Kristjan Ilvese isa Andrus: olen üritanud anda edasi, et kõike mida teed, tee korralikult!

Pole kahtlustki, et praegusel hetkel on Eesti parim kahevõistleja Kristjan Ilves. Tema teekonnal on aga suur osa noormehe isal, Andrus Ilvesel, kes poja kahevõistluse juurde ka tõi. Andrus Ilves on töötanud kahevõistluse treenerina juba ligi 30 aastat ning andnud suurepärase tõuke ka Kristjani karjäärile, kes hetkel treenib Norra koondise all. Sel hooajal on võimalik Kristjanile kaasa elada ka kodupublikul, 9.-11. veebruarini Otepääl toimuval maailmakarikaetapil.

Seoses läheneva isadepäevaga avaldab Andrus, kuidas Kristjan kahevõistluseni jõudis, millised on eredamad mälestused poja lapsepõlvest ning milliseid õpetussõnu on ta üritanud poja eluteele kaasa anda.

Kahevõistluse algus ja Kristjani kaasamine

Kahevõistlusega hakkas Andrus ise tegelema Elva linnas Tõnu Haljandi juhendamisel, kui ta oli 3. klassis. Toonane pinginaaber Urmas kutsus teda treeningule kaasa ja rääkis, kui vägev on suusahüpetega tegeleda. Peale esimest korda oli Andrus müüdud – see meeldis talle kohe. Kuni põhikoolini tegeles mees suusahüpetega Elvas ning hiljem juba Otepää spordikoolis. Pärast õpinguid suundus Andrus Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda ning sealt juba edasi Elva spordikooli treeneriks.

Andrus võttis sageli ka Kristjani treeningutele kaasa. Nelja-aastaselt ütles poeg isale, et enam ta pelgalt pealt vaadata ei soovi ning tahab ka ise hüpata. Kodurahu säilitamiseks pidi Andrus talle ostma uued pisikesed hüppesaapad, sest nii väikseid veel polnud. Lisaks tuli laenata ülejäänud varustus teistelt treeneritelt, seejärel suunduti hüppemäele. Juhtus see, mis juhtus ka isaga – suusahüpped ja suusatamine võlusid väikese poisi südame kogu eluks.

Suurimad väljakutsed Kristjani treenimisel

Andruse sõnul erines Kristjan paljudest teistest sportlastest, sest ta võis hüpata hüppemäel nõrkemiseni. Lisaks soovis ta juba väga noorena lõpetada iga trenni hea hüppega. Kui see ei õnnestunud, oli Andruse suurim väljakutse leida mingi nipp, et treening normaalsel ajal lõpetada.

Andrus meenutab, et Kristjani igapäevane lause treeningu lõpus oli: „Palun luba üks veel“. Nii juhtus sageli, et plaanitud kümne hüppe asemel tuli tal taaskord 15-20 hüpet. Kõik treeningud tegi ta alati rõõmuga ja isa ei pidanud Kristjanit treenerina kunagi sundima. Kui juhtus, et Kristjan oli väiksena haige ja võistlema ei saanud minna, siis oli ta vanemate jaoks suur väljakutse, kuidas teha talle selgeks, et haigena ei saa võistelda. Ka vigastuste ja takistuste ületamisel on nad alati leidnud lahendused omavahelise hea suhtlemise kaudu.

„Allaandja ei ole Kristjan kunagi olnud,“ ütleb Andrus. Seda ilmestab ka Andruse jutustus ühest meeldejäävast suvisest treeninglaagrist, kus hakkas ootamatult sadama paduvihma. Teised treenerid võtsid vastu otsuse viia treening läbi saalis, kuid tandem otsustas jääda Kristjani treeningrühmaga õue, sest ilm oli iseenesest soe. „Alguses olid poisid olnud küll skeptilised, kuid treeningu käigus muutusid nad üha rõõmsamaks ja naersid lompidest üle hüpates. Pärast treeningut olid kõik otsusega väga rahul.“

Kuid ega kogu lapsepõlv ei möödunud hüppemäel. Andrus meenutab, et kord oli sügisel talus kartulivõtu aeg ning ka 3-aastane Kristjan oli abis ja tõstis kartuleid korvi. Kätte jõudis lõunauinaku aeg ning vanaisa otsustas, et viib poisikese tuppa magama. Möödus umbes pool tundi, kui kõigi suureks üllatuseks tuli tagasi kartulipõllule hoopis väike Kristjan. Küsimusele, kus siis vanaisa on, vastas ta, et vanaisa jäi magama. Nähes kõigi jahmunud nägusid, lisas ta kiiresti: „Aga ma panin teki talle ilusti peale!“

Isadepäeva eriline mälestus ja kingitus

Läheneva isadepäeva puhul meenutas Andrus üht erilist isadepäeva, mil Kristjan oli 8- või 9-aastane. „Mõned päevad enne pidupäeva tuli ta minu juurde ja palus veidi raha, et poodi minna,“ kirjeldab Andrus. Nii sõitsidki nad koos poe poole ja kohale jõudes ütles Kristjan ootamatult, et sina, paps, ei pea kaasa tulema, ma saan ise hakkama. Nii ootaski Andrus autos, kuni Kristjan kauplusest naasis, käes väike karp. Uurides, et mis ta siis ostis, vastas Kristjan tagasihoidlikult: „Ah, ei midagi erilist.“

Isadepäeva hommikul suundus Kristjan sama karbiga isa juurde, et teda õnnitleda. Selgus, et karbis peitis end üks armas roheline kohvitass koos alustaldrikuga. „See läks mulle tõesti väga hinge ning nüüdseks on sellest saanud minu lemmik tass, millest joon kohvi ka 20 aastat hiljem,“ meenutab Andrus.

Nii Andrus kui ka Kristjan on ühel meelel, et parim sõna millega Andrust isana võiks iseloomustada on - kannatlik. Andrus usub, et tulevikus saab ka Kristjanist väga hooliv ja armastav isa oma lastele.

Eluteel on Andrus üritanud Kristjanile õpetada, et kõike mida teed, tee korralikult. Pole põhjust kahelda, et Andrusel on selle mentaliteedi edasi andmine erakordselt hästi välja tulnud.