Kristjan Ilves ei ole Jarl Magnus Riiber, kes võib olla kindel, et jõuab iga ilma ja mistahes tingimuste korral vähemalt poodiumile. Ilves pole ka Johannes Lamparter, Stefan Rettenegger, Jørgen Graabak või Jens Lurås Oftebro, kel on pjedestaalile jõudmiseks mitu võimalust – võib kohta kindlustada, ent ka vallutada. Ilvesel peab olema enne murdmaasõitu nii-öelda talvisel malelaual sobiv seis ja sobima peavad ka tingimused, tänu millele on tal võimalik esikolmikukoht välja pigistada. Otepääl nii laupäeval juhtuski, ent pühapäeval tuli tõrge.

Esiteks peab Ilves, kui tahab poodiumile jõuda, olema pärast hüpet võimalikult ees ehk esimene-teine-kolmas ning võimaluse korral väga lähedal Riiberile, et saaks temaga koos sõita ja ühiselt taktikamänge mängida. Enne laupäevast Otepää sõitu leppisid Riiber ja Ilves kokku, et kui liidrite punt koos püsib, lastakse austerlastel rünnata kõige raskemates paikades, et nood end tühjaks suusataksid. Täpselt nii läkski. Aga... Mis saab, kui juhtgrupis on norralased? Võib arvata, et siis üritab Riiber pigem Ilvest elimineerida, mitte pidada temaga plaani, kuidas kaasmaalasi maha raputada.