24 LEEGIONÄRI PINGERIDA | Kes on parim Eesti klubis mängiv välismaalane? Kuidas neid üleüldse annab ritta sättida?

Eesti korvpalliklubides on tänasel päeval 24 leegionäri, aga keegi neist pole jätnud suurepärast muljet. Kes on neist parimad? Mis statistika abil annaks neid ritta sättida?

Eelnevatel aastatel oli leegionäride pingeritta panek enam-vähem loogiline, aga sel hooajal olin üsna hädas. Eesti klubide parim leegionär Oleksandr Kovliar mängib nüüdseks Hispaanias ja mitu meest piirdusid tänavu vaid ühe täismänguga (Kalev/Snabbis Kelvin Robinson ja Aaron Jones; Kalev/Cramos Desonta Bradford ning Rapla Avis Utilitases Raylon Howard). Mitu vähem või rohkem lubavat leegionäri said paari kuu järel sule sappa (Pärnu Sadamas Mario Kegler; Keila Coolbetis Luka Majstorovic; Tartu Ülikool Maks & Mooritsis Johnny Hughes ning Kalev/Cramos Anthony Mathis).

Ühe auhinna saab siiski julgelt välja anda. Tunamullu sai „aasta kõige kehvem leegionär“ aunimetuse Pärnu Sadamas ebaõnnestunud Tarekeyi Andrew Edogi ja mullu Keila-mitte-veel-Coolbeti Richard Laku. Vägevate legendide sekka jõudis tänavu Kalev/Snabbist läbi käinud Lorenzo Ferrell, kes oli jumalast pull vend. Esiteks ei saanud ta kaitsemängust ööd ega mütsi aru. Ning rünnakul võttis abitreener Karl Reismanni poolt walking bucketsiks ristitu kolmes mängus 20 minutiga kuus viset, mis läksid kõik mööda. Ühtegi korvisöötu 196-sentimeetrine äär ei andnud, aga selle kõrval tegi ta kaks pallikaotust ning nende minutite ajal jäi meeskond 24 silmaga miinusesse. Õnnitlused!

Kuid õhku jääb kõige olulisem küsimus:

Kes on hetkel Eesti korvpalliklubides parim leegionär? Kes kuuluvad top3 sekka?