Urvo Männama maha põlenud autost: et une pealt jääd kõigest ilma, on kindlasti haruldane
(1)
Saatejuht Kalev Kruus rääkis Betsafe’i podcastis rallisõitja Urvo Männamaga auto maha põlemisega lõppenud Dakari rallist ja mehe tulevikumõtetest.
Kahel Dakari rallil osalenud Urvo Männama ja tema kaardilugeja Risto Lepik pole siiani kumbagi võistlust suutnud lõpuni teha, kuid eesmärk finišisse jõuda pole raugenud. Kõrberalli ei anna armu, pikad düünid ja kivine maastik on ääretult väljakutsuvad, kuid asja pooleli jätta pole Männamal mõtteski.
„Oleme palju panustanud ja praegu on halb loobuda. Hetkel mõtlen, kuidas seda teha ja mis formaadis, miski pole veel kindel. Meil pole enda auto saaga lõpuni jõudnud, seega oleme ootel,“ rääkis Männama.
15. jaanuari hommikul, kui pidi algama kaheksas kiiruskatse Dakari rallil Saudi-Araabias, said Urvo ja Risto teada, et nende auto on maha põlenud. Mehaanikud olid hakanud masinaga proovisõitu tegema ning auto väljalaskesüsteemist väljunud leek süütas auto kere. Mehaanikud pääsesid õnneks vaid ehmatusega.
„See oli hommikune äratus, mida ükski autoomanik ei taha saada. Tavaliselt on nii, et sõidad ja midagi läheb kärssama või põlema, aga niimoodi, et une pealt jääd kõigest ilma, on kindlasti haruldane. Tollel hetkel olime juba päris palju peksa saanud ja paks nahk oli seljas. Said aru, et nii on ja lähed eluga edasi,“ kommenteeris Männama ja lisas, et samas tundis ka kergendust ja head meelt, et saab vähemalt koju.
Eelmistel päevadel, enne auto maha põlemist, oli veel mitu õnnetust juhtunud ning tuju üleval hoidmine oli muutunud järjest keerulisemaks. „Kõige esimesel katsel kaotasime roolivõimu, kuna üks roolilati simmer oli halvasti paigaldatud, sest oli saanud väikese kahjustuse kokku pannes. Kuna katse oli pikk ja keeruline, siis õli imbus välja ja sai otsa,“ selgitas Männama.
Õnnetuste saaga aga ei lõppenud, sest kui nad olid saanud sõita kõigest 300 km läks järgmisena roolivõim. „Tuju langes, aga mõtlesime, et suva, saame ilma roolivõimuta ka lõpuni sõita, kui 30 km enne lõppu tuli esimene vasak ratas alt ära. Seal oli laias laastus üks seib natukene liiga pehme, aga järgmistel päevadel panime uued seibid,“ ütles ta.
Männama tõdes, et auto oli uus ning seda testiti 3000 km enne rallit ning kõik oli korras. Kuid vahetult enne võistlust võeti autolt detailid küljest ja pandi uued, aga need olid saadud valelt allhankijalt. „Nende allhankijatega oli sama probleem olnud ka varem, aga kuna aeg sai otsa, siis võeti sama teenus sisse ja astuti sama reha otsa.“
Oma meeskonna eest on Männama väga tänulik pigem põhjustasid kõik õnnetused ja ka maha põlemise just disaini probleemid. „Mehaanikutel on ka käed seotud, sest kui oma olemuselt on metall valesti disainitud, siis nad ei saa s*tast saia teha. Mängid nende kaartidega, mis on kätte antud,“ oli ta otsekohene.
Mees teadis juba väikesena, et Dakari kõrberallil osalemine on tema tulevik. Autosport, maastikusõit ning rasked teeolud on alati talle pinget pakkunud. „Kõige-kõige suurem võistlus selles valdkonnas on Dakar ja olen alati tahtnud teha midagi sellist, mida keegi meil siin Eestis pole teinud,“ sõnas Männama.
Veel räägib Urvo põnevusega Dakari ralli tõusudest, mis on seal lausa mitu sada meetrit pikad ning üli järsud. „Sealt üles sõidad nagu treppi ja alla tuled nagu totaalsest seinast, see on äge. Alla tulekul on lõpus täisnurkne langemine platoo peale, hoog tuleb õigesti maha võtta,“ rääkis Männama elevusega.
Urvo tõdeb, et tegelikult on rallit sõites kogu aeg hirm naha vahel. „Nii, kui unustad end ära ja kuidagi hea rütm on sees, siis järgmine hetk oled müraki auto nina peal. Heal juhul nina peale, halvimal juhul katuse.“
Edasisi plaane Urvo veel täpselt öelda ei oska, sest kõik on ootel. Praeguseks on maha põlenud autovrakk toimetatud Tartusse. „Saame nüüd vaadata täpsemalt mootorisse,“ lisas ta.
„Praegu ma ütleks, et tahan vähemalt ühe korra veel Dakari rallit teha ja kui mul ei õnnestu, siis ilmselt ütlen, et teeme ühe veel. Finišisse on vaja saada. Ma tunnen, et see on juba kohustuslik,“ oli ta põnevil.
