Lajali tänavuse hooaja suurimateks verstapostideks oli täiskasvanute suure slämmi debüüt US Openi kvalifikatsioonis, vabapääsmega Belgia ATP turniiri põhitabelisse pääsemine ja debüütmängu võit ning esimene ATP Challengeri turniirivõit USA-s Little Rock’is. Praeguse edetabeliga võib ta üsna kindlalt juba ka Austraalia piletid ära võtta, et püüda slämmiturniiri põhitabeli pääset juba jaanuaris Australian Openil.

Pikema intervjuu Delfile andis Lajal enne kahe hooaja vahelise treeningtsükli algust „Matšpalli“ podcastis. Intervjueerijateks olid läbisegi Gunnar Leheste ja Riho Kallus.

Kas oleksid viis aastat tagasi uskunud, et oled aastaks 2023 võitnud oma esimese ATP Challengeri ja tõusnud maailma edetabelis 200 parema sekka?

Päris hea küsimus, kuid arvan, et viis aastat tagasi ei oleks. Viis aastat tagasi polnud mu enesekindlus ja usk nii kõrge.

Sind praegu kõrvalt vaadates tundub selline väide uskumatu. Selgita natuke, miks see nii oli ja kuidas olukord siis muutus.

Tõesti naljakas mõelda. Olin kogu aeg suhteliselt hea mängija, suutsin võita ja sai Tennis Europe võistlustel häid tulemusi. Vahepeal tuli ka raskem periood, mil sain paar halba kaotust - kõigil tuleb selliseid ette. Uskusin, et suudan hästi mängida, kuid veidi kahtlesin ka endas. Aga mida rohkem aeg edasi, seda rohkem hakkasin uskuma.

Sa läksid Eestist ära, Patrick Mouratoglou akadeemiasse vahetult enne oma 15. sünnipäeva. Tagantjärele mõeldes läksid vist õigel ajal ja sattusid õigesse kohta?

Ajastus oli kindlasti õige. Hakkasin kasvama, paremini mängima - kõik klappis. Ka kohavalik oli tagantjärele mõeldes õige. Sel hetkel ju ei teadnud... Läksin proovima, töötas. Treeneriga vedas ka. Alguses oli mul üks teine treener, aga ta ei saanud minuga tööd teha. Võtsin täiesti uue treeneri, kellel nii palju kogemust polnud. Ta oli noor ja meil oli alguses ka väike keelebarjäär - tema ei rääkinud inglise, mina prantsuse keelt. Esimene aasta oli päris raske. Aga nüüd võib kindlasti öelda, et õige otsus.