Eneli Jefimova: kui olümpianormi täitsin, siis meedia helistas, kas medal tuleb. See ei pane pingeid peale, vaid ajab veidi närvi

Tänavu ujumise MM-il 100 m rinnuliujumises kuuendaks tulnud ja äsja lühiraja EM-il kulla võitnud Eneli Jefimova (16) valis enne koolitee algust spordiala, mis talle kõige enam meeldis. Järgnevad kümme aastat on tema valiku õigust vaid kinnitanud, rääkis ta ajakirjale „Liikumine ja Sport“.

Intervjuu on tehtud enne lühiraja EM-i.

Eneli, oled varem öelnud, et tegelesid väiksena mitme alaga. Mis sind ikkagi ujumise poole kallutas?

Kui käisin lasteaias, siis tegelesin tõesti nelja-viie alaga. Ent kui tuli kooliaeg, siis hakkasin käima nii eestikeelses tavakoolis kui kõrvale ka inglisekeelses koolis, nõnda ei olnud enam võimalik kõigis trennides käia. Ema ütles, et valiksin, milline spordiala meeldib. Mina valisin ujumise.

Läksid kahte kooli korraga?

Just! Ingliskeelne kool on selline, kus alguses õpitakse sõnu, siis hakatakse raamatuid lugema. Iga kord, kui mõne raamatu läbi saime, anti auhind. Inglise keeles õpetati meil ka usuõpetust, matemaatikat, keemiat ja ühiskonnateadusi. Seal olid tõesti väga head õpetajad. Ühel hetkel läks raskemaks, kui keskendusime grammatikale. Mina tulin enne koolist ära ja kolisin Tallinna, kuid üldiselt lõpetatakse üheksandas klassis Cambridge’i eksamiga.

Pere oli venekeelne, ent käisid eestikeelses koolis. Kas see oli vanemate teadlik valik?

Jaa, emale on see väga tähtis. Kui elame Eestis, peame rääkima eesti keeles. Ja üldse on keelteoskus väga tähtis. Käisin eestikeelses lasteaias, seega ei olnud üldse küsimus, mis kooli ma lähen. Kui suhtlen vene koolis käivate sõpradega, siis ma näiteks venekeelsetest tekstülesannetest aru ei saa, sest keel on spetsiifiline. Kõige kiirem keeleareng tuli muidugi Tallinna kolimise järel, sest omavaheline suhtlus Sillamäel käis ikka vene keeles. Aga Tallinnas visati mind lõplikult Eesti keskkonda. Keele õppimine on vaid inimestes endas kinni.

Hiljuti Sillamäel pikemalt jalutanuna pean tunnistama, et see on ilus linn.

Ema ütleb alati, et Sillamäe on ülihea koht, kus lapsi kasvatada: väike linn, aga seal on eestikeelsed, venekeelsed ja inglisekeelsed koolid, piisavalt meelelahutust, sporti saab teha.

Ujumistreeningutel hakkasid käima viieaastasena. Kas mäletad esimest võistlust?

See toimus Kohtla-Järve vanas basseinis, kus oli roheline vesi. Minu jaoks oli suur asi juba see, et läksin teise linna võistlustele. Selili ujudes tegin esimese stardi ja sain neljanda koha. Olin väga kurb. Ema ütles, et kui tahan võita, pean rohkem tööd tegema. Siis hakkasin hoopis rohkem rinnuli ujuma ja järgmisel võistlusel võitsin juba medali. Esimesel aastal, kui hakkasin võistlema, oli areng meeletult kiire. Olin siis kaheksa-aastane.

Mäletad sa ka, mis esimene auhind oli?

Medal, mis oli minu jaoks nii tähtis, et paar päeva ma seda kaelast ära ei võtnudki.

Aasta oli siis 2012. Kas teadsid siis meie tippujujaid, elasid kellelegi kaasa?

Olin väga väike, teadsin oma konkurente, aga Eesti ujumist hakkasin jälgima aasta või poolteist hiljem.

Tallinna läksid 12-aastasena. Miks?

Ma ei näinud, et Sillamäel saaks areng jätkuda.

Kuidas sa eeskätt iseendale pealinna kolimise plaani heas mõttes maha müüsid? Ilmselt aitas palju kaasa see, et su vanaema ja vanaisa elavad Tallinnas?

Mõte tuli aprillis, suvel juba kolisin, sain oma uue rühmaga treenima hakata ja elasin vanavanemate juures. See oli harjumise aeg nii uue treeneri kui ka rühmaga. Septembris algas kool, kolisin Audentese ühiselamusse ja hakkasin kooliga tutvuma. Ent põhi oli all, trenni ja kaaslastega olin juba harjunud. Seega ei pidanud kõike korraga otsast alustama. Koolis aitasid ka kõik kaasa, et sisseelamine oleks sujuv. Tegelikult läks harjumine väga kiiresti.

Audenteses sattusid sportlaste keskele, aga kui paljud Sillamäel sinu klassis spordiga tegelesid?

Tegelikult paljud: meil oli hulk jalgpallureid, keegi tantsis, üks tüdruk tegeles iluvõimlemisega.

Uuringud näitavad, et paljud lapsed on ülekaalus. Kas sinu koolis seda ei olnud?

Meil oli nii, et kui tund ära jäi, siis lootsid kõik, et asendus oleks kehaline kasvatus, sest nii väga tahtsime mängida rahvastepalli. Isegi need, kes trennis ei käinud, olid kehaliselt väga aktiivsed. Ülekaalulisusest polnud juttugi. Vahetundides mängisime kulli, sageli saime pahandada, kui mööda kooli jooksime.

Kolimine oli kindlasti õige otsus, sest tulemused hakkasid kiiresti paranema. Millal sa rahvusvaheliste võistluste karusselli jõudsid?

Alles kaks aastast tagasi, 2021. Siis läksin esimestele tiitlivõistlustele ja kohe ka olümpiamängudele. Enne seda oli ju koroona ja me ei pääsenud välja.

Tõepoolest, kipume seda aega juba unustama. Kui palju viiruse esimene aasta sinu treeninguid segas?

Ma ei saanud kaks kuud ujuda, aga olin väike, 13-aastane, seetõttu tegelikult ei olnud paus nii tähtis, kui oleks praegu. Mingis mõttes andis koroona mulle ka midagi head, sest 2020. aastal ma olümpiamängudele ei oleks pääsenud, 2021 aga läksin.

Olid 14-aastane ja olümpia poolfinaalis. Ise ütlesid vahetult, et oled pettunud, sest finaali ei pääsenud. Kas tõesti oli nii?

Ootamatu oli juba see, et ma normi täitsin. Arenguhüpe – aastaga 100 meetris neljasekundile rekordiparandus – oli väga võimas. Tagasi vaadates, ega ma aru saanud, kuhu lähen. Mõtlesin, et okei, lahe, olümpia. Eesmärk oli eelujumisest edasi pääseda ja selle ma saavutasin. Ma ei olnudki niivõrd pettunud selles, et ei saanud finaali, kuivõrd selles, et poolfinaalis ujusin kehvasti. Ilmselt sel hetkel saingi aru, et olen olümpia poolfinaalis ja pean nüüd kõik andma. Läksin närvi. Üldiselt olen väga külma närviga.

Poole aasta pärast toimuval Pariisi olümpial on olukord muutunud: õhustik on teine juba seetõttu, et pealtvaatajad on tagasi. Ja sina lähed mängudele Eesti suure lootusena. Mis tundeid see tekitab?

Üritan pingeid maha saada. Olümpiakuld on siiski praegu väga kaugel. Selleks oleks vaja järgmist suurt arenguhüpet. Kui normi täitsin, siis meedia kohe helistas, kas medal tuleb. Vastasin kolm-neli korda, et ma ei taha sellele vastata. Ütleksin, et see ei pane pingeid peale, vaid ajab veidi närvi. Ma ei ole ennustaja. Isegi kui tean, kuidas ise arenen, siis ma ju ei tea, kuidas teised ujuvad.

Ütlesid, oled enamasti raudse närviga. Kas peale Tokyo olümpia poolfinaali on veel mõni võistlus, kus oled ärev olnud?

Septembris, kui sain juunioride MM-il 100 m rinnuli hõbeda, ujusin halvasti. Kaotasin kulla, sest päev varem poolfinaalis olin ülekaalukalt kiireim. Ma ei saaks öelda, et närvis olin, kuid tehniliselt tuli välja väga halb ujumine. Pärast seda olin palju rohkem kurb kui pärast olümpiat. Olin ikkagi favoriit ja andsin võidu käest.

Pika raja MM-i olümpiadistsipliini tänavuse finaalikohaga näitasid, et kuulud tippseltskonda. Kui palju sa konkurentidega suhtled?

Eriti mitte, sest paljud on märksa vanemad, 30 alla. Lõuna-Aafrika vabariigi ühe tüdrukuga suhtlen, aga sügavamaid sõprussidemeid ei ole tekkinud. Enne starti ma ei märkagi, mis mu ümber toimub, ega teised ka eriti lobise.

Sinu ala ehk rinnuliujumise suur staar on leedulanna Ruta Meilutyte, kellele elasime kaasa juba 2012. aasta olümpial. Kuivõrd sa tema teed oled jälginud?

Aastal 2012 olin viiene ega vaadanud veel olümpiat. Aastal 2016 ei läinud tal väga hästi. Olin kuulnud, aga polnud näinud, kuidas ta ujub. Mind võrreldi Rutaga palju pärast seda, kui olümpianormi täitsin. Nii võimas tagasitulek on äge!

Sa oled 16-aastasena maailma tipus ja liigud jõudsalt selle poole, et olla aegade parim Eesti naisujuja. Mida sa oled kõigist teistest paremini teinud? On see andekus, töökus, lähenemine, x-faktor?

Eeskätt andekus. Olgem ausad, üheksa-aastasena olin konkurentidest 10 meetrit ees, ja käisin lihtsalt trennis nagu teised ega teinud midagi erilist. Vastupidi, kui paljud tegid kaks korda nädalas trenni ja käisid jõusaalis, siis mina hakkasin kõike seda tegema Tallinna kolides. Enne nägi trenn välja nii, et ujusin kolm kilomeetrit tehnikat ja kõik.

Olen vette loodud. Areng läheb kogu aeg raskemaks, aga õnneks tuleb ujumine mul natuke kergemalt välja kui teistel.

Mis vaid kinnitab, kui õige ala sa koolieelikuna valisid. Ujumine on individuaalsport, kui vajalik on sulle grupp?

Meil on ülihea grupp. Eks vahel tule ikka draamasid ette, aga see käib asja juurde. Mõnikord küsitakse, kuidas ma viitsin trenni teha, kui saan rääkida vaid mullikestega. Nii hull nüüd ka ei ole, võimleme kaaslastega koos, seina ääres saame nalja teha. Grupi üle olen õnnelik.

Kes peale treener Henry Heina su tiimi kuuluvad?

Füsioteraapias käin Kristi Singi juures. Kui tervisega on mure, siis helistan doktor Muza Lepikule.

Kellest sa puudust tunned?

Psühholoog on väga tähtis, eriti ajal, kui treeningud on väga intensiivsed või kui ma ei saa kaua koju. Näiteks pärast koroonat, kui olin kolm kuud kodus olnud koos ema ja õega, oli päris raske Tallinna tagasi tulla. Üldiselt käin kodus kord paari-kolme kuu jooksul. Aga emaga helistan iga päev, sageli mitu korda päevas. Kui on raske, tuleb tema Tallinna. Laagrites toanaabrid sageli ei saa aru, miks ma pean iga päev emaga rääkima, aga minu ja mu õe jaoks on ta kõige tähtsam inimene, kes on meie heaks nii palju teinud.

Kuidas sa enda jaoks asjad tähtsuse järjekorda paned, kui võistlustel on mitu starti päevas?

Tiitlivõistlustel ujun vaid rinnulidistantse, seega seal tegelikult probleemi ei teki. Kõige rohkem teen kaks starti päevas, hommikul eelujumine ja õhtul poolfinaal. Eesti võistlustel ujun sageli kõike muud kui rinnuli. Lisaks kestavad Eesti meistrivõistlused kolm päeva ja siis tulebki pidevalt basseini hüpata. Näiteks 2020. aasta noorte meistrivõistlustel tegin kaasa kümme individuaalala ja teateujumised. Võitsin kümnest kümme! Seal ujusin tõesti kõike, alates 400 m kompleksist lõpetades 50 m liblikaga. Tulemus oli päris uhke.

Millist saavutust sa enda jaoks praegu kõige tähtsamaks pead?

Täiskasvanute lühiraja EM-i hõbemedal on kõige tähtsam. Treener rääkis sel võistlusel, et teab: võidan medali. Aga ta ei teadnud värvi. Ma ei osanud midagi oodata, aga eneseületus oli see kindlasti. Ja teiseks ikkagi tänavuse aasta MM-i 100 m rinnuli finaalikoht. Poolfinaalis isiklik rekord ujuda ja finaali pääseda andis väga hea tunde ja rahulolu.

Võidud on tippsportlasele kahtlemata vajalikud, aga kui tähtsad on muud autasud? Näiteks aasta parima sportlase tiitel?

Parim noorsportlane olin kaks aastat tagasi. 15-aastasena tseremooniale minnes ei osanud ma midagi oodata. Aga oli väga lahe üritus. Olla kogu Eesti kõigi alade peale parim noor on tähtis tiitel. Eelmisel aastal jäin Karmenile (Bruus – toim.) alla ja olin veidi kurb. Kui saaksin aasta parimaks naiseks, oleks taas täiesti vau tunne!