Valdo Jahilo: Liikumisaasta õppetunnid edaspidiseks

Liikumisaasta lõppedes on paslik üle õla kiigata, kas ja mida on meil sellest edaspidiseks kaasa võtta. Kas inimesed hakkasid ka päriselt rohkem liikuma või oli eesmärgiks pigem see, et neile selle vajadust teadvustada ning sellele hakataks teadlikumalt tähelepanu pöörama?

Ükskõik, kumbatpidi asjalood või eesmärgid said seatud – annavad sellised teemaaastad ühiskonnale selge sõnumi ja ootuste juhise. Mis on hea, sest kõigi teemadega korraga tegeleda ei jõua ja aasta on piisavalt pikk (kuid ka lühike aeg) selleks, et üks valdkond rohkem tähelepanu keskmesse tõstetaks.

Liikumisharrastuse kompetentsikeskuses on ära teinud suue töö – püüdnud ühendada liikumisentusiastid ühtsesse võrgustikku, kuna rusikas on alati jõulisem ja kindlam eesmärgini liikuda kui näpphaaval mingit teemat torkides või selle poole osundades. Olles ka ise liikumisentusiastina mitmetel sellistel aruteludel ja koosistumistel osalenud, on mind vallanud kahetised tunded. Ühest küljest on justkui meie liikumisvaegus suurem kui ei kunagi varem, kuid teisest küljest on rohkelt ka positiivseid ja julgutavaid näiteid, mis kinnitavad, et hoolimata kõigest pole noorus veel kaugeltki hukas ning liikumisrõõmu kõver ei ole veel jäädavalt alla keeratud.