„Alguses oli rahulik minek, kuid siis oli massikukkumine. Läksin raja äärde ja kaks naisterahvast kukkusid maha. Läksin juba kooriku peale ja vaatasin, et jõgi või kraav tuleb. Viskasin küll pikali, kuid tagumiku peal libisesin jõkke sisse. Olin rinnust saati vees. Väga veider olukord,“ meenutas Laasma juhtunut.

Vaatamata vahejuhtumile otsustas ta maratoni siiski lõpuni sõita. „Kui jalad mudast väljas olid, siis mõtlesin, et lasen paar kilomeetrit. Riided küll jäätusid, kuid tõeline Eesti tõugu mees sõidab ju lõpuni. Seejärel läks juba soojemaks ning külma tunded läksid ka üle,“ tõdes ta.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena