„Tegelikult on väga palju sarnasusi, sest see kõik on üks suur õppimine,“ vastab Treiberg, kui temalt küsida õpetajatöö ja jalgpalluriks olemise sarnasuste kohta. Kõige muu hulgas õpetab ta lastele tiimitööd ja kannatlikkust oma arengu suhtes. „See õpetajatöö on mind väga palju pannud endasse tagasi vaatama. Kui midagi läheb nihu, siis ma pigem otsin ikka alati lahendust endast, et mida mina saaksin teha selle klassi jaoks või selle lapse aitamiseks,“ lisab Treiberg.

2022. aastal naiste Meistriliiga parimaks mängijaks valitud Treiberg lõi tol hooajal hullumeelsed 40 väravat. Oma edu kirjutab ta trennide ja töökuse arvele. Siin ja seal antud intervjuudes lubas ta järgmisel hooajal lüüa veelgi rohkem, nii aga ei läinud. „Mul oligi täiesti uus klass ja töö mõttes hüppasin ma pea ees vette ja tegelikult mõjutas see mind väga palju. Praegugi ma ütlen, et mul ei ole kerge töölt minna trenni ja mina saan vara koju, võrreldes teistega, aga teised tulevad otse töölt ja ma mõtlen, et no kuidas see veel võimalik on,“ võrdleb Treiberg oma kahte hooaega.

Kõik, kes tipptasemel sporti teevad ning sama ajal töö ja kooli vahel žonglöörivad, saavad selle episoodiga ilmselt samastuda. Treibergi lugu ei ole erand, hoopis vastupidi. Naisjalgpallureid saadab Eestis hetkel kurb reaalsus, mis jätab paljud talendikad mängijad olukorda, kus neil ei ole võimalik oma täit potentsiaali kätte saada ja seda seetõttu, et elukorraldus seda lihtsalt ei võimalda. Mängijad panustavad igapäevaselt nii vaimselt kui ka füüsiliselt, et olla enda parim versioon mängijana, aga see pingutus ei ole hetkel tasustatud. Jah, väikseid edusamme paremuse suunas on küll näha koondise tasemel, aga millal näeme suuremat panustamist ka liigasüsteemi? See on küsimus jääb hetkel õhku rippuma ja kellelegi teisele vastata.

Kui see on sinu esimene kord meie podcasti kuulata, siis tere tulemast ja aitäh, et tulid!