KUULA | „Tõelised võitjad“. Susannah Kaul: nii ujumises kui ka lauamängudes tahan ma hirmsasti võita!
Paraspordi podcasti „Tõelised võitjad“ avaosas on külas Pariisi paraolümpiamängudele pürgiv ujuja Susannah Kaul. Viimsist pärit ja arhitektiks õppiv särasilmne neiu avaldab oma lugu jutustades, et ujumine on tema lemmiktegevus lapsepõlvest peale ning suur võidutahe tiivustab teda uusi kõrgeid sihte seadma.
„Loomulikult on olnud pettumust või tunnet, et kõik ei läinud nii, nagu lootsin, aga mulle väga-väga meeldib võistelda! Kui saaks, siis ma ainult võistlekski!“ tunnistas Kaul.
„Nii ujudes kui lauamänge mängides tahan ma hirmsasti võita! Tahaks uuesti ja uuesti mängida! Võidutahe kandub ka teistesse valdkondadesse, aga ujumisvõistlused on mu lemmikosa,“ lisas saatekülalaine.
Susannah Kaul räägib avameelselt oma teekonnast spordi juurde, senistest tulemustest ja sihtidest edaspidiseks, oma füüsilise puude olemusest ning vajadusest nii ühiskondlikke kui spordirajatisi veelgi ligipääsetavamateks muuta.
Susannahga ajavad juttu Maikel Mõttus ja Jüri Lehtmets.
Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.
Saate transkriptsioon vaegkuuljatele:
Maikel Mõttus: Tere, head kuulajad aastal kaks tuhat kakskümmend neli jaanuarikuus. Eesti Paraolümpiakomitee ja Delfi koostöös läheb eetrisse raadiosaade Tõelised võitjad ning selle valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Ja nii nagu paljud asjad on uued, on uus ka meie saatejuhtide kooslus. Minu nimi on Maikel Mõttus ja minu kaassaatejuht täna on Jüri Lehtmets.
Jüri Lehtmets: Tervist.
Maikel Mõttus: Tervist. Et oleme jõudnud sellist huvitavat saadet tegema. Kuidas sul spordiga on Jüri, jälgid ka vahest?
Jüri Lehtmets: Ma ise endale armastan väga sporti, et et olen aastaid mänginud, elektriratastooli saalihokit ja ja viimasel ajal trenniga bocciat, et alati valmis leidma võimalusi kuidas olla aktiivne ja toimekas.
Maikel Mõttus: Just ja ega sport mullegi võõras ei ole, et on seda jõusaali trenni tehtud juba mitmeid-mitmeid aastaid. Aga me ei tulnud siia täna endast rääkima. Meil on ikka tõeline võitja ka olemas ja meie võitja rollis astub täna üles Susannah Kaul. Tere, Susannah.
Susannah Kaul: Tere, tere.
Maikel Mõttus: Noh. Kuidas on vaim valmis, tahad endast rääkida?
Susannah Kaul: No muidugi on.
Maikel Mõttus: Kenal päeval.
Susannah Kaul: Ja vaim on täiesti valmis. Ootan teie küsimusi huviga.
Maikel Mõttus: No siis võimegi asjale hoo sisse anda, et käes on nii olümpia kui ka siis paraolümpia-aasta ja sellepärast sinuga kohe spordilainetesse loomulikult sukeldume ka, tuli selline nali, ei tulnud paremat. Aga esimene küsimus, kuidas sattusid enda valitud spordialaga tegelema ja kaua sellega tegelenud oled?
Susannah Kaul: Sattusin täitsa tegelikult juhuslikult, õigemini nii nagu lapsed ikka spordi juurde tihtipeale satuvad. Et vanemad arvasid, et ujumine võiks olla hästi tore ala, kus või noh, nii-öelda enda arendamiseks. Et ega alguses ei olnud mõtet, sellest kasvab välja sportlase amet või niisugune tippspordi tegemine. Aga jah, esimesse klassi minnes mind pandi ujumistrenni ja nii see alguse sai. Nii et nüüd noh ma olen kahekümne nelja aastane, varsti saan kakskümmend viis, no nii kaua ma olen seda teinud. Küll selles suhtes, et tippspordiks saab seda nimetada noh ma usun, et niisugune viimased kümme aastat, enne seda oli ikkagi laste trenn.
Maikel Mõttus: Aga ka see on staaž, nii et et väga-väga tore kuulda, et sa oled nii kaua püsivalt ühte asja suutnud teha. Oli sul mõningaid muid valikuid ka mõttes või oli ujumine?
Susannah Kaul: Jällegi, ega mina seal ise, väga mul mingit sõnaõigust ei olnud ja ega ma väga ei protesteerinud ka. Ma hea meelega läksin trenni, ma küll käisin ilurulluisutamas ka sellel ajal ja lisaks veel kunstikoolis, aga üks hetk tuli valida nende vahel sellepärast, et nii öelda kõikides trennides või selles kunstikoolis läks nagu aastatega järjest see programm tihedamaks ja pidi nagu rohkem või kordi nädalas siis osalema tundides või trennides, ehk siis tuli valida, et ei saanud kõike enam korraga teha ja siis kuidagi loomulikku rada pidi ma valisin ujumise, selle valiku ma tegin ikkagi ise aga ma ei mäleta, miks või kuidas et see jah.
Jüri Lehtmets: Mäletad sa oma esimest treeningut, et mis emotsioonid jäid ja samuti esimest võistlust ka?
Susannah Kaul: Esimest trenni ma mäletan selles suhtes, et ma läksin siis, toonane klubi oli Spa Viimsi Tervis, seda enam ei eksisteeri, aga siis Viimsi Spas see klubi tegutses ja esimest trenni ma mäletan niipalju, et mulle siis ema ütles, mis mu treeneri nimi on ja mina siis läksin ilusti, tublisti üksinda oma seljakott seljas sinna riietusruumi ja nägin ühte naisterahvast. Ja siis küsisin, et tere, et kas te teate, kust ma selle naisterahva võiksin siis leida, kes mu treener pidi olema? Nime järgi küsisin ja selgus, et see sama naine oligi minu treener, nii et selline esmakohtumine ja see on mulle eredalt meelde jäänud, aga sellist trenni emotsiooni või muid asju hästi ikkagi ei meenu, aga ma ei tea ühtegi nagu kuidagi negatiivset kogemust enda trennist ju ta ikka äge oli ja ujuda mulle metsikult meeldis.
Maikel Mõttus: No siis sa oled tõesti õige ala peale sattunud, et kas võistlustega on sama, võid öelda, et negatiivseid emotsioone ei ole?
Susannah Kaul: Ja, tegelikult küll, loomulikult on olnud pettumust või sellist tunnet, et ei ole läinud nii nagu olen lootnud, aga mulle väga-väga meeldib võistelda, et kui saaks, siis ma ainult võistlekski!
Maikel Mõttus: Ohoh.
Susannah Kaul: Et see on nagu minu selline … mitte ainult ma arvan nagu ujumise pinnalt, vaid mulle kui ma mängin lauamänge, siis ma hirmsasti tahan võita ja ma tahaks uuesti ja uuesti mängida ja no et see see nagu kandub teistesse valdkondadesse ka, aga üldiselt ja ujumisvõistlused on mu lemmikosa sellest, kogu sellest suurest tohuvabohust.
Maikel Mõttus: Vot see seostub hästi ära ka me järgmise küsimusega, et mida see sportimine siis sulle annab ja millised on enda arvates sinu suurimad saavutused nendel võistlustel?
Susannah Kaul: See küsimus, et mida ta annab, on päris keeruline, sest et sport üleüldse annab väga palju positiivseid asju, loomulikult võtab ka ära näiteks aega ja ja teatud mõttes ka tervist ja nii edasi, tippsport siis eelkõige. Aga aga mida võistlused mulle annavad? Issakene, see on tõesti raske küsimus.
Maikel Mõttus: Võta see kuidagi lihtsalt kokku.
Susannah Kaul: Võta see kuidagi lihtsalt kokku? No kindlasti see on selline eneseteostus või eneseteostusvajadus, mis saab nagu täidetud sellega ja kui ma valmistun millekski, olen sinna pannud metsikult töötunde ja aega ja kõike-kõike endast andnud. Ja lõpuks tuleb see, mida ma väga ootan, mis on, noh, ujumisest ilmselt väga väike, kas mingi sajandik, isikliku parandust või midagi seesugust, siis see, mis ma sealt tagasi saan, see emotsioon on nii suur. Et ma arvan, et natuke sihuke selle emotsiooni otsimine ongi, et võib-olla see on ka natuke sihuke sõltuvus, hea sõltuvus, tahad seda head emotsiooni kogeda uuesti ja uuesti. Seda ei ole lihtne saavutada.
Maikel Mõttus: See on väga mõistetav sõltuvus.
Jüri Lehtmets: Et kui kaua sa oled selle nii-öelda paraolümpiaks ette valmistunud ja kuidas see käib?
Maikel Mõttus: Mõtleme siis seda, mis nüüd tuleb.
Susannah Kaul: Mis nüüd tuleb? Noh, see on selline. Niisiis Pariis kui ka eelnev Tokyo olümpia, need mõlemad on olnud minu jaoks sellised kindlad sihid ehk ma olen ikkagi valmistunud terve selle olümpiatsükli, et Tokyo jaoks ei olnud mitte tavapärane neli aastat, vaid viis aastat covidi tõttu, aga nüüd Pariisi jaoks siis ka kõik see vahepealne aeg, et enne seda oli selline määramatus, et täpselt ei teadnud, kui siis Rio olümpiaks valmistumine oli see oli natuke teistsugune. Aga jah, nüüd viimased viimased kaks olümpiat.
Maikel Mõttus: Need on need õiged?
Susannah Kaul: Need on ikkagi plaaniga juba, et pääseks olümpiale, saaks head tulemust seal teha.
Maikel Mõttus: Vot, just sa rääkisid natuke siin koroona ajast, et ma küsiks veel seda, et see oli sihuke tagasilöökide aeg, et kuidas sina tagasilöökidega toime tuled, august välja tuled kui sa satud sinna? Ma loodan muidugi, et sa ei satu.
Susannah Kaul: Kusjuures see on muidugi niisugune … Natuke ennast hinnata on raske eksole, aga mul on tunne, et ma väga kergesti satu auku. Mul on nagu kuidagi ma saan. Ma suudan, ma arvan, ennast päris hästi analüüsida. Ja ma ei, ma ei ole tundnud sellist mingit metsikut masendust näiteks kui on ma ei tea, ütleme siis tulemuste pärast või sellepärast, et ei ole saanud treenida täpselt nii nagu ma tahaks või mis iganes seda võiks tekitada. Et kuidagi ma kohanen päris hästi ma arvan nende tingimustega mis iganes siis on. Mul on sihuke tunne endal - kes mind ümbritsevad, need võivad muidugi vastu väita.
Maikel Mõttus: No kõige paremini sa tunned ennast ikkagi ise, et me sinu ümbritsevaid täna siia kutsunud, kutsusime sinu.
Susannah Kaul: Nemad ei saa vastuväiteid esitada praegu kohe nüüd.
Maikel Mõttus: Jah, praegu on see koht, kus sina saad rääkida nii nagu on, aga siis sa oled justkui spordiks ja olümpiale pürgimiseks nagu loodud.
Susannah Kaul: No ei tea, loodame.
Maikel Mõttus: Natukene.
Susannah Kaul: Loodame, et on läinud õigesti ja et olen õige ala peal, aga see selles suhtes, et kui mõelda korraks tagasi sellele covidile, siis küll esimest korda. Natuke natuke veel tagasi minnes võtsin siis ülikoolist akadeemilise puhkuse selleks, et valmistada siis Tokyo olümpiaks. Ja mul oli kavas teha esimest korda elus kõik laagrid, mis nii nagu plaan ette nägi – kõik võistlused, et ei olnud mingisugust muud nii-öelda takistust. Ja terve kevad oli järjest laager, võistlus, kõik asjad järjest pandud, noh kogu aeg mingi tegevus ja ma nii ootasin seda ja mitte ühelegi ma ei saanud minna. Sellepärast, et täpselt enne seda kui pidi esimene hakkama, läks kõik lukku, et see nagu oli natuke siuke ta ei tekitanud minus mingisugust sellist tunnet, et nüüd ma enam ei taha või ei viitsi või ta nii nõme aga lihtsalt, et et kahju, et ei saanudki päriselt seda kogeda. Ma nii ootasin.
Maikel Mõttus: See on mõistetav jah, et eks selle sellel ajal oli paljudest asjadest kahju paljudel inimestel.
Jüri Lehtmets: Jah.
Maikel Mõttus: Tore, et sa täna oled, ikkagi pürgida edasi ja.
Susannah Kaul: Jah, nüüd on möödas.
Maikel Mõttus: Möödas, mälestus.
Jüri Lehtmets: Aga kuidas aitab sind su perekond ja teised toetad selle ujumisega tegeleda igapäevaselt, et kaudselt seal mingi roll neil on?
Susannah Kaul: Muidugi on neil roll ja ütleme igapäevaselt on võib-olla roll rohkem seotud sellega, et kes aitab võib-olla koduseid töid ära teha või kes teeb süüa või et noh, et selliseid nagu, et minule jääks rohkem aega siis treenimiseks või õppimiseks või sellisteks muudeks tegevusteks, mida ma endale ette olen võtnud, et sellised igapäevaasjad, võib-olla nendega nagu abi on tuntav tõesti jah igapäevaselt, aga muidu nad on minu suurimad fännid ja see on nii äge, et et ikka võistlustel või või kasvõi kuskil auhinda vastu võtmas siis nad on nii vaimustuses ja fännavad seal teleka ees ja et see on see on vahva vaadata.
Maikel Mõttus: No aga siinkohal saame tervitada sinu suurimaid fänne, loodame, et nad täna meid kuulavad ka.
Susannah Kaul: Jah, loodame.
Maikel Mõttus: Et just küsimuse järg on vist minu käes, et mis on sinu unistused või soovid spordiala võtmes järgmisel hooajal või lausa viie aasta pärast?
Susannah Kaul: No vot kui ma enne rääkisin, et ma väga kuhugile auku ei lange, et see on nagu sihuke positiivne asi minu enda arvates, siis võib-olla nüüd sellele küsimusele ma vastaks, et ma ei ole väga pikalt ette eesmärkide seadja, et ma ei ole kunagi olnud selline unistaja, et mul ei ole olnud iidoleid ja noh, et ma kuidagi elan hästi hetkes ja ma ei väga palju jah ette ei mõtle. Küll ma olen niisugune päevaplaanide tegija, et noh selles suhtes saab ikkagi öelda, et ma planeerin, aga jah, ma ei unista või mõtle, mis või kus ma kõik olen viie aasta pärast, et ma ei tea seda ja ma mul on sihuke tunne, et kui ma nüüd endale mingisuguse asja nagu tähendab võib-olla see on hoopis niipidi, et vat kui ma endale midagi nagu ette võtan, siis ma tean, et ma teen ära ja võib-olla ma natuke kardan nii pikalt midagi ette võtta. Et äkki hakkangi selle poole nagu rühkima siis.
Jüri Lehtmets: Saad enda pühendumust nii-öelda, et et kui nendel ära lubatud siis.
Susannah Kaul: Jah, nii on tõesti, et endale ma ja ka teistele ikkagi sõna ei murra, et kui ma midagi olen lubanud, siis seda ma ka teen. Nii hästi kui ma vähegi suudan.
Jüri Lehtmets: Aga nüüd läheb siis nii-öelda järelkasvu juurde, et kuidas meelitada puudega lapsi ja noori nii-öelda paraspordiga tegelema? Ja kas sina näed juba nii öelda oma mantlipärijaid kuskilt tulemas?
Susannah Kaul: See on väga tore, et te küsite seda, sest et ma arvan, et see teema on sihuke. Ma usun, et sellest peaks rääkima ja ma väga loodan, et see info jõuab nendeni, kes seda tõesti vajavad või otsivad. Et jaa, ma olen selle peale ise ka palju mõelnud, et miks ei jõua väga paljusid lapsi nii-öelda või puuetega inimesi siis spordi juurde, et kuhu see siis nii-öelda kinni jääb. Aga mulle tundub, et eelkõige ma ikkagi julgustaks kõiki neid neid lapsi ja või ka suuremaid inimesi, kellel on siis mingisugune puue, et ärge kuidagi jääge sellesse puudesse kinni - see on niisugune väga imelik väljend, aga ei tohiks karta küsida nõu sellistelt treeneritelt, kes ei ole kunagi varem näiteks puuetega inimestega tegelenud.
Maikel Mõttus: See on mõistlik.
Susannah Kaul: Või et küsida, et kas oleks võimalik liituda mingi klubiga, kus ei ole ühtegi puuetega inimest varem treeninud, käinud, et ma kardan, et paljud nii-öelda sammud jäävad nendel inimestel tegemata. Lihtsalt sellisest mõttest, et äkki ma ei ole oodatud või et kuidas ma ikka sinna lähen või kuidas ma saan seal teistega hakkama. Et mul on sihuke tunne, et mina olin sihuke üks esimesi, kes puhtjuhuslikult sattus täiesti tavaklubisse ujujana, siis paraujujad meil siin Eestis ja mina ei teadnudki, et on mingi muu variant, aga näed – läks nii ja ma olen üliõnnelik. Ja ma arvan, et minu klubi, kus tänaseks treenib juba mitu paraujujat on ka läbi selle palju kuidagi avatum ja arenenum ja ja ma usun, et see on nendele ka andnud sama palju positiivsust kui mulle endale. Nii et ma ütleks, et olge julged ja minge sinna, kuhu te tahate päriselt, südamest tahate.
Maikel Mõttus: Aga et natuke võib-olla oleks ka see, et igasugused erinevad spordiklubid annaks ise märku, et sihukesed noored ja lapsed on oodatud.
Susannah Kaul: Jaa, see on teistpidi, et kutsuda ja siis ju inimene ka tunneb tõesti, et ta on oodatud ja ei pea nii palju muretsema sellepärast, et mis arvatakse või kuidas või et, et jah, mõlemalt poolt peab olema see avatus.
Jüri Lehtmets: Ja võib olla vanemaid kutsuks ka üles, et tasub lapsi proovima viia, et erinevaid hobisid on ja võib olla ei tasu taganeda ka sellest, et kui esialgu mingit hobi ei leia, siis on ka võimalik ju ka välismaa kogemusest ise siis mingit spordiala käima lükata, et ei tasu taganeda kohe võib olla endale sobivat harrastust ei leia.
Maikel Mõttus: Just, et nagu väga seda teemat järelikult tuleb tõstatada, võib-olla peale siis kui tähtsad sündmused on sellel aastal olnud, siis tuleb sellest teemast äkki laiem vestlusring teha või midagi taolist. Konverentsipäeva moodi. Kõlab, et siit saaks ainest küll.
Susannah Kaul: Kindlasti. Teemat saab arendada igas suunas.
Maikel Mõttus: Ja, et järgmised kaks küsimust küsin mina sinu käest, et mis on antud spordialal see mida kindlasti peab teadma ja tegema ja milliseid isikuomadusi vaja on need püsida selle juures? Aga võib-olla, et kas sinu juures, et sa elad hetkes kas tunned, et see aitab ujumisega kuidagi?
Susannah Kaul: Kindlasti aitab sellepärast, et see on sihuke – ujumine mulle meeldib – nii-öelda väga nüri ala, et muudkui aga edasi-tagasi vaatad seda triipu seal basseini põhjas ja niimoodi kõik need aastad ja päevad ja tunnid lähevad. Et, et jah lastele on alati ujumine üks meelistegevusi, aga kui tegeleda tippspordiga, siis ei ole sugugi nii lõbus ja äge kogu aeg, aga noh, muidugi ka teised spordialad. Ma usun teised sportlased tunnevad samamoodi kui nad enda spordialast võib-olla räägid.
Maikel Mõttus: No mingil hetkel kindlasti.
Susannah Kaul: Et aga, aga, aga.
Maikel Mõttus: Võta hetk ja mõtle.
Susannah Kaul: Võtan selle hetke ja ma arvan, et see kuidagi on seotud isikuomadustega. Ma olen hästi kannatlik ja ma arvan, et see on võib-olla kõige suurem pluss, mis ujujal võiks olla ja see siis ulatub nii selleni, et ma olen kannatlik ja ma olen nõus tegema neid trenne päevast päeva seal ühes keskkonnas, vaatama seda musta triipu basseini põhjas kui ka sellele, et et treeningu aeg versus siis see aeg kui võistelda saab, noh, need ei ole nagu absoluutselt balansis, et ujujatele on väga vähe võistlusi aastast tegelikult kui me võrdleme teiste spordialadega, osade teiste spordialadega. Ja see, et kui näiteks, noh, ütleme, et aastas on võib-olla üks, heal juhul kaks sellist tiitlivõistlust või olulist võistlust, milleks ma valmistun ja kui mingil põhjusel, kas haiguse pärast või ükskõik mis põhjusel, see ebaõnnestub, siis ma pean olema valmis, selge, järgmine aasta siis uuesti terve see tsükkel, et nii palju pead sa nii-öelda kuidagi, et see aja mõiste on täiesti teistsugune, et see, mis sulle kõige rohkem meeldib, noh, minu puhul siis võistlemine, seda on nii vähe. Et jah, sihuke järjekindlus ja kõik see nagu ma usun, et see on kõige vajalikum.
Maikel Mõttus: Nii teine, minu poolne küsimus tuleb ka kohe, et oled sa mõelnud, mida sa teed pärast sportlaskarjääri lõppu tahaksid teha? Nüüd me teame, et sa pikalt ette ei mõtle, aga äkki mõni uitmõte on tekkinud?
Susannah Kaul: Ja ei, see, see on mul väga selge, selge plaan ja ja kõik läheb tundub nii nagu nagu minu plaanis nii-öelda kirjas on. Et ma juba juba aastaid õpin arhitektiks. Nii et mul on nüüd neljas aasta, et saab kohe varsti õpitud ja üks on veel. Ja, ja siis saabki minust loodetavasti arhitekt, kes saab tööle asuda.
Maikel Mõttus: Sellel teemal tuleb veel pärast vestelda.
Jüri Lehtmets: Et võib-olla siit arhitektuuri juurest, et kui tihti on nii-öelda see ligipääsetavuse puuete temaatika õpingute käigus mängu tuleb, et et oleks põnev teada.
Susannah Kaul: Jaa, see on ka jälle väga-väga äge küsimus. Selle aja jooksul olen ma seda teemat läbinud no ma arvan nihuke võib olla ühes-kahest nii-öelda loengus või kursuses või kuidas nagu võtta, et jah, need nõuded … on ju olemas kaldteed kõik. Ma ei tea, äärte äärekivid siis pinnakattematerjalid ja nii edasi ja nii edasi. Ja üksikutes ainetes-loengutes neid käsitletakse küll, mitte niimoodi, et neid otseselt nagu õpitakse neid norme või seadusi, aga pigem see, et me ise peame sellele nagu tähelepanu pöörama kui me mingit projekti teeme. Et mõni õppejõud ja nii-öelda on sellest teemast teadlikum mõni mõni mitte nii väga, et pigem ikkagi vähe, et kokkuvõtvalt väga vähe räägitakse sellest. Ja arvestatakse sellega ka väga vähe.
Maikel Mõttus: Selles osas me Jüriga teame väga hästi.
Susannah Kaul: Aga ega ma ei saa siin selles suhtes, et kedagi teist või niimoodi süüdistada või kuidagi näpuga näidata sellepärast, et ega ka mina ise unustan selle igapäevaselt seal koolis ära, et et just tegin siin paari projekti ja kui ma nüüd nendele tagasi mõtlen, siia küll üheski ei olnud selliseid asju kuhu puudega inimene juurde ei pääseks, aga ma eraldi sellele ei mõelnud, nii et, jah, järelikult see ei ole asi, mida kogu aeg meelde tuletatakse või suunatakse.
Jüri Lehtmets: Ega sa ei ole ainuke meil. Vahel lähedased küsivad, et noh, et käisid seal, et noh oli ligipääs - no ma ei vaadanud sellise pilguga, see töötab päris hästi kokku selle.
Maikel Mõttus: Eks seda tuleb ikka ette.
Susannah Kaul: Jah.
Jüri Lehtmets: Aga ma küsisin siis, et mida sa teeksid miljoni euroga, et enda omal spordiala parandada või seda olustikku paremaks muuta?
Susannah Kaul: No tahaks vastata, et suure viiekümnemeetrise, siis selle, jah, olümpiaujula rajaks Eestisse, aga miljoniga seda kohe kuidagi ei saa, nii et ma ei teagi - võib-olla siis natukene sellest ujulast. Üritaks leida kambajõmmid, kellega koos seda teha, et ma arvan, et see on üks kõige suurem puudus tõesti, et tublisid töökaid treenereid meil on ja ma usun, et treeningute kui selliste nagu andmise või läbiviimise poolest ei ole midagi valesti. Aga just oleks vaja võib-olla seda.
Maikel Mõttus: Kus saab seda teha.
Susannah Kaul: Jaa, oleks ju äge kui meil oleks Eesti peale ükski, kus saaks nagu korralikult võistlusi võistlusi pidada ja nii-öelda nagu päris, et et igapäevaselt tõesti kui me kõik ei saa seal niikuinii treenida, et see on selge kui Eestis on üks, siis noh ei saa seal, kogu aeg kõik pead-jalad koos olla, aga see, et oleks koht kus võistelda ja seal on ikka väga oluline.
Jüri Lehtmets: Nagu see viimane treener ütles, et praegu peab spaas trenni tegema.
Susannah Kaul: Jaa, nii ongi.
Maikel Mõttus: On ka?
Susannah Kaul: Mina olen aastaid treeninud nendega samal ajal kõrvalraja peal ja ma tean täpselt millest ta räägib, et Kalev Spa on küll Jumal tänatud, et olemas on, et me saame seal viiekümnes treenida, aga noh, igapäevane on see, kes hüppab tuubiga sulle peaaegu otsa, eks ole, sinna basseini, kes taob sind selle nuudliga, kes ei tea, kus vets on ja et põrandale ei tule kõik häda eks ole, kas see tõesti … See on kohutav, mis seal toimub ja kindlasti ei pea sellega treenerid tegema ja veel vähem sportlased.
Maikel Mõttus: See sedasi kuldset keskendumisvõimet sugugi ei aita nagu kui sihuke tohuvapohu ümber.
Susannah Kaul: Ei. Seal ma tõesti ikka vahepeal vihastun, aga sellest midagi kasu ei ole.
Maikel Mõttus: No vähemalt on ausad emotsioonid, et eks me siin spordist räägime läbivalt, aga natuke rohkem siis sinust ka - me oleme aru saanud küll, aga küsiks siiski, et kes sa oled, kust tuled ja millega sa veel tegeled kui sul aega jääb loomulikult?
Susannah Kaul: Vot aeg on kõige suurem väärtus, vist järjest rohkem hakkab mulle nii tunduma. Aga kes ma olen? Olen Susannah. Olen kahekümne nelja aastane, tulen Viimsist. Tegelen ujumisega, see on hästi lihtne ja üritan saada heaks arhitektiks ka veel. Ma olen endale hästi palju erinevaid tegevusi kokku kuhjanud kui nii võib öelda, aga absoluutselt kõike, mis ma olen ette võtnud praegu, saan küll julgelt öelda, et mulle meeldivad need asjad, et vaba aega on vähe ikka väga-väga vähe.
Maikel Mõttus: Aga kas sa suudad niimoodi balansseerida, läbipõlemistunnet ei teki?
Susannah Kaul: Ma arvan küll. Ega ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis asi see läbipõlemine on või noh, et loomulikult ma tean, ma olen kuulnud neid lugusid, aga ma ei tunneta, et minul seda nagu praegu kuskilt nurgast paistaks, et ma ei tea nagu kuidagi äge on teha kõiki neid asju ja natuke endal ka sihuke hasart, et noh, palju ma siis jõuan selles ööpäevas kõike ära teha.
Maikel Mõttus: Aa, et oled endale väljakutse seadnud?
Susannah Kaul: Kindlasti. Väljakutse on see kindlasti.
Maikel Mõttus: Jääme ootama siis blogipostitusi või analüüsi tulemusi, mis näitavad kui palju ühte ööpäeva ära mahub tegevusi.
Susannah Kaul: See oleks päris äge statistika.
Jüri Lehtmets: Siis võtaks järgmisena: kuna lugejad meid kõikides lehtedes ei näe, siis selgita oma sõnadega oma nii-öelda puudelisuse olemust või sest meil hakkab siin saates erinevaid puudega inimesi käima siis.
Maikel Mõttus: Jah, et siis tekib mingi arusaamine nii, kuidas sinule sobib?
Susannah Kaul: Tegelikult on sellel mingisugune väga keeruline ladinakeelne nimetus ka, mida ma ei tea.
Maikel Mõttus: Meie ka ei tea.
Susannah Kaul: Ma käisin kui oli ujumisega klassifitseerimine, see on siis selleks, et saaks endale võistlusklassi, siis ma sain klassifitseerija onult natuke õiendada, et kuidas ma ei tea, mis mul viga on. Aga see selleks, endiselt ei tea. Et kõige lihtsamini ma seletaks seda niimoodi, et siis ema kõhus olles ma keerutasin ja pöörlesin ja ma ei tea, mis ma kõike seal tegin ja keerutasin nii palju, et nabanöör siis jäi käte ümber kinni ja käed siis ei saanudki nagu lõpuni välja areneda, et peale sündi siis päästeti niipalju kui päästa andis – nii-öelda lõigati sõrmed ilusti lahti sellesse kohta, kuhu neid lõigata ja nii palju päästeti kui sai, aga jah, ega ma muud vist ei oskagi selle kohta öelda.
Maikel Mõttus: Aga muud ei olegi vaja öelda.
Susannah Kaul: Jah.
Jüri Lehtmets: Et kas see nagu mõjutab ka su igapäeva vajadusi?
Maikel Mõttus: Palju sa tunned seda mõju?
Susannah Kaul: No oleks vale öelda, et ei mõjuta, aga ma ei tunne seda absoluutselt, sest ma olen ju nii harjunud, et et kui on üks asi mida, ma pean nimetama, mida ma ei saa teha hästi, siis on väikeste kõrvarõngaste kõrva panek - vot see võib mul võtta päris kaua aega. Et olen olnud tund aega peegli ees niimoodi, kõrvad juba punased, aga noh, hirmsasti on vaja neid sinna kõrva panna, et ei tea, see on see on üks asi, mis ma tõesti nimetaksin, et ei tule hästi välja. Aga no kõikide muude asjadega enda arust saan küll hakkama.
Jüri Lehtmets: Et see on hästi huvitav nagu, et enda puhul on ka, et mul mõnda aega oli nagu ühe käega abistaja. Siis ta arvas ise ka, et ta saab maru hästi hakkama. Kui ta mind abistas, siis hakkasid igasugused erinevused välja tulema, näiteks see, et kuna tal on üks käsi, siis alati see kottilukk jäi lahti. Sest tavaliselt inimene teeb nagu kahe käega lahti, võtab asja välja, teisega tõmbab kinni. Et uste avamisel oli täpselt samamoodi, et inimesed on harjunud kui sul on kaks järjestikust ust, et tõmbad ühe lahti siis võtad järgmise, aga tema seda teha ei saanud, et see oli päris huvitav avastus ta enda jaoks ka.
Maikel Mõttus: Et eks need väljakutsed ole igasugused, aga tundub tõesti, et sind see ei häiri. Ära pahanda – ma nii oletan meelevaldselt.
Susannah Kaul: Jah, mulle endale tundub ka nii, ei pahanda üldse.
Maikel Mõttus: Siis on hästi. No sinu seda powerit on tunda siin stuudios päris päris korralikult, energia on positiivne õhus. Kust sa selle võtad ja milline sinu ideaalne puhkus on? Kui sa selleni jõuad loomulikult?
Susannah Kaul: Oi, te praegu teate, ma tahaks lihtsalt ühte õhtut, kus ma saaks diivani peal istuda ja telekat vaadata. Tõesti ei ole olnud sellist õhtut väga pikalt. Aga aga mis oleks minu ideaalne puhkus? No mulle väga meeldiks reisida ja ma kindlasti valiks sellise aktiivse puhkuse. Et käiks ja avastaks ja küll vaataks arhitektuuri ja küll möllaks looduses ja ma arvan, et midagi sihukest oleks mu ideaalne variant.
Maikel Mõttus: On mingi sihtkoht mis kutsub?
Susannah Kaul: Neid on palju. Issand, ma ei tea.
Maikel Mõttus: No ütle üks ilus koht.
Susannah Kaul: Islandile tahaks.
Maikel Mõttus: Väga ilus koht. Ja see olekski siis sinu ideaalne puhkus?
Susannah Kaul: Jaa, jaa.
Jüri Lehtmets: Aga milline oleks see linn, mis arhitektuuri poolest?
Susannah Kaul: Oi, no neid on ju ka palju, aga ma ütleks, et viimati sai niimoodi arhitektuuri palju vaadata just Pariisis, et see oli küll väga äge, et ma küll olin varem käinud, aga mitte niimoodi, et saaks nagu ringi käia ja päriselt vaadata ja süveneda ja muuseumides lugeda, ka neid tekste, mis igal pool on, et see oli minu jaoks selline, seal on ju nii palju vaatamist ühes kohas, et see on nagu uskumatu.
Maikel Mõttus: No sellel aastal vist avaneb seal sihtpunktis võimalus natukese arhitektuuri näha.
Susannah Kaul: Siis võib-olla bussi aknast saab natuke kiigata äkki.
Jüri Lehtmets: Hästi vähe vist.
Maikel Mõttus: Et no loodame, et see sul õnnestub ja.
Susannah Kaul: Loodame.
Maikel Mõttus: Loodame, et sõbrad korraldavad sulle õhtu, sa saad ühe õhtu diivanil istudes. Susannah sõbrad, kui te meid kuulate, tehke projekt „diivani õhtu“ talle.
Susannah Kaul: Jaa, see oleks nii tore praegu.
Jüri Lehtmets: Teame need nii-öelda võistluse rõõmud, et näed basseine ja ega väga palju rohkem ei näe.
Susannah Kaul: Ja, see on küll niimoodi, et tegelikult ju kogu karjääri jooksul väga palju reisinud, aga näinud nii palju ei ole, et aga no see sportlase nii-öelda paratamatus, et mis seal ikka, et ega ma ju lähengi sinna võistlema, mitte muud tilu-lilu tegema.
Maikel Mõttus: Sellest võistlemisest, et mis su eesmärk on Pariisi olümpiamängudel ja milliseid medaleid või kohti rihid?
Susannah Kaul: Oi Issand, vot see küsimus see mulle üldse ei meeldi.
Maikel Mõttus: Ei meeldi? No proovi.
Susannah Kaul: Need on alati väga selles suhtes rasked ja natuke ka nagu kuidagi …. Ma ei teagi, ei ole nagu minu jaoks head küsimust, sest ma ei oska midagi prognoosida ja ega ma ei taha, aga mis mulle alati meeldib ka endale öelda on see, et ma üritan paremini kui eelmine kord, nii et see on minu eesmärk ja kui ma suudan seda täita ja ja muidugi isiklik rekord oleks mega, et see on nagu alati, et ükskõik, mis koht lõpuks ka ei tule see ei sõltu ainult minust, sõltub ka minu konkurentidest.
Maikel Mõttus: Seal on teisi võistlejaid ka.
Susannah Kaul: Aga minu aeg sõltub ainult minust, nii et seda ma ilmselt püüdma lähen. Ma arvan, et isiklik rekord ja paremini kui eelmine kord.
Maikel Mõttus: No meie loodame siis, et tuleb isiklik rekord, kui mõni tore koht ja medal ka.
Susannah Kaul: Jaa, tore koht võiks küll tulla.
Jüri Lehtmets: Et kirjelda juttu ka nendest arhitektuuriõpingutest, aga kuidas suhet on nagu ligipääsetavuse vajaduse ja abi küsimisega, et sa vist trennikaaslastega tuleb tihti seda, oled kokku puutunud?
Susannah Kaul: Ega tegelikult ei ole väga tihti kokku puutunud ja noh kõige rohkem siis, kellega ma kokku puutun, eks ole, Matz ja Robin – neid ma näen nagu kõige rohkem ja nemad on ka hästi sellised iseseisvad ja ja saavad kõigega hakkama, nii et ega tegelikult minu kuidagi igapäevase rutiini sisse või kuidagi kellega ma rohkem suhtlen ei jää selliseid inimesi, kes väga palju vajaksid just ligipääsetavuse osas abi või peaksid abi paluma, et jah, Matz selles suhtes, temal kindlasti on rohkem abi vaja kui minul või Robinil, aga Brenda, kes on siis tema elukaaslane või peaaegu alati temaga kaasas või olen siis mina või on Robin või on treener, et meil on juba tuleb selline hästi loomulikult see kõik välja, et kas või näiteks võistlustel. Et kui Brenda ei jõua selleks ajaks sööma kui me kõik teised lähme, siis haaran mina teise taldriku ja tõstan Matzile ka, et see ei ole nagu isegi mingisugune noh ei peagi midagi küsima, et see on nagu iseenesest mõistetav, see on meil välja kujunenud, et sellepärast võib-olla ma ei ole kuna ma ei puutu otseselt kokku selliste inimestega, kes vajaks sellist abi, siis ma ka sellele igapäevaselt ei ole mõelnud.
Maikel Mõttus: Et ja, ma saan aru, et sa siis nagu basseinis ja basseinist väljaspool nagu olles, seal vabandage nüüd kui mu sõna valesti, trikoos, siis sa ka tunned seda mingisugust abi ei ole vaja, et sa teed seda kõike täiesti vabalt?
Susannah Kaul: Jaa jaa.
Jüri Lehtmets: No võib-olla teine küsimus. Ühes podkastis mainisid, et su esimene kokkupuude kui sa ujulasse astusid ja kogu see puudelisuse assortii nii-öelda ette tuli, et kuidas seal on nagu annad tavalise inimesele soovitused, kuidas sellega esialgu toime tulla kui sa satud üritusele, kus siis erinevad puuted sind vastu võtavad?
Susannah Kaul: Ja tõesti, see minu see esmane kogemus oli kuidagi väga šokeeriv minu jaoks, et jah, ma ei olnud tõesti enne seda peaaegu, et näinudki kedagi, kellel oleks veel midagi viga ja siis ma sattusin ujulasse, kus oli kõikidel oli midagi viga. Et see oli tõesti selline vau-efekt ja võttis põlve värisema. Aga noh, üks pluss on see, et ilmselt võib-olla tavainimene kohe ei satu nii suure seltskonna ette, kus on kõigil midagi erinevat viga, et võib-olla ta saab natukene ise seda mõjutada või suunata, et noh, jah, ei satu võib-olla nii suur suure seltskonna ette aga aga üldises mõttes kuidagi minu arust pigem vaadake kui ägedalt need inimesed oma toimingutega hakkama saavad. Minu arust see on väga põnev ja võistlustel ka tihtipeale lihtsalt jälgi noh, võib-olla see natuke imelik, aga minu arust on see äge, et ma vaatan, kuidas kellelgi kellega jalaga mingi probleem või käega, kuidas nad nagu oma igapäeva toimetusi teevad, nemad ei märkagi seda, et midagi oleks nagu teistmoodi, täpselt samamoodi nagu mina olen harjunud mingeid toiminguid tegema, aga kõrvalt vaadata on päris põnev. Et kuidas keegi sööb või ma ei tea, trikood selga paneb või see on nagu äge, et pigem nagu jälgige ja kui ja tõesti kui huvitab, siis tulge ja küsige, et see ei ole mingisugune tabuteema või et ma nüüd solvuksin kui keegi tuleb küsib, et mis sul juhtus, et selles suhtes on lapsed hästi ägedad, et nad on nii vahetud. Mis sellel tädil juhtus? Siukesest küsimust tuleb tihti. Loomulikult tulge küsige, te saate teada, võib-olla saate aru, miks keegi kuidas käitub või millist abi vajab, et jah, olgem julged.
Maikel Mõttus: See on ilus mõte, et ma loodan, et inimesed panevad selle kõrva taha ja tulevad siis julgevad küsida.
Susannah Kaul: Jaa, ma loodan ka.
Maikel Mõttus: Nii lapsed kui täiskasvanud. Et noh, me oleme aru saanud, mida sa õpid ja õppinud oled. Ja vist saab öelda, et praegu siin on töö ongi sportlaseks olemine.
Susannah Kaul: Jah, see on ka niisugune natukene provotseeriv küsimus.
Maikel Mõttus: Provotseeriv? No provotseerime.
Susannah Kaul: Hea provotseeriv, et mis asi on töö. Töö tööle sa lähed ja siis sa teed teed seda, mida sa teed ja siis sa saad palka, aga selle eest, mina ikkagi ma ütleks pigem tegelen oma hobiga sellepärast, et otseselt ju mingisugust palka kui sellist sealt ei tule. Jah, ma saan vastutasuks oma tulemused, oma saavutused ja noh loomulikult ka palju muud, mis on nii-öelda, ma ei tea, tervis ja tugevam - mida iganes. Aga noh, tööks ma seda ikkagi ei peaks.
Maikel Mõttus: Selge.
Susannah Kaul: Aga jah, võib-olla ma ei lisagi siia midagi.
Maikel Mõttus: Siis on nii.
Susannah Kaul: Jah.
Jüri Lehtmets: Oled sa kuskil vabaühenduses ka tegutsenud või toimetanud? Et kui juba tõest juttu tuli, et see ka võib mõnikord.
Maikel Mõttus: Kas sa tahad, me seletame sulle seda mõistet lahti?
Susannah Kaul: Ja, te võite mulle seletada, aga ma arvan, et selle vastus on „ei“, aga seletage igaks juhuks.
Maikel Mõttus: Igaks juhuks seletamisest saavad kuulajad ka aru, vabaühenduses on siis igasuguseid MTÜ-d ja sellised. Nagu mina olen Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidus. Jüri on Eesti Lihasehaigete Seltsi juhataja. Et kuidas, kuidas sinul?
Susannah Kaul: Ilmselt ei ole. Väga-väga piinlik, aga ma arvan, et ei ole. Võib-olla ma enda teadmata olen kuskil osalenud ja aidanud ja kaasa löönud, aga praegu küll ei meenu, et ma niimoodi kindlalt kuhugile niimoodi kuuluks.
Jüri Lehtmets: Et noh, võib-olla see teema on ka …..
Maikel Mõttus: Ja sul on veel aega, et sa oled veel nii noor, et sa jõuad.
Susannah Kaul: Jah, siis kui sportlaskarjäär ükskord läbi saab, ehk ma siis saan juhendada kuskilt pidi.
Maikel Mõttus: Kuskilt pidi või kindlasti keegi tähtis ja tark inimene otsib süles.
Susannah Kaul: Loodame.
Maikel Mõttus: Loodame jah, et mina saan küsida, kuigi sa enne ütlesid, et sul ei ole eeskuju, siis kas kohe-kohe üldse täitsa tühi riiul?
Susannah Kaul: Eeskujud jah, sellist iidolit või keda ma fännaks, sellist ei ole nagu kunagi olnud, aga eeskujusid kui selliseid, kes on tublid ja toimekad, neid on küll, et see ja neid kasvõi mul vanemad, et nad on nii tublisti hakkama saanud ja töötavad ja kõik, noh, et see on nii äge nagu et nemad on minu iidolid. Minu kursusekaaslased ülikoolis samamoodi, väga tublid, nüüd trennikaaslased, kes on mind motiveerinud ja ma loodan, et mina neid ka. Et sellise selliseid selliseid inimesi on.
Maikel Mõttus: No siis on ikkagi väikene plejaad toredaid inimesi olemas, keda võib eeskujuks.
Susannah Kaul: Postreid seina peal ei ole.
Maikel Mõttus: No jah siis.
Jüri Lehtmets: Küsin, et oli juttu, et vanematel on sul vist tippsportlased olnud, et mis alaga nemad tegelesid?
Susannah Kaul: Ja kõigepealt ema-isaga koos olid võistlustantsijad, siis tantsisid nii-öelda paaris ja pärast seda karjääri siis isa tegi korraliku pöörde ja sõitis motokrossi veel aastaid.
Maikel Mõttus: See on tõesti korralik pööre.
Susannah Kaul: Et mõlemad olid väga tublid ja edukad. Ma ei kujutaks ette, et minust saaks nüüd baleriin, näiteks.
Maikel Mõttus: No aga sa ei ole proovinud, sest sa ei tea.
Susannah Kaul: Ma ei ole proovinud jah.
Maikel Mõttus: Sul on veel aega selle peale selle peale selle peale mõelda.
Jüri Lehtmets: Eks vist, lähim oli see rulluisutants vist ongi.
Susannah Kaul: Ja see oli kindlasti palju naiselikum.
Jüri Lehtmets: Kas seda tehakse siiamaani Eestis või?
Susannah Kaul: Siis kui mina sellega alustasin, siis oli hästi-hästi uus ala, aga nüüd ma isegi ei tea. Ma usun, et ikka tehakse.
Maikel Mõttus: No siis jääme huviga ootama, kuni see jõuab meile siia mingisugusel kujul, et sellist asja tahaks kohe oma silmaga näha, sest et lugedes sinu kohta natukene taustast ma esimest korda elus kuulsin sihukest sihukesest spordialast.
Susannah Kaul: Ja, see on nagu iluuisutamise ja ka tavalise rulluisutamise vahepealne asi, et siis ilurulluisutamine on kus sul on samasugune nagu uisk jalas nagu siis jää peal uisutades, aga seal all on neli ratast nagu autol, siis nii-öelda paigutatud, et siuke suur kobakas on jalas ja siis sellega tehakse igast hüppeid ja pääsukesi ja piruette.
Jüri Lehtmets: Nii et kuulajad võivad siis YouTube´ist otsida.
Maikel Mõttus: Visualiseerida või YouTube´ist otsida. Et aga meie jõuame juba eelviimase küsimuse juurde täna.
Jüri Lehtmets: Et no üldiselt ka et mis sind õnnelikuks teeb, et mis need aspektid on?
Susannah Kaul: Ooo.
Maikel Mõttus: Me oleme vist mingisuguse ülevaate täna juba saanud.
Susannah Kaul: Jaa.
Maikel Mõttus: Aga?
Susannah Kaul: Mind teevad õnnelikuks ma arvan väga paljud asjad. Ma üldse olen vist väga õnnelik inimene.
Maikel Mõttus: Seda on rõõm kuulda.
Susannah Kaul: Et ainuke, mis mind õnnetuks teeb vahepeal kui mul ei tule välja asjad nii nagu ma ise tahan. Väga paljud asjad teevad õnnelikuks. Minu pere, loomad kindlasti, ma olen väga suur loomade fänn. Nemad alati teevad mu õnnelikuks – ükskõik, mis situatsioon on. Loomulikult trenn ja üleüldse selline füüsiline aktiivsus – ma ei mõtle siinkohal ujumist otseselt, sest et see on ikkagi see, mida ma kogu aeg teen, et nägu ei naerata kogu aeg, aga üleüldiselt aktiivne eluviis ja see, et saab teha sporti ja ükskõik siis millist, see teeb mind õnnelikuks.
Maikel Mõttus: No väga-väga-väga kena on selliseid asju kuulda, et minule jääb sinule viimase küsimuse au. Mida sina soovid lõpetuseks täna meile öelda?
Susannah Kaul: Kõigepealt ma tahaks teid tänada!
Maikel Mõttus: Palun, palun.
Susannah Kaul: Et nii ägedaid küsimusi küsisite. Täitsa selliseid küsimusi, mida mitte keegi pole varem küsinud, see on väga tore.
Maikel Mõttus: Siis võime seinale rasvase risti teha.
Susannah Kaul: Ja, et alati on on lahe anda intervjuud kui on kui on sihuksed uudsed küsimused ja võib-olla lähenetakse natuke teistsuguse nurga alt kui tavaliselt. Nii et, aitäh ja mis ma veel sooviksin võib-olla ikkagi korrata see sama lause üle, mis ma juba enne ütlesin, et et olge julged. See käib kõikide kohta, et kes on nende elus midagi ette võtmas, kes tahab teada puuetega inimestest rohkem, kes mõtleb, mis trenni minna, ükskõik mille puhul, aga olge julged ja katsetage ja hakake kuskilt pihta.
Maikel Mõttus: Just, aga see on väga ilus mõte ja sellega me lõpetamegi tänase saate. Jüri, ehk tahad ka midagi lõpetuseks öelda?
Jüri Lehtmets: Oli väga tore debüüt.
Maikel Mõttus: Jah, meie debüüt selles selles valdkonnas meil meil oli sinuga sama huvitav kui sinuga meil, nii et.
Susannah Kaul: Väga tore.
Maikel Mõttus: Et jääme meiegi järgmisi saateid ootama. Suur tänu sulle, Susannah.
Susannah Kaul: Ja aitäh.
Maikel Mõttus: Aitäh teile, head kuulajad! Meie kohtume teiega juba õige pea järgmises saates. Siis on saatejuhi rollis Indrek Petersoo. Just sellega saimegi oma esimese saate tehtud. Ka tuleb ka meie järgmine saade juba veebruarikuus ning see saade valmib Delfi ja Eesti Paraolümpiakomitee koostöös ning ka järgmist saadet toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Meie loodame teiega taas kohtuda.
