Kaspar Taimsool püsis väljaspool paati alati naeratus näol ja silmad põlesid optimismist. Tal on auhinnakapis tosin tiitlimedalit ajast, kui ta sõudis ühepaadis juuniorina, sealt edasi kahepaadis ja neljapaadis. Ta oli põlvkonna parim, et mitte öelda ainus esisõudja ehk siis väärt mees paadis. Ent samal ajal oli Taimsoo piisavalt vastuoluline persoon, tema hing ei lubanud, silmaklapid peas, ainult sõudmisele pühenduda ning ta sai selle eest paadikaaslastelt nii otse kui ka kaude nahutada.

Nüüd elab Taimsoo teistsugust elu ja temaga intervjuud teha ei saa temalt mitte tavapärasel ajal ehk treeninglaagri lõunapausil, vaid kell viis, kui lõpeb tema tööpäev AS Ridango kontoris. Aga muidu on Taimsoo nagu Taimsoo ikka, lai naeratus näol ja ei mingit lipsu.