Discgolfikogukonnal aeti hari punaseks: ajakirjanik võiks argumente kontrollida, mitte kuulajatele kärbseid pähe ajada

Tallinnas toimunud kettagolfi EM-i peakorraldaja Matthias Vutt sai pahaseks, et Jaan Martinson ei väärtustanud „Mehed ei nuta“ spordisaates piisavalt Kristin Tattari saavutusi.

„Mehed ei nuta“ kolmik Peep Pahv, Jaan Martinson ja Tarmo Paju võtsid arutluse alla aasta sportlaste valimise ning esitasid erinevates kategooriates oma pingerea.

Kui Pahvi ja Paju arvates oli Tattar käesoleval aastal Eesti paremuselt teine naissportlane, siis Martinsoni nimekirjas jäi kettagolfar alles viiendaks.

„Jube raske on ala valitseda, kui ainult kolme riigi sportlased seal osalevad. Kui ainult kolme riigi iluuisutajad oleksid saanud MM-il osaleda, siis oleks [Niina] Petrõkina saanud kindlasti palju parema koha,“ põhjendas Martinson oma seisukohta.

„Tehke mulle selgeks, mis pagana MM see on, kus on 100 ameeriklast, üks eestlane ja kaks soomlast. Kas see on täisväärtuslik?“ lisas ta.

Aasta sportlaste arutelu alates 39.02.

Avaldame siinkohal Matthias Vutti Facebookis tehtud postituse täismahus:

Sattusin tänast „Mehed ei nuta“ spordisaadet vaatama ja kuulama. Mind kummastab, kuidas kogenud spordiajakirjanik Jaan Martinson jõuab läbi pseudoargumentide lahenduseni, kus paigutab aasta naissportlase valimisel Kristin Tattari kohale number 5. See, mis kohal Kristin peaks minu hinnangul antud tabelis olema, pole seejuures oluline. Igaühel on õigus oma arvamusele või oma tabelite koostamisele. Küll aga võiks ajakirjanik esitatavate argumentide õigsust kontrollida ning natuke ala dünaamikasse süüvida, mitte niisama lahmida ning seeläbi kuulajatele kärbseid pähe ajada. Et see lihtsalt emotsionaalseks tekstiks ei jääks, proovin mõnel saates kõlanud argumendil peatuda ja neid analüüsida.

Argument number 1: Mis MM see on, kui seal võistlevad ainult 3 riigi sportlased?

Esiteks viime ennast kõigepealt faktidega kurssi. Naiste divisjonis võistlesid MM-il kokku 8 riigi sportlased. Seejuures on tegelikult ala kandepind oluliselt laiem ning vabalt oleks võinud võistlustel osaleda veel lisaks Austria, Islandi, Rootsi, Slovakkia, Tšehhi, Taani ja paljude teiste riikide sportlased. Nimetatud rahvustel on olemas discgolfareid, kelle tase lubaks neil MM-il võistelda. Sellest, miks neid seal polnud, põgusalt järgnevas punktis.

Argument number 2: Discgolfimaailma pole raske valitseda, kui sul võistlevad ainult 3 riigi osalejad.

Riikide numbri teema kukkus loodetavasti eelmise punktiga laualt maha. Selgitan nüüd kogenud spordiajakirjanikule discgolfi taustsüsteemi. Põgusalt tegid Tarmo Paju ja Peep Pahv sel teemal saates juba otsa lahti, aga võtame siis laiemalt ette.

Kuna discgolf on saanud alguse USA-st, siis jah, ala on võrdlemisi USA-keskne. Seda just tippmängijate osas. Valdav enamus maailma tippe nii naiste kui ka meeste divisjonis tulevad kõikide võimaluste maalt. Kas seetõttu on aga discgolfimaailma tipus konkurents hõredam, kui muudel aladel, kus kandepind jaguneb rohkemate riikide vahel ära? Kindlasti mitte. USA toodab iga-aastaselt nii palju uusi tippe peale, et Euroopa või muu maailma tegijatel läheb jala ukse vahele saamine aina raskemaks. See on ka üks põhjuseid, miks varasemas peatükis nimetatud riikide sportlased ei sõida isegi MM-ile kohale. Neil pole sisuliselt võimalust seal rahaliselt tasuvatele kohtadele mängida, sest konkurents on väga tihe. Rääkimata ala valitsejannaks tõusmisest.

Kui tuua paralleeli traditsionaalsemate spordialadega, siis võiks ju ka discgolfis kvoodid kehtestada. No näiteks, et USA-st saab MM-ile peale 10 sportlast, Soomest 8, Eestist 6 jne. Tore mõte ja tegelikult Eestis toimunud EM-il seda ka kasutati. Kahjuks oleks selle lühiajaline mõju vastupidine. MM-i tase kukuks kolinal ning kogu mõtet saadaks USA mängijate poolt üks korralik F5 tasemel tornaado. Raske hinnata, kas pikas perspektiivis paneks see rohkem mängijaid alast loobuma (eelkõige USA-s) või motiveeriks uusi mängijad rohkem tööd tegema (eelkõige Euroopas).

Minu väide on, et kehtestatud kvoodid ei too alati endaga kaasa kõige kõrgemat võimalikku sportlikku taset. Näiteks, kui me lubaks kergejõustiku MMi jooksualadele peale kõik USA või ka Aafrika riikide sportlased (kes sinna tulemuste järgi peaksid tegelikult saama) ning seetõttu ei saaks võistlema paljude teiste riikide tipud, siis antud ala tase ju ei langeks? Või kui me lubaks laskesuusatamises peale kõik norrakad, kes maailma karikasarja mõttes näitaksid tõenäoliselt tagatulesid paljudele teiste riikide sportlastele, siis oleks ju tasemel võistlejaid hoopis rohkem, mitte vähem? Usun, et mõlema ala puhul oleks tase kokkuvõttes kõrgem, küll aga alade vaadatavus langeks, sest mis sa ikka neid USA või Norra lahtiseid jälgid.

Mul on hea meel, et õnneks pole keskmisel discgolfivaatajal sellest sooja ega külma, et tipus võistlevad mõnede üksikute eurooplaste vastu peaasjalikult ameeriklased. Vaatajanumbrid on jätkuvalt korralikus kasvus. Võin garanteerida, et tuleval suvel näeb Tallinna Lauluväljakul radade ääres tuhandeid eestlasi, kes elavad rõõmsalt kaasa ka nendele samadele USA tippudele, kellega mõned üksikud eurooplased mõõtu võtavad.

Puudunud argument number 3: Aga muud Kristini võidud?

Huvitav, et jutt käis ainult ümber MM-i. Martinson unustas vist ära, et Kristin võitis Disc Golf Pro Touril ehk maailma karikasarjas see aasta 11 etappi ning lisaks saavutas esimese naisena ajaloos ühe hooaja sees suure slämmi ehk võitis 4 Major-kategooria võistlust.

Kui meil mõne teise ala tipp, olgu selleks ralli, tennis või suusatamine, võidab kamaluga maailma karikasarja etappe ja domineerib tervet hooaega, siis me reeglina ainult MM-tiitlitel ei peatuks.

Neid võite oli veel, kasvõi kodune EM, kus võistlesid muide 27. riigi sportlased.

Kokkuvõtteks. Mul ei ole raske tunnistada, et kirjutan seda arvamusavaldust discgolfiprillid peas. Õnneks suudan näha ka lemmikala varjupoolt. Jah, ala ongi võrdlemisi uus ja paljudele arusaamatu. Jah, kandepind pole veel maailmas nii lai, kui mõnel teisel üldtuntud sportmängul. Jah, discgolfi MM-il pole veel kehtestatud riikidele kvoote ja seega on tiitlivõistlused üsna USA-kesksed. Küll aga, ei saa ma nõustuda jutuga, et discgolfis pole korralikku konkurentsi või et Kristini sel aastal ettenäidatud saavutused kahvatuvad lihtsalt seetõttu, et ala tipud tulevad valdavas enamuses ühest riigist.

Oleks ehk aeg võtta vahelduseks olümpiasportide prillid peast, anda võimalus ka teistele ülipopulaarsetele spordialadele ning minna kaasa muutuva maailmaga.

Elagu Eesti sport!