Kas ma olen ainus, kelle meelest igatalvise „Spordiaasta tähed“ auhinnagala kõige naljakam osa on seal räägitav eestlaste võidetud metsik medalite hulk? Kindlasti ei saa kamba peale mitusada tiitlivõistluste poodiumikohta toonud sportlastelt midagi ära võtta, sest nad on vaieldamatult eraldiseisvalt kõvad tegijad. Kes olen üldse mina rääkima – ma ei kuulu maailmas isegi tuhande parema spordiajakirjaniku sekka.

Aga see on ühtlasi naljakas ja kurb, et Eesti saab olümpiaalade EM-idelt ja MM-idelt olematult poodiumikohti, rääkimata maailmas reaalselt populaarsetel aladel säramisest, aga samal ajal hõisatakse mõnesajast võidetud medalist. Seda medalijuttu tehakse sageli ilma igasuguse kontekstita, millega jäetakse mulje, justkui elaks Maarjamaa tippsport vägevaid aegu. Tõenäoliselt on ka tänavuse spordiaasta tähtede gala algus midagi sellist. (Ääremärkus: järgnevas gala-kirjelduses on numbrid, jutt ja inimeste nimed hüpoteetilised.)

(Tegevuspaik: Alexela kontserdimaja fuajee, kus Jüri Butšakov intervjueerib EOK peasekretäri Siim Suklest)

Butšakov: „Kuidas võtate tänavuse spordiaasta kokku?“
Sukles: „Suures plaanis oli aasta väga õnnestunud, sest meie sportlased võitsid 242 tiitlivõistluste medalit ning meil on tänavu 15 maailmameistrit. Eesti sport elab ilusaid aegu.“
Butšakov: „Aitäh! Ja nüüd läheme telepildiga kontserdimaja lavale, kus on Eestis absoluutselt iga galaõhtut juhtiv Tõnis Niinemets.“

(Telepilt läheb kontserdimaja lavale)

Niinemets: „Aitäh, Jüri! 242 tiitlivõistluste medalit ja 15 maailmameistrit. Mõelda vaid, eestlane on olla uhke ja hää. Aga õhtu avasõnadeks kutsun kõnepulti EOK presidendi Urmas Sõõrumaa.“

(Sõõrumaa tuleb aplausi saatel lavale)