Eesti aasta parimate sportlaste, treenerite ja võistkondade ajaloolises nimekirjas järge vedades näeb pelgalt fakte, kuid mitte tegelikkust ja ebaõiglust. Mida aeg edasi, seda enam tingeltangel missivõistluseks üritus muutub, sest alaliidud (õnneks mitte kõik) mängivad lihtsalt lolli ja rahvas valib populaarsemat atleeti. Ent nende kahe peale kokku tuleb kaks kolmandikku hääli.

Õigupoolest peaksid spordiajakirjanikud tsirkuse ukse tagaselja kinni lööma ja valima oma aasta parimad, lubamata tulemusi teistega kokku panna. Kui Eesti olümpiakomitee pole sellega nõus, siis olgu see nende otsus eelistada komejanti. Vähemat ajakirjanikud saavad rahus magada.