KOMMENTAAR | Kaks tõrvatilka muidu meeleolukalt kulgenud spordigala juures

Aasta tähtsaim pidu „Spordiaasta tähed“ on peetud ja auhinnad leidnud oma väärikad omanikud. Peeter Oja tõestas end taaskord vägeva naerutajana. Kristjani-saajate kõnedki olid huvitavad, nii palju kui neil kõnelda lasti. Alaliitude hääletussedelitest riivab kahjuks silma üks must lammas.

Sattusin 1. jaanuaril suusarajal kokku ühe samuti 29. detsembril Alexela kontserdimajas viibinud ametivennaga, kes märkis, et pidu oli üllatavalt meeleolukas. Olen temaga sama meelt. Tavaliselt on saalitäit alaliidu esindajaid ja sportlasi raske end nii lõbusasti tundma panna, aga seekord tundus publik end tõesti nautivat. Eks suure osa sellest tegid ära Peeter Oja sketšid, mille naljad olid enamasti just saalisviibijatel kulul. Kes oskas, tundis sealt ära ka paleti Eesti spordikommentaatorite kõnekujunditest ja maneeridest.

Omamoodi cliffhanger (ingliskeelne mõiste filmides ja seriaalides põnevust üleval hoidvatel elementide kohta - toim) oli ka Saskia Alusalu ja Stig Rästa duett. Rahvale visati gala alguses õhku mõistatus: kes võiks olla see olümpiasportlane, kes veaks välja ka lauljana esinemise ja kavatseb seda täna õhtul teha? Kuniks Alusalu oma toolilt püsti polnud tõusnud, ei osanud mina küll arvata, et see tema on. Kuigi laul tuli maki pealt, siis müts maha, selline tükk nõuab inimeselt, kelle igapäevaleib publiku ees laulmine ei ole, kõvasti julgust!