Viimane piisk rahakotist... Spordikohus ja Eesti Antidoping nõuavad Heiki Nabilt 15 000 eurot. Advokaat Keres: soovitan Heikil mitte maksta
(112)
Advokaat Paul Keres soovib, et Eesti Antidoping nõuaks Heiki Nabilt raha kohtu kaudu.
Kreeka-Rooma maadluses kaks MM-kulda ja olümpiahõbeda võitnud Heiki Nabi dopingusaagal ei näigi lõppu tulevat. Mõni nädal enne jõule andis Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse (EADSE) juht Henn Vallimäe intervjuus Õhtulehele kaude teada, et Nabi võiks tänavu kingitustele vähem kulutada, sest varsti tuleb tal jõuliselt rahakotti tuulutada ja kohtuskäimise kulusid maksta.
Delfi uuris lisa ja nii ongi. Rahvusvaheline spordikohus (CAS) nõuab Nabilt 10 000 Šveitsi franki endale ja poole väiksema summa EADSE-le tasumiseks. Ehk siis kokku 16 000 eurot.
Kui Eesti Antidoping soovib kohtusse lippudega vehkima minna, siis tore, sest asi pole sugugi nii selge.
„Eks ta üks delikaatne teema ole,“ tunnistas Vallimäe. „EADSE juhatus on otsuse vastu võtnud, aga enne jõule ei hakanud me Nabile nõudekirja esitama. Loodetavasti maksab ta määratud summa ära, sest vastasel korral peame minema kohtusse, nõude legaliseerima ja siis Nabile esitama. Arutada pole midagi, kui asi kohtusse läheb, tuleb Nabil hiljem tasuda kohtu, meie advokaadi ja lõpuks täitemenetluse kulud. Vaidlemine pole mõistlik.“
Antidoping ei tee kingitusi
Vallimäe sõnul mõistab ta, et see kõik on sportlasele suur kulu ja traagika... „Kuid teisalt elab EADSE maksumaksja kulul ning meil pole õigust kingitusi teha. Siin on küsimus ausas mängus – kui oled võlgu, siis oled võlgu. Kui Nabi peab kohtute otsust ebaõiglaseks, siis on see tema arvamus. Reeglite järgi jäi ta süüdi, kandis karistuse ära ning nüüd peaks eluga edasi minema ja võlad klaarima.“
Võtame Nabi juhtumi lühidalt kokku. 2021. aasta alguses sisaldas Nabi antud dopinguproov mikrokoguses keelatud ainet letrosooli, mistap määras Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium talle kaheaastase võistluskeelu. Seejärel esitas Nabi apellatsiooni CAS-i, ent ei võitu. Küll aga tõi CAS esile, et tõenäoliselt sattus letrosool sportlase organismi juhusliku saastumise tulemusel. „Hageja on kahetsusväärne ohver, kelle puhul tehti kindlaks, et ta on tahtmatult manustanud tundmatust allikast saadud letrosooli jääkkoguse. Ta maksab kõrget hinda juhuslike asjaolude eest, mis võib-olla olid või ei olnud tema kontrolli alt väljas, ja teda ei tohiks tembeldada petturiks või dopingutarvitajaks,“ öeldi CAS-i lõppotsuses. Nabi kaebas asja edasi Šveitsi föderaalkohtusse, kuid kaotas sealgi.
Delfi võttis Nabiga ühendust ja küsis, kuidas tal võlgade klaarimisega läheb.
„Jah, mul on asjad teada, kuid need on juriidilised ning neist rääkigu pigem minu advokaat Paul Keres,“ vastas Nabi.
Niisiis Keres...
„Jah, CAS-ist on tulnud otsus menetluskulude kohta ja seal on kirjas, kui palju peab Heiki kellelegi maksma,“ kinnitas Keres. Ta lisas: „Samaga andsin Heikile edasi Šveitsi advokaatide soovituse raha mitte maksta ning nõustun soovitusega ka ise.“
Miks ei peaks Nabi spordikohtu nõudele reageerima? Keres selgitas meelsasti: „Põhjus on väga huvitav... Kui EADSE soovib kohtusse lippudega vehkima minna, siis tore, sest asi pole sugugi nii selge. Nimelt on Euroopa inimõiguste kohus teinud jalgpallur Adrian Mutu ja kiiruisutaja Claudia Pechsteini kohta otsuse: kui tegemist on kohustusliku arbitraažiga, siis peab kogu menetlus vastama õiglastele põhimõtetele, nagu see on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis. See tähendab ühtlasi, et isikul peab olema võimalus pöörduda kohtusse ja kaitsta reaalselt oma õigusi ilma ilmselgelt ülemääraste kuludeta.“
Ja siin ongi konks...
Nabi on rahvusvahelises mõistes tippsportlane ega saa oma õigusi kaitsta kuskil mujal kui CAS-is. „Tema asja ei võeta menetlusse ei Eesti üldkohtutes ega EADSE apellatsioonikomisjonis. Ainus võimalus on CAS, muud varianti pole,“ ütles Keres. „CAS ehk ainus, kus Nabi saab oma õigusi kaitsta, tervitas teda 22 000 Šveitsi frangi suuruse ettemaksunõudega ja nüüd tuleks maksta lisaks 5000 franki EADSE-le, kelle tegevuses leiti olulisi rikkumisi, ning lõpuks 10 000 CAS-ile endale. Kokku peab Nabi selle eest, et kaitses oma õigusi ainsas kohas, kus ta seda saab teha, maksma ainuüksi kaebuse läbivaatamise kuludena 37 000 franki ehk ligi 40 000 eurot. Sellele lisanduvad tasud advokaadile ja ekspertidele. See on jõhker summa, mis ei lange kuidagi kokku Euroopa inimõiguste kohtu seisukohaga, et juurdepääs kohtusse peab olema tegelik, tõeline ja mitte raskendatud ülemäärastest kuludest.“
Lisaks sellele, et Heiki Nabilt nõutakse räigelt palju raha, teda ka diskrimineeritakse.
Aga üks aspekt on asjal veel, tõdes Keres: „Lisaks sellele, et Nabilt nõutakse räigelt palju raha, teda ka diskrimineeritakse. Ja see on väga tõsine probleem. Tegelikult on sportlase CAS-i pöördumine oma õiguste kaitseks tasuta. Aga seda üksnes juhul, kui karistuse on määranud üleilmne organisatsioon – näiteks rahvusvaheline antidopinguagentuur WADA või rahvusvaheline maadlusliit. Paraku viis menetluse läbi täpselt samasuguse pädevusega EADSE, mis ühtlasi kohustab Nabit minema CAS-i, sest koduriigis ta apellatsiooni esitada ei saa, ning seega on spordikohtusse minek tasuline. Mulle kui advokaadile tundub see inimõiguste ja vabaduste konventsiooni rikkumisena ja teiseks diskrimineerimisena, mis minu ja Šveitsi kolleegide arvates kujutab endast Eesti avaliku korra rikkumist. Seega on Eesti kohtutel seaduslik alus jätta säärane spordiarbitraaži otsus, millega kulud välja mõistetakse, täidetavaks tunnistamata.“
Asi on inimõiguste kohtus
Kerese sõnul Eesti kohtud varem seesugust kaasust menetlenud ei ole. „Paraku on praegu tegu erandliku juhtumi ehk kohustusliku arbitraažiga, mis erineb põhimõtteliselt kommertsarbitraažist, kuhu pooled lähevad vabatahtlikult,“ selgitas Keres. „Nabi ei maksa nõutavaid summasid välja enne, kui Eesti kohus ütleb: see raha on vaja ära maksta.“
Kerese sõnul ei lõpe Nabi juhtum niipea, sest asi on vaidlustatud ka inimõiguste kohtus, kes juhtumi menetlusse võttis. „Vaidlustasime rahvusvahelised antidopingureeglid, mis ei luba vahekohtul, kes tuvastab sportlase süütuse, nagu Nabi puhul oli, tühistada dopingukaristust. See on vastuolus õigluse põhimõtetega – sa lähed kohtusse, kohus leiab, et sa pole midagi valesti teinud, ütleb lõppotsuses, et sind ei saa pidada dopingutarvitajaks, vaid halbade asjaolude kokkulangemise ohvriks, ent jätab kõigest hoolimata jõusse karistuse. See ei riimu kõige elementaarsemate õiguse põhimõtetega,“ rääkis Keres. „Teiseks on seesama kulude küsimus: sportlasi ei saa diskrimineerida seoses sellega, kas menetluse viib läbi rahvuslik või rahvusvaheline organisatsioon. Paraku jahvatab Euroopa inimõiguste kohus asju kaua ja otsuse tegemine võib võtta aastaid.“
