GRAAFIK | Millisel hüppemäel tuleb „rippuda ja hõljuda“ ja kus on kaugele lendamiseks „mune vaja“?
(3)
Käimasoleva suusahooaja ja läheneva Otepää MK-etapi valguses teevad meie tipud Artti Aigro, Kristjan Ilves ning endine suusahüppaja ja kahevõistleja Kaarel Nurmsalu puust ja punaseks selgeks, millest koosneb hüppemägi, mis eristab ühte mäge teisest ja miks mõni mees ei saa teatud tüüpi mägedel üldse tiibu külge?
„Igal mäel on teisega midagi sarnast. Hästi isemoodi mägi on näiteks Bischofshofenis, kus on ülipikk ja hästi lauge hoovõtt ja kus raadiust põhimõtteliselt polegi. Libereci mäed on samuti sarnase pika hoovõtuga,“ jätkas Nurmsalu. „Profiililt erinevaid, aga loomult üsna sarnaseid mägesid ikka leidub. Minu jaoks on ühed sellised ka Ruka ja Villingen - suured mäed, kus saab hea lennutunnetuse kätte. Tihtipeale eristab mägesid nende keskkond, mis võib panna paika, miks ühed hüppajad ühel mäel lendavad, aga teisel mitte. Korvpallis on ju ka võik väljakud sama suured ja korvid sama kõrgel, aga loeb see, mis seal ümber on... Suur saal hirmutab korvpalluri ära ja keha ei taju enam hästi kõrgust ja kaugust.“
„On siiski üks asi, mis on kõigil mägedel, nui neljaks, sama - nende ots on 11 kraadi allapoole,“ lisas Nurmsalu.
