KAAREL ZILMER | Naudi talve end ohtu seadmata!
(2)
Uue suusatalve lumeolud on hoogsalt lisa saanud ja tasahilju on ilmumas ka karmimaid talvemärke. Eelkõige on selleks just viimasel nädalal tunda andnud ka pakaselisemad ilmad, kus selgete ilmadega ei päästa selle aja napp päiksesesoegi. Mitmed näited tipptasandi suusatajatest ja nende külmumisest võistluste käigus on kutsunud üles põhjalikumalt riietusküsimustesse suhtuma või siis isegi Rahvusvahelise Suusaliidu tasemel kaaluma, kas ei peaks võistluste toimumiseks lubatud temperatuuripiire inimlikumaks tegema.
Aga kui on ikkagi maailmatasandil võistlussari toimumas, siis pole korralduslikust aspektist niisama lihtne „külmapühasid“ sisse lükkida. Nii et talveoludes toime tulemine jääb eelkõige igaühe ensehoolde küsimuseks. Nagu on see ka igapäevase selga, jalga, pähe ning kätte panemise osas..
Seega siis - lähikuudel peaks nüüd piisavalt arvestama nii külma, tuule kui niiskusega, mis koos toimides eeldavad meilt välitingimustes toimetamisel mingitki kogemuste omamist. Kui seda pole, siis aitab ehk seegi, et anname endale ikkagi aru, et talv on päris karm värk ja niisama „särgiväel“ ja uisa-päisa sinna - lume ja pakase „rüppe“ tormata ei saa. Nagu ütleb ka Lüganuse vanasõna, siis „Tali tahab tallukaida, vilu villast riieta!“
Talviste tegemiste jätkumist silmas pidades pakukski siinkohal mõningaid soovitusi, mida tasuks läbi lugeda, et siis juba konkreetsetesse oludesse minnes end turvalisemalt tunda..
Esmalt aga ehk veel üks Tallinna suusamaratoni finišis tehtud pilt, kus tundub, et pildil olev suusafänn oleks justkui jääpurikaks külmunud. Kuid häda pole midagi, on vaid sõiduga selline ainulaadne väljanägemine tekkinud, mida ei saanud kohe pildistamata jätta. Olen aastaid seda härrasmeest leida püüdnud, et temalt selle pildi ilmutamiseks luba küsida. Nii et kui olete selle finišihetke siin nüüd ära näinud, siis ehk tuleb kellelegi ka selle „jäise prillinina“ omanik tuttavana ette. Palun mulle siis kohe infot anda, et saaksin temaga „privaatsuse“ küsimused selgeks rääkida. Ette vabandades, aga kuna pilt on nii harukordne, siis sellepärast julgen jätta selle pildi siis talviste olude jutu juurde „rippuma“.
OHUTUSEST TALVISTES TEGEVUSTES
Reeglina tahetakse kõikide liikumisharrastuste, sealhulgas ka suusatamise juures tagada ohutust. Selle kriteeriumiga peab arvestama nii tegevuse korraldaja kui ka selles osaleja. Ohtlikemate tegevuste juures on eraldi rõhutatud ohutuse tagamise garantiid, mida väiksema ohuteguri puhul aga eraldi esile ei tõsteta.
Talvised tingimused tunduvad tegevuste korraldamisel suurema ohuteguriga, ehkki muudel aastaaegadelgi ilmneb selliseid olukordi, mis on tunduvalt ohtlikumad kui talvised. Näiteks igat sorti veeline keskkond, kus on arvukalt riske ja juhtub ka tõsiseid õnnetusi.
Seega ei saa väita, et talvised tegevused iseenesest kujutavad suuremat ohtu. Muidugi on lumi, jää, pakane ja tuul, aga need on sellised aastaajast tingitud omapärad, mis vajavad kogemust, tegevuste head korraldust ning muidugi pidevat olukorra jälgimist. Just nimetatud asjaoludega mittearvestamine võib viia talvistes oludes väga keerulistesse olukordadesse ja pealiskaudsemal suhtumisel võivad sellest tulla ka õnnetused.
Paljudes erialastes kirjutistes ja juhistes käsitletakse mõistet „warm winter activities“ mille kaudu tahetakse selgitada põhimõtet, et talviste olude kohta ei saa kogu aeg läheneda seisukohaga, et domineerivaks on siis ainult külm ja kõle, vaid talvistest välitegevustest võiks kujuneda ka tõeliselt soe ja meeldiv kogemus. Egas ilmaasjata ei ole tekkinud maailmas talvepuhkuse buum ja seda toetav lai tegevusvõrgustik, kus vahel küll päris ekstreemseid ilmaolusid kogetakse, kuid siis on sealt hea sooja tulla ja seal veelkord seda katsumuslikku „läbielamist“ meenutada.
TALV & KÜLM
Mida kujutab endast külm ?
Külm avaldub talvistes oludes eelkõige läbi järgnevate ilmingute:
- madal temperatuur
- tuul, tuisk, lumesadu
- niiskus, kokkupuude udu, jäise vihma või külma veega
- kokkupuude mingi külma pinnaga
Kõik need ilmingud võivad esineda võimendunult teatud oludes, kuid juhtudel, kus toimib mitu tegurit koos, on nende toime inimesele veelgi suurem. Seega peab inimene külmades tingimustes kogu aeg leidma lisaenergiat enda soojendamiseks, hoidma oma organismi soojusregulatsiooni tasakaalus.
Kuidas sooja saada?
Inimesele on peamiseks soojusenergia tootjaks külmades oludes eelkõige pidev liikumine. Väga aktiivse kehalise tegevusega võib lühiajaliselt suurendada sooja „tootmist“ 10-15 korda, pikemaajalisel madalama intensiivsusega tegevusel saab liikumise kaudu suurendada soojuse saamist keskmiselt 3-5 korda.
Teatud soojendusmoment on külmetudes isegi külmavärinatel, kus lihas oma kontraktsiooniga püüab sooja „toota“. Aga see on teatud mõttes juba kaitsereaktsioon ja nõuab liikumise alustamist või soojematesse tingimustesse minekut.
Söömine-joomine suurendab keha soojusenergiat 10–15% ja selle mõju kestab 1–2 tundi ning sõltub liikumise intensiivsusest. Eriti suurt tähelepanu tuleb pöörata joogile ja selle temperatuurile. Jook peab olema soe (mitte tuline) ja mitte mingil juhul ei tohi juua külmades oludes külma jooki, mis lausa jahutab organismi ning suurendab oluliselt külmatunnet. Mõnedel juhtudel on räägitud alkoholist kui „külmarohust“, aga see on lühiajalise toimega, muudab inimese ekstreemsemates oludes apaatseks, raskendab koordinatsiooni ning keskendumist. Teatud olukorras võib väikese annuse alkoholi kasutamine kõne all tulla vaid külmadest oludest sooja jõudes, kui ollakse n.ö. läbi külmunud ja tahetakse vereringet „kiiremini käima saada“. Aga ikkagi on selle toime kasutamine mitte just kõige soovitatuim moodus.
Oluline osa külmades oludes on ka päikese poolt antaval soojusel. Seega tuleks eriti just lasteüritustel kasutada päikeserohkeid aegu. Suuremaid ja pikemaajalisemaid talveüritusi on soovitav planeerida talve teise poolde, mil päev on pikem ja päikesel suur soojendav jõud. Intensiivne märtsipäike on aga samas mingil määral juba ohtlik – päikese kiirguses lumelt võivad kahjustada saada silmad, seda eriti just mäestikutingimustes. Ka päevitamata näolapi (eriti ninaga) teeb ere märtsipäike lausa laastavat tööd.
Kuidas siis keha jahtub?
Järgnevalt käsitlekski teid, mille kaudu külmades oludes keha jahtumine käib. Need oleksid:
1) kehalt eraldub soojus just katmata kehaosade kaudu ja osaliselt toimub see ka läbi riiete
2) soojuse eristumine toimub eriti just raske kehalise töö puhul ka higistamise kaudu
3) suur soojuse kadu toimub intensiivsel hingamisel (nii suu kui nina kaudu)
4) osadel juhtudel eristub soojust ka kokkupuutel külma pinnaga (kas jalgade kaudu või näiteks istudes, magades külmal pinnal)
5) oluline organismi jahutaja on ka vastu katmata kehaosi ning ka riideid puhuv tuul või sadav vihm, eriti just märg lumi. Iga märg lumeräitsakas sattudes soojale nahale ju sulab, võttes ära mingi osa keha soojusest.
Tunneta oma taluvuspiire!
Eelpool esitatud materjali põhjal sai käsitletud talvistes tingimustes toimimisel kehtivaid üldisi põhimõtteid. Samas on välistingimuste talumisvõime inimeseti väga erinev. See sõltub esmalt isiklikust taluvusvõimest, aga samuti east, hetke töövõime tasemest ja muidugi tervislikust seisundist. Mõningate haiguste, eriti just südame-veresoonkonna ja ka hingamisteede haiguste puhul on üsna tüüpiline nende ägenemine külmas. Et meil on need haigused domineerivad, siis tuleb eriti ettevaatlik olla kesk- ja vanemaealiste tegevuse korraldamisel normaalsest külmema ilmaga. Eelistada tuleks mõõduka intensiivsusega tegevust, vältida maksimaalseid pingutusi (osaliselt ka pingelist võistlust). Laste puhul on tähtis nende tervisliku seisundi arvestamine eriti pärast läbipõetud hingamisteede haigusi. Isegi tippspordi tasandil ei lubata väga külma ilmaga pingutada. Arvestatakse nii õhutemperatuuri, tuule tugevust kui ka õhuniiskust, võimalikku temperatuuri muutust. Just ilmaolude tõttu jäid pidamata näiteks 2003. aasta MK-võistluse esimese päeva stardid Otepääl, kui võistluspäeva hommikul mõõdeti raja madalamates punktides enam kui 30 miinuskraadi, millele lisandus avatud paikades kerge tuul. Õnneks ilm leebus.
Pikemaajalise suusamaratoni 6-8 tunnise pingutuse puhul on tekkiv risk samuti üsna suur. Mitmed juhtumid pikematel suusamaratonidel just liiga külma ilmaga on viinud osalejaid jalgade ja käte külmumiseni, millest taastumine on vaevaline.
Kõrvalolev pilt näitab ühe tippsuusatajast rootslanna külmakahjustustega varbaid, kes sõidu käigus erilist suuri hädasid ei tundnudki, kuid jõudis järgmiseks päevaks olukorda, kus millegi jalgapanek oli võimatu päris pikka aega.
Tavaliselt pikemate sõitude aja ilm õhtupoolel külmeneb, napp päiksevalguski kaob horisondi taha ning samas on suureneb organismi väsimus. Sageli ei suudeta finišisse jõudmiseks enam ka tehniliselt ning ökonoomselt nii hästi suusatada, n.ö. „tehnika laguneb“. Sellises olukorras on vajalik, et organism oleks treenitud ja inimene terve. Vähe treeninud või välistingimustega piisavalt mitte kohanenud inimesele on see, ja veel külmades oludes liikumine, suur pingutus. Ehkki igaüks vastutab oma tervisliku seisundi ja treenituse eest ise, on ka taoliste talviste suurürituste korraldajad senisest rohkem kohustatud inimesi tekkivatest riskidest teavitama. Eriti veel siis kui lumeolud on halvad ja ilmaolud rasked, sest sel juhul tekib osalejatel veel täiendav koormus.
Seega – tunnetage enda võimeid ja teadke, kui palju talviste tegevuste juures riskite.
Riietumise ja turvalisema liikumise põhimõtteid talvistel tegevustel (ka suusatamisel)
1) Riietu mitmekihiliselt
Alusriided peavad hoidma keha võimalikult kuivana, eemaldades nahalt tekkiva niiskuse. N.ö. vahekiht pakub kehale soojust ja kogub kehalt niiskust. Pealisriided kaitsevad lume, vihma ja tuule eest – nendes olgu õhutusavad, nad ei tohi kergesti märguda, ega muutuda külmas kangeks.
2) Pööra tähelepanu kaela, randmete, nimmepiirkonna kaitsmisele külma ja tuule eest. Just nendes piirkondades kipub tuul higist nahka jahutama ja tekitama põletikku.
3) Vahetusriided (vähemalt särk, sokid, kindad, aga võimalusel mingi paksem soe riietusese) kotti kaasa! Ka rätik higise keha kuivatamiseks ja ülehõõrumiseks. Kui kohe pesta ei saa, peadki end kiiresti soojalt riidesse saama!
4) Oluline on ka müts, vajadusel just eest tuultpidava (windstopper) osaga.
5) Kinnastest kasutada suurema külma puhul tuulekindla pealisosaga labakindaid.
6) Sokkidest kasutada villaseguseid või froteetallaga sokke, puuvillane tennisesokk ei kuulu talvevarustuse hulka.
7) Jalanõudes kasutada võimalusel sisetaldu. Vajadusel saapakatteid ( soojuse hoidmiseks ja jalatsite märgumise vältimiseks)
Eraldi tuleks märkida riietuse suurust. On iseenesest arusaadav , et talvistes oludes peavad riided olema piisavalt pikad ja kõiki kehaosi katvad. Nii ei jää kas või ette painutades nimmepiirkond, käsi üles tõstes aga talje piirkond, ega randmed paljaks. Suviste n.ö. vööni ulatuvate riietega võrreldes peaksid tõsisemates talveoludes ulatuma need puusadeni või isegi alla selle. Samuti tuleb hankida sellised riided, kus erinevate mansettide ja nööridega saab õhu pääsu riiete alla reguleerida.
Lõpetuseks veel üks tähelepanek – puhas, pestud riie on alati parema soojusvahetusega kui must ja läbihigistatu. Kõige umbsemates oludes on jalad – nii et sokkide vahetus või pesemine on äärmiselt oluline. Kui võimalik, tuleks enne kuivade sokkide jalgapanemist jalad pesta ja hästi kuivatada.
Kaasaegsed aktiivses tegevuses kasutatavad riided on aga sellisest materjalist, et nad kaitsevad ja hingavad imehästi ning kuivavad kiiresti.
Turvalisus ja mugavus mõningates talvistes harrastustegevustes
Murdmaasuusatamisel
Suusatades tekib piisavalt sooja ja hakatakse üsna kergesti higistama. Probleemiks kujuneb suusatamisel just liikumisintensiivsus ja sellele vastav riietus. Vältida tuleks n.ö. „ülepakkimist“, sest liiga soojalt riietudes on probleemiks mahajahtumine vähimalgi peatumisel. Pigem riietuda nii, et peatudes oleks võimalik riideid juurde lisada. Siis võiks võimalusel ka midagi sooja juua või pikemal matkal isegi süüa kaasavõetud kergestiseeditavat ja energiarohket toitu ( rosinad, energiabatoonid).
Tõsisema pakase või vinge tuule puhul katta nägu ja suu kattemaskiga. Tunnetada oma jõuvarusid, nende piisavust ja jaotamist retke lõpetamiseks. Võimalusel tuleks sõita ühises rühmas. Muidugi oleks hea suusatada koos sama tasemega kaaslastega, aga kui grupp on erinev ja eesmärgiks pole võistlus, siis tuleks lähtuda nõrgimast rühma liikmest. Kõik talvistes oludes plaanitavad peatused tuleb teha lühikesed, et vältida mahajahtumist.
