DELFI VIDEO JA FOTOD | Noorem Pohlak aitas vanema hädast välja, ajakirjanikku tabas perekondlik vendetta
Esmaspäeval toimusid A. Le Coq Arenal juba 16. Eesti meistrivõistlused täringujalgpallis, ise osalesin suursugusel tšempionaadil aga alles esimest korda.
1990-ndatel jalgpalliajakirjaniku Indrek Schwede poolt välja mõeldud ja patenteeritud lauamängul peeti Eesti meistrivõistlusi esimest korda 2008. aastal.
Sedapuhku alustas ihaldatud tiitli suunas teekonda 39 sportlast. Nende hulka kuulusid näiteks vutiässad Konstantin Vassiljev, Rauno Sappinen, Marek Kaljumäe ja Mark Anders Lepik ning tippkohtunik Kristo Tohver. Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak oli samuti turniiriks üles antud, kuid ootamatult võttis tema asemel koha sisse Flora juhtfiguur Pelle Pohlak. Isa ja poja vangerdus paraku vilja ei kandnud, sest olgu etteruttavalt öeldud, et Pohlakutel jäi punktiarve avamata.
Meistritiitli võitis Lauri Juursoo, kes finaalis alistas kolmekordse pronksmedalisti Kaupo Õismaa 3:1. Kolmanda koha heitlusest väljus võitjana Tohver, kes sai 2016. aasta meistrist Kaljumäest jagu 2:0.
Seega läks nii nagu ikka ehk esimest kahekordset meistrit veel ei sündinud.
Mullune tšempion Viljar Voog käis küll enne turniiri välja bravuurika veksli: „Kui ma täna ei võida, siis kavatsen käituda nagu [Erling] Haaland Ballon d’Oril - ütlen, et see on mõttetu turniir ja ei tule enam kunagi tagasi!“
Aga need olid hoopis kuldsed viimased sõnad, sest tiitlikaitsja roomas lati alt läbi ja sai alagrupis viimase koha. „Samas ma töötan ju poliitikas ja kes see ikka poliitikute juttu usub,“ ei soovinud Isamaa erakonna kommunikatsioonijuht siiski täringujalka ust pauguga kinni lüüa.
Perekondlik vendetta ja Aabramsi pisarad
Kuigi pinged olid laes ja keps värises, siis siinkirjutaja jaoks algas turniir üle ootuste hästi. Esimeses alagrupimängus alistasin Kaido Kaspar Õismaa 3:1, seejärel tegin 3:3 viigi Oliver Lombiga ja otsustavas partiis seljatasin Kaire Palmaru 4:1. Tasuks alagrupi võit ja koht 16 parema seas.
Kaheksandikfinaalis olin selge autsaider, sest ees ootas kohtumine 2013. aasta täringumeistri Meelis Kaldaga. Normaalaeg lõppes aga imekombel 3:3 viigiga ja lisaajal sain tänu meisterlikule triblingule 4:3 võidu. Võimas!
Pärast kuulsusrikast triumfi hakkasin juba vaikselt tiitli ja auhindade poole kiikama... Kuid pill tuleb teadupärast pika ilu peale.
Nimelt polnud ma arvestanud tõsiasjaga, et veerandfinaalis tuleb vastamisi minna ülimalt motiveeritud Kaupo Õismaaga, kelle poja olin varasemalt konkurentsist lülitanud. Järgnes „verine“ vendetta: perekond Õismaa sai 4:2 võidu näol magusa revanši ja minu jaoks lõppes turniir kaheksa parema seas.
Delfi sporditoimetust esindas täringujalka meistrikatel ka Ken Thor Aabrams, kelle tähelend jäi aga õige üürikeseks. Kolm kindlat kaotust (väravatevahega 4:10) ja tšu-tšu-frei!
Mis siis valesti läks? „Ega kübarast jänest ei tõmba. Kōik kolm kohtumist olid tasavägised, kuid kogemusest, penaltite löömise oskusest ja väärt mängupraktikast jäi puudu. Järgmisel aastal tuleb uuesti tulla ja tiitel koju viia,“ puristas Aabrams läbi pisarate.
Vaata videost, mida täringujalgpall endast kujutab ning intervjuusid Schwede, Vassiljevi, Tohveri ja Voogiga!
