et prooviks nüüd järgmine kord jälle uut teha. Et noh, see on ka muidugi see, et kõik inimesed ei taha võistelda, et see on ka täiesti okei, et minu, minu inimese jaoks tundub näiteks just see võistlemine sihuke tore väljund aga kui, kui puhtalt nüüd näiteks tervisespordist või sihukesest harrastusspordist rääkida, et tuleb luua keskkond, kus puuetega lastel on mugav ja nad tunnevad ennast justkui turvaliselt. Et see on ma arvan see kõige olulisem punkt, et nad saaksid seal olla nemad ise. Ja siis siis sealt tekib ka see nii öelda see rõõmutunne, et midagi kui ma saaksin sporti teh, kus, kus teiste puuetega lastega näiteks.
Jüri Lehtmets: Et kohe tasub piitsutama hakata.
Robin Liksor: Ei, tõesti ei tasu piitsutama hakata, et tuleb nii öelda see lõbu leida seal, et igal inimesel see spordis lõbu on erinevas kohas, aga lõbu on sealt kindlasti võimalik leida.
Maikel Mõttus: No väga hea, kui nüüd teeme siin meiegi seda saadet pikalt, igaüks annab erinevaid soovitusi, siis saab sihukese väikse nõuandla kokku panna.
Jüri Lehtmets: Saab küll jah.
Maikel Mõttus: Et tänasest võtame kaasa alustame lõbusalt ja näed, päris tõsised tulemused ja eesmärgid on võimalikud.
Robin Liksor: Ja noh, ütleme jah, see teine koht on ka see, et noh see kommunikatsioon on võib-olla veel see teine koht ka, et noh et võib-olla mis ma ise olen ka märganud seda, et et noh puudega inimesi on tegelikult meie seas päris palju, aga võib-olla see info ei jõua nendeni või või nad ei tea isegi, et üldse siuksed võimalused on, et see on ka nagu üks sihuke, sihuke murekoht aga noh, seal jällegi teine koht on see, et kas see nii öelda puudega laps või puudega lapsevanemad soovivad seda või ei soovi ka, et noh seal on ka natukeneseda olukorda.
Maikel Mõttus: Tõsi see on see otsustav faktor, mis selle selle määrab aga samas kui tea, ei tea ju tahta seda, mida oleks tahtnud.
Robin Liksor: Täpselt nii ta on.
Jüri Lehtmets: Noh mõni lapsevanem mängibki selle peale ära. Võib olla läheb elu liiga keeruliseks, et peabki sinna trenni viima ja selle eest maksma ja nii edasi, et et mõnikord osadel on see demotivaator nii öelda.
Maikel Mõttus: See ka, aga loodame siiski, et neid teisi suunda mõtlevaid inimesi tekib aina rohkem.
Jüri Lehtmets: Ma loodan ka. Aga mis on antud spordialas aga see mida sa kindlasti peaksid teadma ja tegema milliseid isikuomadusi on vaja, et püsida selle juures?
Robin Liksor: Ujumine on selles mõttes natuke sarnanev nagu jooksmise ja rattasõiduga, et ta on valdavalt tuim ala just, et sa lihtsalt pead seda väga tihti, väga palju tegema, eriti ujumisel on see, et et see vesi on meie, inimeste jaoks nii võõras keskkond, et sa pead seal nii palju viibima ja kogu aeg hommikust õhtuni seda ühte joont seal põhjas vahtima ja kogu aeg ainult seda neid ringikesi teha, et ehk siis sul on tegelikkuses väga palju kannatust vaja, kannatust ja jaksu seda seda nii öelda teha aga, aga see mõnufaktor seal taga on ka see, et sa selles ujumises saab ikka ennast nagu korralikult läbi tõmmata, ütleme et, et see rahulolu peale seda kui sa oled midagi rasket ära ujunud, on jällegi nii erakordselt suur, et sealt see rahuloluga tuleb. Kui võrrelda näiteks mingi pallispordialadega või sellist, kus võib-olla seal on see tiimitöö ja see on see hoopis see näiteks lõbusam hetk. Võib-olla ujumisel on ka justkui analüüsimise oskus, et just täpselt see mida ma saan paremini teha, kuidas ma
saan paremini teha kooskõlastada treeneriga ja ka iseendaga mõelda, et, et kuskohas on need mida ma veel paremini saaksin teha või kus ma saaksin seda. Aga noh, see on ma arvan ka laialdasemalt teistes spordialades.
Maikel Mõttus: See vist peaks olema, aga saame tõdeda, et kuigi sa pole veel kaladega sarnaselt päris veeelukaks hakanud, siis sa oled siiski asjaga rahul.
Robin Liksor: Mhmh ja.
Maikel Mõttus: Vot väga-väga põnev ja mind jäi natuke kummitama see lause, et vesi on inimesele natuke niivõrd võõras keskkond, et arvestades seda, kus me inimestena välja areneme, siis ei ütleks ju, aga siiski sinu mõte ei ole vale ja nii et ma jään selle üle mõtlema. Ja aga ma küsin sult ka järgmise küsimuse. Oled sa mõelnud mida teed pärast sportlaskarjääri lõppu?
Robin Liksor: Jällegi kohe jään vastuse võlgu. Eks, eks ma kuidas ma siin ma eeldan, et sport minu elust ei lahku, et kuna ta on juba nii pikalt olnud, et sa võid spordi nii öelda minu käest ära võtta ka sportlased sa mu seest ära ei võta.
Maikel Mõttus: Suurepärane.
Robin Liksor: Et, et kas see jääb nii öelda siukseks tervisespordiks või kusagil mingi muu ala ei oska öelda. Et kindlasti tahan ka veel oma enda erialaga edasi tegeleda ja selles valdkonnas targemaks ja tublimaks saada, et et need on nii öelda see need on sihukesed kaks asja mida kuidagi tasakaalustada ja leida mingi koht.
Maikel Mõttus: Kas kas treeneri soovi ei ole hinges kuskil?
Robin Liksor: Eks, eks treeneril on ikka soov, et pushime veel ja teeme ja kõike, et aga aga noh, eks seal, aga see, et mingi hetk tuleb lihtsalt nii öelda selle tavalise eluga ka edasi minna, et et ei saa ka nii öelda lõpmatusse jääda sinna nii öelda basseini, kus justkui nagu sulverdama, et, et eks ikkagi noh, natuke on see, et eks palka tuleb ka kuidagi teenida.
Maikel Mõttus: Mõistlik.
Jüri Lehtmets: Vähemalt sportlase mentaliteet käib igal pool kaasas.
Maikel Mõttus: Tundub nii.
Jüri Lehtmets: Et sa leiad neid kohti kus paremini asju teha.
Maikel Mõttus: Just.
Jüri Lehtmets: Siis on meie selline lemmik küsimus, et mida teeksid miljoni euroga enda ja oma spordiala heaks?
Robin Liksor: Miljoni euroga? No kui aus olla ma tean, et kahjuks sellest miljonist eurost ei ole pääsu.
Maikel Mõttus: Me teame ka.
Robin Liksor: Ei ole piisav. Et, et aga, aga suures plaanis tahaks ikkagi seal peaks nüüd mingi hetk kunagi tulevikus tulema aga ikkagi täiesti korralik võistlusbassein Eestisse. Et praegusel hetkel meil ikkagi sellist viiekümne meetrist õigete standardmõõtude ja suurustega ujulat ei ole ja see tegelikkuses oleks meie spordialale ujumises nii para kui ka tavaujumises väga suur samm edasi. Et saaks ikkagi võimalikult head treeningtingimused meil ka siin Eestis olla. Et siis, ütleme, ma arvan, et see oleks sihuke koht kuhu nii-öelda justkui raha anda.
Jüri Lehtmets: Et lõpeks see spaaujujuate ajastu nii öelda.
Robin Liksor: Jah.
Maikel Mõttus: Kooseksisteerimine.
Robin Liksor: See spaa kooseksisteerimine tõesti. Aga see, et see ujula oleks hästi läbi mõeldud, et siin oleks ligipääsetavus oleks normaalne. Ja et tõesti võiks ka ujujate nagu läbi arutada, et mis on olulised asjad, et miks seda ujulat teha, et mitte jälle teha siukest pool liha pool kala varianti, et neid on meil piisavalt palju Eestis, et võiks olla ikkagi üks asi mis on ühe ühe mõtte jaoks.
Maikel Mõttus: No loodame, et keegi, kes meid nüüd kuulab siin täna ja siis me meie mõistes tulevikus või olevikus võtab selle mõtte siis endaga kaasa
Robin Liksor: Oleks väga-väga tore.
Maikel Mõttus: No selle peale jääme lootma ja mine tea, ehk õnnestub tulevikus ühiselt ka midagi ära teha selles osas. Aga räägime siis natuke rohkem sinust endast. Et kuigi sina ja sport olete niivõrd põimunud. Siiski küsiksin, et kes sa oled, kust tuled ja millega veel tegeled?
Robin Liksor: Olen Robin ja tulen Tallinnast, olen Tallinnas sündinud ja elan siiamaani samas kodus, kus ma elanud olen. Tegelen siis praegusel hetkel juba nagu varasemalt mainisin, olen pakendi disainer Nefabis. Enne seda käisin siis Eesti Kunstiakadeemias, ülikoolis tööstusdisaini erialal ja veel enne seda siis käisin kaksteist aastat sellises kooli nagu Tallinna Reaalkool ja peamiselt tegelengi siis ujumise oma erialase tööga ja kui vaba vaba aeg on siis tihtipeale kipub nii olema, et ikkagi satub see vaba aeg sisustatud oleme kuidagi spordiga. Et mulle meeldib väga discgolfi mängida ja teine sihuke suur lõbu mis mulle väga meeldib, on näiteks lauamängud, et see oli ka sihuke tore hobi mis ma avastasin koroona ajal enda jaoks. Ja ja need on sihukesed asjad millega ma väga palju tegelen, kui on, kui seda vaba aega üldse leidub kusagilt.
Jüri Lehtmets: Tekkis sul mõni lemmik lauamäng ka mida meeldib alati mängida?
Maikel Mõttus: Mida soovitad kuulajatele?
Robin Liksor: Oi no kindlasti hea lauamäng on „Katan“ ma arvan, et see on sihuke. Kui kui ei ole kunagi varem niisugust nii öelda natukene pikemat ja justkui jutumärkidega rõhutan siinkohal „keerulist“ lauamängu mänginud, siis ma arvan, et see on niisugune esimene koht, kust alustada.
Maikel Mõttus: Vot saate täna siit sellise soovituse endaga kaasa. Võtke ja proovige.
Jüri Lehtmets: Selgita oma sõnadega oma puudelisuse olemust, sest me oleme siiski kõigest podcast, kus kus inimesed meid ei näe veel.
Maikel Mõttus: Veel.
Robin Liksor: Veel ei näe. Ja mina siis sündisin ilma vasaku käeta, mis on siis kuni küünarnukini ja see ongi nii öelda justkui minu puue, et halvemaks või paremaks otseselt ei lähe ja nii ta, nii ta ongi.
Maikel Mõttus: Ise oled sa mis käeline muidu?
Robin Liksor: Olen paremakäeline, võib-olla oleks olnud ka vasakukäeline - mine sa kunagi tea, aga küll ümber õpid kui teist ei ole.
Jüri Lehtmets: Mulle on väga vahetu kokkupuude, et mul oli abist sõber Valev oli samas olukorras nagu sina. Siis ta meid abistades ikka ilmnesid need asjad mida peab teisiti tegema, et temal oli parim näide koristamine. Selleks, et asjad nagu tolm ära pühitud saaks, siis sa pidid terved riiulid tühjaks panema asjadest, siis tõmbas tolmu ära siis pidi asjad tagasi panema. Et tihti nagu, et arvas et saab kõigega hakkama, kuid siis ilmnesid sellised eripärad.
Maikel Mõttus: Eks neid tuleb ikka ette, et võib-olla küsingi korra veel täpsustuseks, et on mõni asi mis sa tunned, et natukene on sul keeruline või sa oled nii oma eluga, iseendaga harjunud, et ei tule väga ette?
Robin Liksor: Aga üldiselt jah, ma, ma ei tea, kas see on ka kuidagi vanemate õpetusest tulnud või kuidagi ise on see keskkond kuidagi niimoodi mind kujundanud, et ma ikkagi üritan võimalikult palju ise hakkama saada, et, et ei ei ole kuidagi siukest, et mitte midagi teha ei saa. Eks eks selles mõttes ikka asju, mis on natukene keerulised, liha lõikamine on kohe selline igapäevane näide mis on niisugune väga hea väljakutse sinna taldrikule, aga siis ma ütlen tavaliselt alati ka, et kui kui ühe käega nii öelda noaga seda liha ära ei lõika, siis ta ei ole piisavalt hea ka.
Maikel Mõttus: Väga hea, väga hea.
Jüri Lehtmets: Saad teistele suunata ilusti.
Maikel Mõttus: Kvaliteedimärk.
Robin Liksor: Kvaliteedi märk just kui. Aga aga jah, et eks ta pigem kipub olema jah, sihuke nii öelda niuksed, väiksed nii öelda igapäevased tegevused, et midagi siukest suurt üldiselt tegemata jää, et kui on ikkagi mingi suurem asi siis üritan kas siis kuidagi modifitseerida seda või muuta nii öelda seda, et mina saaksin seda teha või siis mingi mingite piirangutega saanud seda vähemalt teha, et selles mõttes ikkagi üritan teha neid asju kui kui mul ikkagi soovi on midagi teha siis selles mõttes tuleb ikkagi kuidagi katsetada ja proovida.
Jüri Lehtmets: Et tootedisainer lööb välja.
Robin Liksor: See vaat jah.
Jüri Lehtmets: Mida sa teeksid teistmoodi disainiga teistmoodi, et sul nagu lihtsam oleks? Mis sa avastan oled?
Robin Liksor: Jah noh see mis hea näide selles mõttes, et noh miks ma seda eriala õpin, ongi tegelikult puht ka sellepärast, et noh väiksest saati ma juba pidin natukene alati mõtlema, et kuidas mina saan midagi teha ja et kuidas see ka mingi teistmoodi variant töötab, et sealt nagu väga tuli ka see põhjus miks ma seda eriala õppima läksin. Aga mida ma muudaksin? Vot see on see on väga hea küsimus kohe niimoodi, kui tulistad.
Maikel Mõttus: Ei tule.
Robin Liksor: Kohe niimoodi ei tule, lööb mõtte jumala tühjaks.
Maikel Mõttus: Siis sa pead selle mõttega koju minema ja ja selle üle üle mõtlema, võid meile kirjaliku vastuse vastuse saata. Aga ma küsin sult, et kust sa võtad oma poweri ja mis on sinu ideaalne puhkus?
Robin Liksor: Minu power ma arvan justkui tuleb sellest rutiinist. Minu jaoks töötab see rutiin kõige paremini, et ma tean, et mul midagi on homme tulemas ja ja selle pealt justkui sõidan. Et, et ma ei ma ei saaks öelda, et, et jah, et mul nagu siukest naturaalset powerit on nii palju juskui. Et see rutiin on ma arvan see mis on minu jaoks peamine punkt.
Maikel Mõttus: Siis on hea, et ta sulle hästi mõjub, et ja sama jõuga, sama sport, millega sa igapäevaselt kaks korda päevas tegelased, et tunned, tunned nagu, et noh ma ei tea kui sa kui sa mingi aeg võib-olla nii intensiivselt ei ole seda teinud aga praegu teed stabiilselt, et tunned, et nagu on lihtsam elada.
Robin Liksor: Tead, ausalt öeldes: jah ja ei. Selles on oma võlu, et jah, sa saad selle rahulolu, et sa oled midagi toredat teinud nii öelda rasket trennis aga samas on see, et sa oled ikkagi konstantselt suht väsinud. Et see on see probleem ja ja noh tulles tagasi küsimuse juurde, et mis minu ideaalne puhkus on siis. Ma ütleks, et see on sihuke kombineeritud versioon sihukesest aktiivsest liikumisest ja natukene ka täiesti puhkamises puhkamisest, aga ma arvan suures pildis, mis seal taga on see, et tuleb korraks lihtsalt nagu puhkust anda nii kehale ehk siis nii öelda niisama puhata kui ka puhkust anda ajule, teha siis midagi siukest tegevust mis mis on sinu jaoks nii öelda mediteeriv ja mõnus. Et saaks sihukestest iga iga argipäevaprobleemidest ja muredest korraks eemale.
Maikel Mõttus: Siit kuulduks, et sul on asi paigas, mille üle on suur rõõm.
Jüri Lehtmets: Nii aga kuidas sa suhestud nagu ligipääsetavuse vajaduse ja abi küsimisega?
Robin Liksor: Otse ligipääsetavuse küsimus on alati sihuke hea küsimus. Ma tean, et see on meil suur probleem. Minu puudega justkui see nii suureks probleemiks ei ole kuna mul on ikkagi kaks tervet jalga all ja enam vähem ikkagi saan asjad tõstetud ja tehtud, et aga ütleme niimoodi, et ikkagi Tallinnas sellega veel hästi ei ole, et võib olla kui me nüüd juba vaikselt hakkame tänavaid nagu paremaks saama, siis siis hooned on veel ikkagi väga keerulised, et noh hea näide on ka just ujulad kontekstis, et eksisteerib selline tore ujula nagu Sõle ujula, et et seal justkui nagu on puudega inimestel olemas, aga näiteks pääsed ujulasse ratastooliga, pead sa põhimõtteliselt riietusruumis riided ära vahetama, liftiga fuajeesse sõitma, läbi fuajee minema, siis sinna ette, et et jah see ma ütlekski seda, et just hoonete kontekstis on ka see, et see võib olla arhitektide õpetamine ja koolitamine on ka väga-väga oluline asi, mida tuleb teha, et mitte ma arvan selles, et nad ei tahaks seda teha või neli ei ole soovi, vaid asi pigem on ka selles, et üks on seadused ja teised on siis see, et me lihtsalt nad ei tule selle peale ei oska sellest vaatevinklist vaadata. Kuna nad ise ei ole võib-olla kokku puutunud puudega inimestega nii palju.
Maikel Mõttus: Jah, see on mõistetav ja noh kahjuks ka natuke liialt igapäevane.
Jüri Lehtmets: On sul mingeid asju siin mäel, mis nagu tooted disainitud närvidele käib?
Maikel Mõttus: Sinu seisukohast.
Jüri Lehtmets: Et vaatad peale - miks nii?
Robin Liksor: Vaat see on jällegi hea küsimus, ma ütleks niisugune üks põhiasi on ka mis on, mind ajavad väga närvi dušid. Et dušid on minu arvates see, et alati on see, et iga kord kui sa pead kusagil duśi alla minema, siis kas sa nüüd pead seda nuppu keerama, kas sa pead nüüd seda nuppu vajutama, kus kohas saab soojemaks, kus kohas saab külmemaks. Need on kõik nagu mingi täielikud ufo seadeldised ja tihtipeale tekib küsimus, et kas seda ei saaks lihtsustada. Jah, sarnane kategooria on ka ma ütleks, et uksed on niisugune tore asi, et et kui peal on kirjas, et lükka või tõmba, et, et noh selles mõttes need on õnneks toredad, aga kui ei ole seda silti, hea näide on see, et kus on sihuke klaasist uks ja mõlemal pool on justkui nagu siuksed käepidemed, mida peaks tõmbama ja siis tõmbad ühelt poolt ja mitte midagi ei juhtu. Et sihuke tore teine sihuke nõme asi mis närvi ajab.
Maikel Mõttus: Noh, aga põhjapanevad ja huvitavat sisutihedat näited, et et peab isegi mõtlema dušiotsikute peale elus kraadi võrra rohkem.
Jüri Lehtmets: Jah, on nii.
Robin Liksor: Just kui jah ja tegelikult kolmas asi on ka.
Maikel Mõttus: Palun.
Robin Liksor: Kolmas asi. Printerid.
Maikel Mõttus: Printerid?
Robin Liksor: Et mingil põhjusel kipuvad ka olema kuidagi jubedalt nagu selle jaoks mida nad tegema peavad, nagu liiga keerulised ja arusaamatud ja väga palju nendega jamasid ja hädasid.
Maikel Mõttus: Sellega ma olen nõus.
Jüri Lehtmets: Et kuidas saada niimodi, et mõlemal poolel oleks prinditud või vastupidi, et ta ühele poole.
Robin Liksor: Jah, ja siis, et siis on see, et tint on otsas ja et paber jäi kinni kuhugi.
Maikel Mõttus: Ja ja.
Robin Liksor: Neid hädasid on palju.
Maikel Mõttus: On, ma arvan, et kui me selle peale sügavalt mõtlema jääme, siis me veedame ikka mitu head tundi nende toodetega mis, mis meie ajusid kettasse ajavad. Mina küsin sult järgmise küsimuse. Millest natuke on juba juttu olnud, aga mida oled õppinud ja mi, mis tööd sa teed? Ma küsin sult seda hoopis niipidi, kuna ennem ja natuke siin on juba sellest räägitud, siis kui palju sa ise puutud kokku nende asjadega mida sa oled aidanud siis disainida?
Robin Liksor: Et, igapäevaselt, millega ei ole, et ülikoolis oligi peamiselt ikkagi see, et noh me tegime projekte justkui selle jaoks, et nii öelda haridust saada, et kas õppisime mingeid tehnikaid või mingeid sihukeseid elementaarseid baasteadmisi. Et seal justkui nii palju seda niisugust kokkupuudet oma toodetega ei olnud. Aga nüüd tänapäeval kui ma olen pakendidisainerina töötan, siis pakendit on tegelikkuse siis igal pool ja sellega naljakas asi ongi see, et muidu see pakend on ütleme suhteliselt sihuke valdavalt, kuidas öelda, nähtamatu ala, et kui tellid mingi toote, toode tuleb kohale, viskad pappkarbis minema ja toota jätad alles nii öelda on ju, et aga aga nüüd vaatad neid igasuguseid huvitavaid lahendusi, mis on välja mõeldud nendes karpides ja üritad seda ka oma töövaldkonda võtta ja samuti märkad kuidagi neid kõiki, pakendilahendusi kordades rohkem kui varasemalt.
Maikel Mõttus: Ja aga siis võib-olla sa oled ikkagi õige inimene selle ala peale tundub, oskab märgata ja võib-olla tekib ka tõesti mõni parem lahendus aja jooksul, et et jah iseendal praegu pakendite osas ei tulegi. Põlisvaenlased.
Jüri Lehtmets: Ei no need põlis vaenlased on need täis plastikuga, kus sa pead ma ei tea kääridega jõhkrat pussitama, et kätte saada midagi.
Robin Liksor: Jah, need on korralikud türnuflid.
Jüri Lehtmets: Ja et neid ei saa kunagi lahti. Aga on sul tee viinud mõnda vabaühendusse Eestis nagu MTÜsse või et kus oleksid asjatanud näiteks ülikoolis või ujumisega seoses?
Robin Liksor: Väga mitte. ja põhjus seal taga tegelikkuses ongi see, et et lihtsalt ei ole seda just kui siukest aega kui sellist leidnud.
Maikel Mõttus: Arusaadav.
Jüri Lehtmets: Loogiline.
Robin Liksor: Et, et noh kui oli ülikool siis oli ülikool ja trenn ja kui nüüd on töö, siis on töö ja trenn. Et see võtab ikkagi põhimõtteliselt terve päeva enamiku ajast nii öelda ära. Ja seetõttu ei ole ka nii palju juskui sihukeste ühingutega kokku puutunud.
Maikel Mõttus: Aga tunned, et tahaksid kunagi mingis valdkonnas tegutseda?
Robin Liksor: Jällegi ütlen seda, et kohe ei oska niimoodi puusalt tulistada. Et see on see ongi täpselt kuidagi sihuke, et kui see kontekst tundub õige ja ja, et on see kuhu kuhu ma ikkagi võib-olla tahaksin sellest midagi teha siis siis võib-olla küll aga aga niimoodi ei ütleks, et ka kindla sõnaga kohe, et nüüd kindlasti tahan minna.
Maikel Mõttus: Noh, sa oled nii noor mees, et sul on aega veel igale igale poole jõuda oma tiheda päeva, tihedate päeva kavade käigus. Ma küsin sult sellise küsimuse. Kes on sinu suurim eeskuju? See ei pea olema üks inimene, võib olla mitu ka. Ja võib-olla ei olegi sellist?
Robin Liksor: Vot see nende eeskujudega on ka täpselt seesama asi, ma olen ise selle peale päris pikalt mõelnud ka, et noh ma just olen seal sõpradega arutanud ka, et justkui vaadata näiteks USA d, siis seal nagu hästi see, et sa pead nagu kõikidel on eeskujud ja kõik siuksed asjad, et ma ei oska öelda, minul nagu väga ei ole, et eks kindlasti on on nagu mingeid inimesi, kes, kes mind inspireerivad aga ma ei saakski öelda, et et ma nüüd justkui nagu eeskujudena võtan, et et vaata mida nad teevad õigesti ja ja mis on see, mida nendelt nii öelda kaasa võtta. Aga selles mõttes kõnni ikkagi oma rada, et.
Jüri Lehtmets: On sul mingi konkreetne näide, mida vaja kellegilt üle võtad või varasemalt šnitti?
Robin Liksor: No vot, ma nüüd ei oskagi öelda kas me kohe mingit šnitti olen võtnud, aga ütleme niimoodi, et ka kunagine paraujuja nüüdseks ära lõpetanud Kardo Ploomipuu, et tema oli tema minust ikkagi peaaegu kümme aastat vanem ja tal oli nagu justkui hea näide minul spordi jaoks nii öelda, et kuhu poole sihtida, kuidas käituda, mida teha. Ja ja see see on nagu ujumismaailmas mind väga palju aidanud, temal oli juba nii palju rohkem kogemust, nii et mida minul veel ei olnud ja lihtsalt selle pealt õppida, näiteks see on niisugune üks hea näite koht.
Maikel Mõttus: Selle põhjal saame öelda, et sul on ju täitsa olemas selline eeskujulike inimene.
Robin Liksor: Eeskujulik inimene võib olla hea, hea, hea, parem näide justkui, et niisugust suurt eeskuju nagu niimoodi ma ei oska kahjuks.
Maikel Mõttus: Eeskujulik inimene, eeskuju on olemas.
Robin Liksor: Eeskuju on olemas.
Jüri Lehtmets: Minu arust on ka, et tuleb, ikka. Ei saa ainult üht eeskuju, igalt ühelt tuleb midagi.
Maikel Mõttus: Igalt ühelt parimad tükid.
Robin Liksor: Et et jah, see on täpselt ka seal eeskujuga see ka, et et noh kõikide tema vaadete või mingites seisukohtadega ju ei pea nõustuma, et, et sealt sealt nii öelda midagi neid vaateid leida, et selles mõttes on, ju on ju võimalik võtta, mida ise tahad.
Maikel Mõttus: Väga arusaadav.
Jüri Lehtmets: Võib-olla oskad välja tuua, et mis sind õnnelikuks teeb?
Robin Liksor: Ka väga hea küsimus.
Maikel Mõttus: Ujumine teeb?
Robin Liksor: Jah, kindlasti füüsiline liigutamine teeb mind kindlasti väga õnnelikuks, aga ma arvan, et kui sellele küsimusele sihukest suuremat vastust pakkuda, siis siis on see, et mulle meeldib. Mulle meeldib nii öelda kasutada seda sõna, sihukest lauset „It is what it is“.
Maikel Mõttus: On nagu on.
Robin Liksor: On nagu on, et ma ei ole nagu väga kunagi justkui, et noh see olukord, kus sa satud, see olukord on selline, proovi sealt välja ujuda.
Maikel Mõttus: Väga õige, väga õige.
Robin Liksor: Et selles mõttes jah. Justkui sealt tulebki see võib-olla see õnnelikus ka, et sulle antakse ette see, mis sulle antakse aga proovi sealt väljuda. Kui sa suudad sealt välja ujuda siis võib-olla see teebki nagu mind justkui õnnelikuks, et sihuksed väiksed saavutused elus. Et see ei pea olema sihuke, et nii, nüüd ma lähen võidan kusagil medali või et nüüd ma ei tea ma saan miljonäriks või mida iganes, et et kasvõi sihuksed väiksed, pisikesed, toredad asjad, igapäevased, koristasin oma toa ära ja ja viisin prügi välja ja või olin lihtsalt tubli aitasin kedagi, et need on ma arvan niisugust asja mis mind õnnelikuks teevad suures pildis.
Jüri Lehtmets: Ole rahul sellega, mis sul on.
Robin Liksor: Täpselt nii.
Maikel Mõttus: See kogu jutt kõlab küll selle sellise mehe jutu moodi, kes olümpiale pürgib nüüd taaskord võime tõdeda, et õige inimene on õiges kohas. Ja mina küsin sult viimase ilusa küsimuse, mida sa soovid lõpetuseks öelda?
Robin Liksor: Lõpetuseks ma arvan, ütleksin seda, et täpselt samamoodi, võtke päev korraga. Ei ole vaja kuhugi otseselt tormata ja paanikasse minna, et ja ja ma arvan nagu ma ka siin just lõpus ütlesin, et tundke rõõmu pisikestest asjadest, et, et olukord maailmas võib-olla nii nagu ta on, aga see ei tähendaks seda, et ei saaks väikseid võite igast päevast võtta.
Maikel Mõttus: No väga ilus mõte tänase saate lõpetuseks meil siin. Et mina ütlen sulle, et suur tänu, Robin, et sa olid nõus meiega sõbralikult seda õhtut siin veetma ja meiega vestlemai, oli väga meeldiv ja soovime sulle läbi väikeste ja suurte tegevuste siis edu olümpial!
Robin Liksor: Suur aitäh teile, aitäh saatesse kutsumast!
Maikel Mõttus: Jüri.
Jüri Lehtmets: Ma arvan ka, et tore, et tulid ja ma leian samuti, et igas päevas on palju toredat, mida silmas pidada.
Maikel Mõttus: Just! Olen härrastega nõus ning ütlen omalt poolt lõpetuseks, et kuulake kindlasti ka siis järgmist Tõelised Võitjad, podcasti osa, kus saatejuhi rollis on taas Indrek Petersoo ning meiegi kohtume teiega eetri vahendusel taaskord märtsikuus. Tõelised Võitjad podcasti valmib aga jätkuvalt Eesti Paralümpiakomitee ja Delfi koostöös ning saate valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Kohtumiseni!
