KATKEND RAAMATUST | „Viisteist inimest lebasid surnuna... Jälle oli üks Ferrari tegutsenud surmavikatina“
Poelettidele on jõudnud Brock Yates’i raamat „Enzo Ferrari. Mees ja masin“. Raamatu on tõlkinud Vallo Kask. Delfi avaldab teosest katkendi.
Katkend raamatust:
156 tegi oma avasõidu Sürakuusa grand prix’l, vähemtähtsal võistlusel Sitsiilia rannikulinnas. Meeskonda saadeti esindama Baghetti ja Ginther, kuigi Ginther auto probleemide tõttu tegelikult ei startinudki. Uustulnuk Baghettil õnnestus aga V6 võimsate hobujõudude toel tõrjuda Dan Gurney Porsche korduvad rünnakud ja võita. See oli nii auto kui piloodi jaoks üllatavalt edukas debüüt ning kuulutas ette edukat eesseisvat hooaega. 1961 oli kuni oma traagilise lõpplahenduseni Ferrari jaoks peaaegu lakkamatu triumfi aasta.
Hill ja Gendebien võitsid Le Mans’is suurepärases stiilis ning teise koha said Inglise džentelmenist piloot/konstruktor Mike Parkes (kes hakkas endast Maranellos sportautode vallas märku andma) ja Mairesse. Kohal viibis ka Laura, olles tunnistajaks sellele hiilgavale hetkele, mis tuli ilma tõsiste konkurentideta tehasemeeskondade seas, kui jätta välja väikese töömahuga mootoritega Porsched. Samasugune puhas plats ootas meeskonda ka vormel-1-s, kus inglased ponnistasid oma 1,5-liitriste neljasilindriliste jõuetute Climaxitega abitult 156-te kiiluvees.
Moss tegi Monacos siiski ühe oma meisterlikest sõitudest ja võitis Rob Walkeri tillukese Lotus 18-ga, samas kui Ginther näitas kogu distantsi vältel teisel kohal sõites ja teda ahistades üllatavat sõiduoskust. Trips võitis Hollandi grand prix’ Zandvoortis, samas kui Hill pidi maha pidama võitluse Jim Clarki ja tema kedervarretaolise Lotus 21-ga, et lõpuks teine koht kindlustada.
Ferrari määratu 30-hobujõuline eelis pääses maksvusele Spas, kus Hill edestas Tripsi ning Ginther sai kolmanda ja Gendebien – Belgia kollast värvi 156-ga – neljanda koha. Baghetti võitis ülikiirel kolmnurksel maanteeringrajal Reimsis, saades jagu Gurneyst, kui meeskonnakaaslased olid konkurentsist välja langenud. Ferrari tippsõitjad hiilgasid uuesti Briti grand prix’l Aintrees, kui Trips edestas Hilli ja Gintherit ning meeskond sai kolmikvõidu.
Võitlus MM-tiitli nimel oli muutunud mano a mano duelliks viisaka ja muretu sakslase ning kergesti ärrituva, emotsionaalse ja ülipühendunud ameeriklase vahel. Ükskõik kumma võit Itaalia grand prix’l, mis pidi toimuma Monzas, nagu tavaliselt, oleks kindlustanud talle tiitli. Kui Enzo Ferrari külastas võidusõidueelsel laupäeval võistluspaika, oli ta heas tujus ja jutukas, kuid sõitis siis tagasi koju, nägemata peagi juhtuvat kohutavat sündmust.
Meeskond pani välja viis autot – kolm esindusmasinat, millega sõitsid Trips, Hill ja Ginther, ning veel kaks Baghetti ja nüüdseks 19-aastase ja võistlusinnust põleva Ricardo Rodrígueze jaoks. Nende konkurentideks olid andekad, kuid ülekaalukate jõududega võitlema sunnitud inglased ja nende väikesed neljasilindrilised Lotused ja Cooperid. Sellest tõotas tulla järjekordne Ferrari heategevussõit, mille tipphetkeks kujuneb meeskonnasisene duell kahe tiitlipretendendi vahel.
Et säästa mootoreid pikal võistlusrajal, mis hõlmas nii maanteelõiku kui konarlikku ovaalrada, olid Ferrarid seadistatud üsna kõrgele peaülekande ülekandearvule, mis muutis need stardijoonelt minema liikudes aeglasteks. See võimaldas söakal Clarkil pista oma tumerohelise Lotuse nina stardis Ferraride vahele. Teisel ringil kihutasid Trips ja Clark mööda sirget bokside tagant läbi 180-kraadise paremkurvi poole, mis kandis nime Parabolica. Pidurdades kiirusel umbes 190 km/h surus Trips kurvis oma Ferrari terava nina šotlase Lotusest sissepoole ning nende autode rattad haakusid üksteise külge. Saadud impulsi mõjul paiskus Ferrari pööreldes risti üle raja, teepervest üles traataia taga seisnud pealtvaatajate sekka. Auto tabas rahvahulka täie jõuga, virutades õnnetu juhi vastu maad, enne kui maandus mürtsuga raja äärde, rattad taeva poole.
Häving oli silmapilkne ja kirjeldamatu. Sel ajal, kui paari meetri kaugusel põrises võidusõit edasi, lebas viisteist inimest, nende seas Trips, surnuna, ja haavatud oli veel mitukümmend. Jälle oli üks Ferrari tegutsenud surmavikatina.
Phil Hill sõitis edasi, pälvides sünge võidu ja traagiliselt varjutatud maailmameistritiitli. Clarkile esitati kooskõlas Itaalia õigussüsteemi veidrustega süüdistus tapmises. Nagu Ferrarist ja Ascarist enne teda, tehti ka Clarkist patuoinas võidusõidu korraldajate vastutustundetu käitumise eest, kes lubasid süütutel inimestel jälgida võistlust täiesti kaitsetust kohast ringraja servas. Kui kellelegi oleks pidanud esitama kriminaalsüüdistuse, siis võidusõidu läbiviijatele, kuid lõppkokkuvõttes kujunes sellest kõigest vaid farss.
Nagu eelmiste juhtumite korral, vabastati ka Clark pärast piisavat juriidilist kometimängu ja kohase aja möödumist kõigist süüdistustest. Ajakirjanduse ja Vatikani poolt järgnes jälle valjuhäälne kriitika. Ferrari pages varju, teeseldes leina oma langenud piloodi üle. Legendi kohaselt meeldis Ferrarile Trips rohkem kui Hill ja võimalik, et nii oligi, kuid tema kiindumuse määrad olid parimal juhul tillukesed. Tegelikult hoolis Ferrari meestest, kes tema autosid juhtisid, vähe, kui sedagi. Toon ühe näite. Veidi pärast seda, kui vaene von Trips sängitati tema perekonna lossis igavesele puhkusele (puusärgi toimetas haua juurde kõvasti ülekuumenenud Ferrari GT) pomises Ferrari ühele preestrile, kellega teda sidus lähedane sõprus: „Minu arvates tuli mul von Tripsi surma puhul kurbuse teesklemine täitsa hästi välja.“
Kõrgete lootustega alanud hooaeg oli nüüd tõuganud Ferrari veel ühte süngesse perioodi tema elus. Just hetkel leidiski aset kurikuulus paleemäss – firmasisene lõhestumine, mille käigus lahkus tervelt kaheksa võtmepositsioonidel olnud meest, sealhulgas võidusõidumänedžer Romolo Tavoni, peakonstruktor Carlo Chiti, finantsvõlur Ermanno Della Casa, ning lisaks veel mitu tegelast, nagu Federico Giberti ja Giotto Bizzarrini.
Lahkumineku täpsed põhjused jäävad segasteks, hoolimata reast avalikest selgitustest asjaosaliste poolt. Üldiselt arvatakse, et tülis oli oma osa Laura sekkumisel võidusõidumeeskonna tegevusse, kuid vähemalt esmapilgul näib see olevat pisut liiga lihtsustatud pilt asjadest, kui just tema käitumine polnud veidram kui Laura toetajad tahavad meid uskuma panna. Tõsi, Laura ärritas nii Chitit kui Tavonit, kes mõlemad pidid hoolitsema naise heaolu eest sel ajal, kui ta sõidus oli, ent kui Laura ei hakanud just ulatuslikult sekkuma firma rahaasjadesse, mis oli Della Casa pärusmaa, või autode müüki, mille eest vastutas Giberti, siis tundub, et rahulolematuse tegelik põhjus oli keerukam.
Tegu võis olla lihtsa võimuvõitlusega firmas, mille tegevusulatus ja mõjuvõim olid kiiresti laienemas. Sel ajal oli firma töötajate arv lähenemas viiesajale ning 1961. aastal ehitati tervelt 441 sõiduautot, lisaks neile veel paarkümmend või rohkemgi vormel-1, vormel-2 ja võistlussportautot tähtsamate kestvussõitude ja mäkketõusuvõistluste jaoks. Ferrari ise oli töönarkomaan, kes ei võtnud vabu päevi ei nädalavahetusteks ega puhkuseks (on teada, et ta töötas nii ülestõusmispühal kui jõulude ajal) ning tema kõrgemal positsioonil olevatele alluvatele langes väga tugev surve järgida sama režiimi.
Kui asi puudutas tema tehast, siis polnud Enzo Ferrari suurushullustusel erilisi piire. Ta oli kade kõige ja kõigi peale, kes/mis võiks tõkestada tema võimu või tungida vahele tema positsioonile rambivalguses. Ta oli pühendunud sellistele meestele nagu Bazzi ja Rocchi, kes olid talle vaikselt ustavad, rahuldudes töötamisega selle hiilgava mehe varjus. Nähtavate meestega nagu Tavoni ja Chiti, samuti kõigi pilootidega, oli asi aga teine. Nemad kippusid Ferrari kuvandit ähmastama ning suunama tähelepanu temalt ja tema autodelt eemale. Ometigi vajas Ferrari suurepäraseid mänedžere ja konstruktoreid ning vapraid mehi, et iseenda ja oma firma tegevusulatust laiendada ja mainet tõsta. Seetõttu kujutas igaüks, kes muutus liiga edukaks, endast ohtu ja oli seetõttu asendatav.
Ferrari polnud valmis mitte kellegagi rambivalgust jagama ning ta otsustas tõmmata endale veelgi rohkem tähelepanu, alustades 1961. aastal mitteametlike memuaaride sarja väljaandmist. Tulihingelised Ferrari fännid on puhunud suureks tema sõnaosavuse kirjamehe ja ajakirjanikuna. Nad toovad suurepärase näitena Ferrari heast sulejooksust välja tema 1962. aastal avaldatud raamatu „Minu kohutavad rõõmud“ („Le Mie Gioie Terribili“). Ferraril oli küll kindlasti annet väljenduda 19. sajandi itaalia kirjanduskultuuri klassikalises, üsna pompoosses proosas, kuid on kahtlane, kas tal jagus piisavalt aega ja valmidust kirjutada terve raamat. „Le Mie Gioie Terribili“ (mis ilmus kaks aastat hiljem täiendatuna pealkirja „Due Anni Dopo“ all) oli kavalalt omakasupüüdlik ja paljastas sageli sellega, millest kirjutamata jättis, autori kohta paljugi.
Ferrari otsustas peaaegu täielikult eirata Chinettit – meest, tänu kellele müüdi peaaegu pooled tema sõiduautodest, samuti vendi Maseratisid, Orsisid ja teisi rivaale. Colombole sai küll osaks heatahtlikum kohtlemine, kuid varjamatult ilmne oli Ferrari antipaatia tema vanade vaenlaste, nagu Ricarti ja Fangio vastu. Ferrari libises kiiresti üle oma keskpärasest karjäärist võidusõitjana, püüdes samal ajal luua muljet sõnakuulelikust, otsusekindlast, pisut tagakiusatud ja valesti mõistetud oskustöölisest, kes üritab läbi lüüa vaenulikus ja tundetus maailmas.
