KATKEND RAAMATUST | Andres Krestinov: publik arvas, et see oli tahtlik trikk, ise mõtlesin, et nad näevad tsiklisõitja hukkumist
(5)
Värskelt on ilmavalgust näinud Eesti motokrossilegendi Andres Krestinovi elulooraamat „Andres Krestinov. Täie rauaga“. Delfi avaldab raamatust ühe katkendi, milles krossimees meenutab üht oma elu karmimat kukkumist.
Krestinovi raamatu esitlus toimub homme, 6. detsembril kell 17 Tallinnas Unibeti spordibaaris (Vana-Viru 13).
Sõitsin siis juba KTM-i tsikliga ja see oli märk järjekordsest edukast matšist. Kõige kiiremate startidega olin juba veidike kuulsust kogunud. Põrutasin ka seekord esimesena minema, aga mingil arusaamatul põhjusel tegin apsu ja libisesin teises kurvis küljeli. Teised vuhisesid mööda ja ma ei olnudki korraga enam esimene.
Rebisin ratta kähku püsti, lõin jalaga käima ja tõmbasin hoo jälle üles. Ees ootas värskelt ehitatud kõrge tõus koos pika hüppega. Võtsin näpud gaasipidemelt maha, et hoog raugeks, aga midagi ei muutunud. Sellise kiirusega võis liiga kaugele lennata ja maandudes end vigaseks kukkuda, aga ma ei saanud mitte midagi teha, ratas tormas hirmsa hooga edasi. Juurdlemiseks ei olnud aega, olin juba mitme meetri kõrgusel õhus.
Korraga jõudis teadvusesse olukorra tõsisus. Minus hakkas tekkima hoopis teine tunne, kergemat sorti ärevus, kui seal mitme meetri kõrgusel täie vungiga katastroofi poole lendasin. Mäletan siiani selgelt seda vaatepilti kõrgelt ülevalt – puud ja põõsad on nagu heinakõrred ja rohututid, väikestest kahanenud inimesed juubeldavad, vehivad kätega, trambivad jalgu ja karjuvad erutunult, teadmata, et see pole tahtlik trikk. Peast käis läbi mõte, et kõik ei pruugi hästi lõppeda ning neil on võimalus näha ühe tsiklisõitja hukkumist.
Mulle meenusid treenerite õpetussõnad – kui kukud, hüppa ratta seljast võimalikult kiiresti maha, et mitte koos rattaga maanduda ja selle alla jääda!
Ma polnud seda tarkust väga praktiseerida saanudki ja nüüd andis juhus mulle suurepärase võimaluse.
Järgmisel hetkel lasin tsiklist lahti ja ajasin käed-jalad laiali ning lubasin tsiklil üksi edasi lennata. Pealtvaatajad hõiskasid ja lõid käsi kokku. Nad polnud nii võimast trikki enne näinud.
Maandusin ühele põlvele ja kukerpallitasin paar pehmet tiiru otsa, hüppasin püsti ilma ühegi vigastuseta nagu tõeline Superman.
Ka ratas maandus viisakalt rajale tagasi, kihutas hooga järgmisele künkale, ületas selle, samal ajal tormas see stardis minust mööda sõitnud võistlejatest jälle ette ja alles järgmises kurvis kukkus küljeli.
Publik röökis vaimustusest. Mina hingasin kergendatult.
Ilmselgelt oli selleks korraks sõit sõidetud ja võit jäi kättesaamatuks, aga suurim võit oli minu jaoks see, et olin elus ja terve, mida ei saa ütelda ratta kohta. Hiljem mõtlesin välja, et küllap oli kurvis kukkudes liiv õhufiltri vahele läinud ega lasknud gaasil maha tulla. Põhjuseks oli, et kasutasin Lääne rattal Vene õli.
Mulle anti küll uus ja uhke Lääne masin, aga sobivateks varuosadeks, õliks ja kütuseks raha enam ei jagunud – need olid endiselt Vene omad.
KTMi õhufilter oli poroloonist ja et see hästi töötaks, pidi filtrit spetsiaalse õliga immutama. Minul seda muidugi polnud, mäkerdasin filtrit olemasoleva vedelikuga. Ma ei tulnud selle peale, et õhu käes nätskeks muutuv Vene õli Lääne filtrile ei pruugi meeldida. Aga mida muud oleks mul olnud sinna panna! Igatahes lakkas see töötamast ja liiv pääses mootorisse. Lääs ja ida ikka kokku ei sobi, tõdesin.
„Oh, sa raisk! See oli kõrgeim ja võimsaim hüpe, mida sa iial varem teinud oled! Millal sa jõudsid uue triki selgeks õppida? Lasid käed ja jalad ka veel lahti! See oli tõeliselt lahe!“ naersid raja ääres seda kõike jälginud sõbrad vaimustunult. Võtsin kiidusõnad vastu ja jätsin enda teada, et tegelikult kardan kõrgust.
