FOTO: akg-images / Tony Vaccaro| akg-images / Tony Vaccaro / Scanpix
Raamat „Enzo Ferrari. Mees ja masin“ on kõike muud kui lihtne lugemine, aga Ferrari polnud ka mingi lihtne inimene.
Raske on täpselt öelda, kumb on Itaalias suurem – kas usk katoliiklusesse või Ferrarisse. Möödunud suvel võrkpalli EM-i päevil Perugias ühes mägimajakesse rajatud kodumajutuses peatudes hakkas silma, et võõrustaja-vanamehe elutuba oli rohkem kaunistatud punaste automudelite kui kirikuteemaliste nipsasjakestega, vahekorras umbes 60% - 40% autode kasuks.
Pole itaallast, kes ei teaks kurikuulsat Mille Miglia võidusõitu. Testisin hüpoteesi ühe täiesti spordivõõra Itaalia sõbra peal, kes mäletab lapsepõlvest isegi Mille Migliale raja ääres kaasa elamist, sest see möödus tema kodukohast. Seda 1957. aastal tragöödiaga lõppenud võidusõitu peetakse 1977. aastast vaid uunikumide osavõtul, seejuures ei tohi autod olla vanemad kui 1957. aasta väljalase. Oma 30-aastase ajaloo jooksul tõi Mille Miglia kaasa 56 surmajuhtumit – 24 hukkunust olid piloodid või kaassõitjad, 32 pealtvaatajad.
