Anna Levandi: sporti ei saa teha ilma valuta

Treener Anna Levandi leidis „Pealtnägija“ saates, et valu ja pisarad on osa tippsportlaste vormimise protsessist.

Sel nädalal plahvatas Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel skandaal, mille keskmes on hinnatud iluuisutamise treener Anna Levandi. Nimelt laekus jõulude paigus Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutusele (EADSE) avaldus, milles viidati Levandi vaimselt ja füüsiliselt ahistavale käitumisele oma õpilaste suhtes. EADSE sai ütlusi teisteltki tunnistajatelt, kelle sõnum oli sarnane.

Küsimus on treeneri eetikakoodeksis. Kolmapäeval istus omaaegne MM-hõbe Levandi ETV „Pealtnägija“ saates Mihkel Kärmase vastas, kus käidi erinevad väited läbi. Sealjuures saatejuhi sõnul rääkis ERR enam kui kümne tema endise õpilasega. Kaebusi hakati panema paberile seejärel, kui detsembrikuus toimunud Eesti meistrivõistlustel ütles Levandi väidetavalt 13-aastase naissoost õpilasele siga.

Levandi on enda sõnul range, aga mitte pahatahtlik

„Ma tean, kellest on jutt. See, et mina kuskil koridorides midagi talle ütlesin – kuulge, see pole minu moodi. Kui mul on midagi öelda kellelegi, siis ütlen seda otse näkku ja selles keeles, millest inimene saab aru,“ lausus Levandi saates.„Kuidas saab [õpilase ema] olukorda emotsionaalselt kirjeldada, kui teda polnud seal kõrvalgi? Konflikt tekkis ja ta tuli mind poorte äärde treenerite tsooni ründama: jätke mu tütar rahule! Ma ei saanud aru, milles ma pean teda rahule jätma. Palusin tal treenerite alast lahkuda, sest seal pole vanematel midagi teha, ja jätku tema mind rahule.“

Levandi toonitas seepeale, et on nõudlik ja võib-olla kohati liiga range, aga ta pole kunagi olnud pahatahtlik. Zoja Martšenko sõnul tema lapselast mõnitati trennide nii kaua, kuni too lihtsalt lahkus grupist. Levandi nägemuses ei saanud lihtsalt noorsportlane tugevas konkurentsis hakkama.

Kärmas päris seepeale, kas ta on õpilastele öelnud, nad on lollid, paksud, daunid, debiilikud või pekised. „Mitte mingil juhul! Ja ma ei laseks seda ka teistel seda öelda,“ kinnitas Levandi.

Kui sageli noored ja lapsed Levandi trennis või selle järel nutavad? „Mitte midagi, mis toimub treeningutel, pole varjatud vanemate eest. Vanemad on absoluutselt kursis kõigega, mis toimub trennides. Kõik harjutused, mis tekitavad lihastes valu, on normaalsus. Ilma selleta lihas ei saa tugevaks,“ ütles Levandi.

Ta jätkas: „Mitu korda kavade sõitmine tekitab kohtutava väsimuse, pinge ja stressi. Aga ilma selleta ma ei saa karastada võistlustele minevaid sportasi, kus mõnikord on tribüünidel 30 000 inimest ning kogu maailm vaatab telekast. Ma pean karastama tugevad isiksused. See nutt.... lapsed nutavad. Ka ebaõnnestumised panevad nutma. Ja kukkumine on lõppude lõpuks valus, sest jää pole padi. Pepu või küünarnuki peale kukkumine on valus – loomulikult laps nutab ja treener lohutab.“

Pealtnägija info põhjal paljud noorsportlased tundsid, et neid alandati kaalu pärast. Levandi sõnul ei saa inimest kaalu pärast alandada, sest oma kaalu valib inimene ise.

„Kõik teavad, et ma pole harrastusspordi treener, vaid ma olen tulemusspordi treener. Ma olen neist reeglitest rääkinud algusest peale. Kui nad polnud millegagi nõus, siis seda pidanuks välja ütlema: see on liiga raske, me nii ei soovi ja me soovime oma ambitsiooni vähendada. Keegi ei teinud seda. Vanemad terroriseerisid mind: tavai-tavai-tavai. Ja nad tegid sama oma lastega. Loomulikult tekib stress.“

„Kõik teavad, et ma pole harrastusspordi treener, vaid ma olen tulemusspordi treener.“

Anna Levandi

Endine iluuisutaja Johanna Allik avalikustas mõned aastad tagasi, et ta oli 13-aastane, kui tema treener ütles, et ta peaks näpud kurku ajama. Hiljem oli sportlane raskustes söömishäiretega. Toona oli tema juhendaja just Levandi, kes lükkas aga selle väite resoluutselt tagasi.

Levandi lubas oma suhtumise üle vaadata

Üks ametlik kaebaja oli tema edukaima õpilase Eva-Lotta Kiibuse pere, kes nüüdseks küll tema käe all enam ei tegutse. Väidetavalt olevat Levandi erinevate hädade kütkes olnud Kiibusele öelnud, et füsioterapeudi ja psühholoogi juures käimine on ajaraisk ja nõrkadele.

„Esiteks ma ei ütle kunagi sellist asja ja füsioterapeudi juurde olen teda ise suunanud. Ta on seal käinud ja abi saanud. Psühholoogi teema on siiralt ja ausalt minu jaoks valus teema. Olen viis õpilast saatnud psühholoogi juurde ja peale konsultatsiooni nad lõpetasid sporditegemise. See löök on palju valusam kui mingisugune kaotus,“ selgitas Levandi, kelle sõnul ta 10-15 aasta kestnud tööga soovib viia lapsed mingile tasemele. „Ja kui nad kaotavad kellegi sõnade põhjal nii kergesti tahte, usu ja soovi asja edasi teha, siis minu meelest on see kuritegu.“

„Olen viis õpilast saatnud psühholoogi juurde ja peale konsultatsiooni nad lõpetasid sporditegemise.“

Anna Levandi

Levandi sõnul oli Kiibuse puhul peamine mure tema uisusaabastes. Eestlanna puhul oli lahtine olümpiale sõitmine, aga lõpuks ta siiski lendas Pekingisse, kus sai 21. koha. Juhendaja meenutusel tõmmati suurvõistluste eel koormused nii alla, et sportlane tegi jalahädade tõttu trenni pool tundi. Ja see lõppes ikka pisaratega.

Sealjuures väidete põhjal Levandi sülitas õpilase poole ja viskas teda uiskudega. „Esiteks minu kasvatus ei lubaks seda teha,“ märkis juhendaja. „Teiseks ma ütlen et pinge oli suur. Küsimus polnud hüpetes, vaid jutt oli selles, kas selles seisundis saab minna olümpiale. Tekkis emotsionaalne olukord. Uiskude viskamist ega sülitamist polnud, aga oli mõlemalt poolt kätega vehkimist ja karjumist. Mõned päevad taastusime sellest, mille järel Eva-Lotta ütles, et ta tahab olümpiale minna. Ütlesin, et siis läheme lõpuni. Muidugi olime 12 aastast koos olnud ja me pole robotid. Lahkarvamuste puhul arutasime neid, leidsime õiged otsused ja läksime edasi.“

Kärmase sõnul omistavad inimesed Levandile lauseid:
Sportlane, kes ei tunne valu, on surnud sportlane.
Valu on kahe kõrva vahel.
Arstid teevad haletsemisega veel haigemaks.

„Võib-olla ma ei kasutanud otseselt neid sõnu, aga tõepoolest... nagu ma varem ütlesin: kui me teeme palju füüsilist tööd, siis muidugi on füüsiline valu. Kui on kaotused ja pettumused, siis on hingevalu. Sport ei saa olla ilma valuta. Aga korralikult läbitud valu annab tulemused, mille üle me pärast rõõmustame. Minu arust rõõmud ja kannatused peavad katma tee peal tehtud kannatused,“ selgitas juhendaja oma senist filosoofiat.

„Ma teen enda jaoks väga suure otsuse - ei tohi tahta rohkem kui sportlane. Ei tohi! Las nad tahavad, nii palju kui tahavad. Las nad saavutavad nii palju, kui neile on ette nähtud. Tegelikult ma ilmselt muudan spordi suhtes oma hoiakut – ei tasu ennast põletada. Eriti kui tulevad sellised tagasilöögid,“ resümeeris 58-aastane juhendaja.