Kristin Tattar: kui ma alustasin, oli discgolf majanduslikult täiesti perspektiivitu, mingil hetkel käis aga prõks
(1)
Maailma parim kettagolfi mängija on hetkel eestlanna Kristin Tattar. Kõlab väga nõudlikult, aga spordis maksab tulemus ning Kristinil on lauale panna nii Euroopa kui maailmameistri tiitel. Aga see pole veel kõik. Kristin on oma teel väga palju läbi elanud ning soovitab elu mõtte otsijatel lihtsalt elada ja vaadata, mida saatus ette paneb ning milliste rõõmude ja katsumustega meid silmitsi seab.
Intervjuu Tattariga ilmus ajakirja Jooksja novembrikuu numbris. Täispikkuses intervjuu leiad ajakirjast.
Kristin, iga inimese elu on liikumine ja teekond. Kus ja mis etapis Sa praegu enda elus oled?
Arvan, et olen jõudnud sellisesse kohta, kus vaikselt hakkavad asjad paika loksuma, hakkan nii öelda elu toimimisest üldse aru saama. Nooremana arvasin , et tean juba kõike, aga elu on pidev protsess ja areng. Kogu see areng kasvõi mu karjääri vaadates on nüüd lahti rullunud ja olen mõelnud, et midagi on siin elus ikkagi õigesti tehtud. See on huvitav, väga huvitav tõdemus, kui elusse kui protsessi põhjalikumalt süüvida. Soovitan kõigil seda teha ja selleks aega võtta.
Pisut tagasi vaadates, kas see protsess on pakkunud Sulle juba piisavalt positiivset tagasisidet ja elamusi, et eluga rahul olla või ootad, et suuremad asjad on ikkagi ees?
Paljud olulised asjad on kindlasti veel ees. Ma ei tea küll täpselt, mis kontekstis, aga need võivad olla ka mitte spordiga seonduvad, pigem mingis muus valdkonnas. Discgolfi osas tunnen, et kõik suuremad eesmärgid, mis ma seadsin, on saavutatud. See on põnev koht, kus praegu olen, tunnen, et olen energiat täis. Discgolf on andnud mu elule üldises plaanis palju hoogu juurde, aga ma veel ei tea täpselt milleks. Seda näitab aeg.
Sa oled 31-aastane. Mis vanus see on Sinu jaoks, oled Sa noor või juba elukogenud, kuidas Sa selles plaanis ennast identifitseerid?
Nägin just hiljuti üht videot, kus inimestelt küsiti, mis vanuses te tunnete, et olete vana inimene ja noored vastasid, et kui oled enne aastat 2000 sündinud, siis oled juba vana! Selle arvestuse järgi ütleks, et olen juba seenior (naerab).
Aga ise ma ei näe seda nii, tunnen et olen veel väga noor, et kogu elu on alles ees. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tegelikult kõikidest erinevatest maailma asjadest tean. Alati on midagi juurde õppida ja edasi areneda. Vanust ja aega ma üldiselt ei tähtsustaks üle, elu tuleb nii võtta nagu ta on.
Kas sa oled mõelnud et mingi asjad, mis kuuluvad teatud eluperioodi juurde, tuleb sel ajal kindlasti ära teha?
Kunagi ma olin tugevalt selliste uskumuste küüsis, et mingi asi sobib ainult kindlasse perioodi ja hiljem seda enam teha ei kõlba. Täna ma enam neid asju nii ei näe, kui inimeses on mingi sütitatav tuli, siis seda tuleb järgida, selle järgi tuleb minna. Kõik on võimalik, neid piiranguid me seame endale ise. Kui inimesed teevad puhta südamega midagi ja see tõesti on nende kutsumus, siis seda on ilus vaadata.
Tippsport võtab inimeste päevas suure osa, sinna kõrvale tihti midagi muud enam ei mahu. Oled sa mõelnud, et mingi hetk saabub see aeg, kus spordiga lõpparve teha? Et jõuda elus ka palju muid huvitavaid asju teha.
Olen mõelnud sellest, eriti viimasel ajal. Ma olen varem ka öelnud, et nii kaua, kui minus kirge veel on, siis ma discgolfiga tegelen. Samas on see ala minu jaoks kindlasti elukestev, kujutan ette, et minu karjääris ei tule sellist lahkumismängu nagu paljudel teistel tippsportlastel on olnud. Emotsionaalseid ja ilusaid hetki on tipptasemel olnud, aga ma jään seda ala elu lõpuni tegema. Aga juba näen, et nii palju asju on saavutatud ja fookus võibki mujale minna, võib-olla teiste, noorte mängijate aitamisele näiteks. Minu tippspordist lahkumine ei saa dramaatiline olema, see tuleb vaikne ja ma jään selle spordi juurde alati. Arvan, et see mäng ei ole mul „koppa ette visanud“, aga reisimine on see, mis mind vahepeal sügavalt painas, eriti just lapsest eemal olek ja see, et ma ei saa kogeda kõike emaks olemise juures. Olen palju mõelnud, et tahaks reisimise ja võistlemise osakaalu vähendada, et olla olemas argisteks hetkedeks oma lähedaste jaoks, väga igatsen seda. Tütar... on mul praegu 10-aastane, käib Pärnus tennisetrennis.
Kas mingid asjad on sportlaskarjääri tõttu tegemata jäänud, näiteks haridustee jätkamine?
Jah, nii on, läksin õigusteaduskonda õppima, aga tol hetkel kõik asjad kuhjusid, emaks saamine ja siis tuli sport juurde, lisaks käisin veel täiskohaga tööl. Elu oli siis paras virrvarr, kogu aeg oli vaja midagi teha ja kogu aeg olin läbi põlenud. Siis sain aru, et õpin nagu kellegi teise pärast, südames ei tundunud see üldse õige asi. Ka täna ma ei kujutaks ennast kuskil juristina ette, see ei tundu üldse mulle loomuomane, mind paeluvad hoopis teistsugused asjad. Lõpuks sain aru, et ma tahan kogu fookuse spordile suunata ja kõik munad läksid ühte korvi. Õnneks see tasus ennast ära, aga võib ka alati teistpidi minna, kunagi ei tea. Aga jah, nüüd tunnen, et kõik on saavutatud, uksed on valla. Vaikselt hakkan mõtlema, mis ma teha tahan ja mis südamesoov veel on lisaks discgolfile. Ohverdusi selle nimel on tehtud palju, on aeg selgusele jõuda.
Kuidas see spordiala on Sind aidanud majanduslikult kindlustada?
Mul on hästi läinud raha teenimisega. Kui kunagi alustasin, siis see oli majanduslikult täiesti perspektiivitu, seal ei olnud isegi lootust raha teenida. Teenisin kõrvalt mingite muude asjadega, andsin trenne ja kuidagi hoidsin end vee peal. Aga mingil hetkel käis nagu plõks ära, koroonaaeg aitas ka kaasa, rahad hakkasid ka discgolfis rohkem peale tulema. Viimased paar aastat olen ma üldse olnud enim teeniv discgolfar nii meeste kui naiste auhinnarahade osas, ka palganumber on keskmisest suurem. Ju siis nii pidi minema, universum korvas mulle selle vaeva, mis aastaid sai discgolfi panustatud. Kõik need viimaste aastate võidud on olnud väga tasuvad. Ja neid võite on olnud palju! Discgolf ei ole mainstream spordiala, aga nüüd on hakanud rahad liikuma ja see võimaldab ära elada. Paljud sportlased sõltuvad riigi toetusest või sponsorrahadest, mina ei pea otseselt mõtlema, kas Eesti riik mulle midagi annab, ma olen hakkama saanud.
Delfi kommentaarides ikka räägitakse, et ma olen amatöörsportlane ning midagi ei oska ega ole tõsiseltvõetav.
Kuidas hindad tänapäeva spordimaailma? Mis sport tänapäeval üldse on, meelelahutus või tõsine piiride tunnetamine, kuhu inimene võib jõuda? Mis on spordi mõte?
Väga sügav teema, mille üle filosofeerida. Sport ongi täpselt selline, kuidas inimene ise tajub. Mõni tahabki näha, kus lagi ette tuleb ja mõne jaoks on õhtuti jalutamine sport. Ka see on loomulik, et ajas kõik muutub, nii on ka spordi kontseptsiooniga, nii võivadki tulla uued alad. Peaasi, et see inimestele rõõmu toob, annab neile mingi väljundi, loob väljakutse.
Mis ala see kettagolf ikkagi on? On ju vaieldud, kas see on ikka tõsine sport või lihtsalt rahvas läheb metsa ja viskab lendavat taldrikut. Samas on Sinu eeskuju kindlasti Eestis paljud inimesed selle ala juurde toonud, on uus ja põnev asi, mis paneb inimesed liikuma.
Discgolfi saab võtta kui lihtsalt hobi või ka spordiala. Delfi kommentaarides ikka räägitakse, et ma olen amatöörsportlane ning midagi ei oska ega ole tõsiseltvõetav. Aga mind see ei kõiguta, tean ise, miks ma seda teen, tean, et see toob paljudele rõõmu ja see on hea väljund mulle. See on ikkagi emotsionaalne spordiala, samas ka füüsiliselt ja mentaalselt väljakutsuv. Aga ma ei tahaks seda ala teistega võrrelda. Nagu ma ühes USA intervjuus ütlesin: „comparison is a thief of joy“. See on tore, et on hulk inimesi, kellele on see äge väljund, mingile grupile on midagi muud äge väljund. Mis puudutab konkurentsi, siis see on tegelikult tihe, kuigi riikide lippe suurvõistlustel ei ole väga palju. EMil oli küll 27 või 28 lippu, aga see ei tähenda, et konkurents veel tihedam oleks. Muidugi ma tahaks, et oleks rohkem riike võistlustele kaasatud.
