Ma olen nüüd lugenud esmaseid saksa kommentaare ja üks asi, mis silma jääb, seostub enam-vähem minuealistega (olin tolle MMi ajal 14), kelle jaoks Brehmes kehastub lapsepõlvekangelane. Eks ikka sellesama penalti pärast. Tundsin nois mööndustes ära omaenda tunded, kuigi hoopis teisel moel. Kohe selgitan.

Esmalt muidugi pole üleliigne meenutada, et kära tolle penalti ümber jagus. Toonast ründajat Rudi Völlerit on süüdistatud penalti väljapetmises, mida ta ise korduvalt tunnistanud on. Nagu on ka süüdistatud Lothar Matthäusi, võistkonna kaptenit ja alalist penaltilööjat, et teda olla haaranud nii tähtsa löögi eel hirm ja seepärast loovutanud ta kohustuse teistele. Matthäus on alati väitnud, et tal olla jalas olnud valed putsad, ja ta lihtsalt ei soovinud riske võtta. Kui see nii oli, siis mu meelest oli see väga tark otsus, ja tark oli see otsus ka siis, kui Matthäus tõesti kartma hakkas. Sellises olukorras tuleb ego alla suruda ja mõelda tähtsamatele asjadele.